Sibulasupp

Sibulasupp on sobivaimaid sööke esimesel sügiseselt külmal pühapäeval. Selle toidu valmistamisel on üks oluline tegur aeg, tuleb teha kaua ja kannatlikult. Vahepeal võib rahulikult blogida või lugeda või telekat vaadata. Teine oluline asi on sibulate viilutamine. Rahvas, saage valgustatud! Sibulaid lõigates tehke nuga ja sibul märjaks ja pärast seda ei pea te enam kurtma, kuidas silmad jooksevad vett ja kui kohutav see on. Pole vaja tänada. (Lähen segan sibulaid.)

 Sibulad on madalal kuumusel ja malmist haudepotis, 

aga vahel tasub neid ikka segada, siis on 👌 ja muud muret sellega

pole. 

Tegelikult olen terve nädala mõtisklenud, juurelnud, piinelnud jmt raske probleemi lahendamisega - kuhu planeerida novembris või detsembris elluärkamisreis. Meeli ergastav reis. Et oleks tšill, et lihtsalt elaks natuke teises rütmis, nuusutaks teisi lõhnu, kuuleks võõraid hääli, maitseks teisi maitseid ja vahel üllatuks nähes midagi tavatut. (Sibulad käituvad viisakalt, klaasistuvad, kahanevad, on täitsa pehmed juba.)

Kui minna detsembris, on jõululaatade aeg. Ma olen sellel ajal olnud korra Itaalias ja korra Saksamaal. No ja võib öelda, et aasta tagasi lausa  elasin kesk Tallinna jõululaata. Itaalias on siis kuumale hõõgveinile lisaks lahe osta kastaneid ja neid väljas süüa. Saksamaal võtaks õlle ja kartulikoogid. 

Aga novembris võiks Hispaanias üürida nädalaks Granadas endale koopa ja klaasikese heerese taga kuulata, kuidas mustlased mängivad-laulavad-tantsivad flamenkot. Või minna Portugali ja maitsta madeirat kusagil kohvikus fado saatel. Või hüpata üle kitsa väina ja hulkuda pealetükkivate kaupmeeste keskel ringi Marrakechi õhtusel turul ja lebotada patjadel souki peidetud riadi sisehoovis või katusel.

Midagi sellist on juba olnud.
(Sibulad on valmis, kenad pruunikad. Puljong ja vein peale valatud.)

Kui ma midagi välja ei mõtle, lähen Iirimaale ja küllap leian kõrtsi, kus kõik harjuvad ära, et mul on oma koht nurgalauas. Ja kirbe maitsega tume õlu mu ees.



Supp valmis. Siin pole toidublogi, panin juustuga röstitud saia rahumeeli kausi põhja ning mingit supi pilti ärge mitte oodakegi.





Sügis, sahistada langenud lehtedes
Puškini radadel

 ja veeta õhtu koos mingite tüüpidega
kusagil Piiteri baaris,

see pole (enam või praegu) minu jaoks. 
 

Harjutasin

Kingituseks saadud fotokas, millega olla hea makrosid pildistada. Aga pildistaja peab umbeski teadma, kuidas neid teha.

Kiusasin oma pealetükkiva tähelepanuga veel viimaseid putukaid, kes polnud talvekorterisse kolinud. 

Putukad tundsid end liigsest tähelepanust häirituna ja püüdsid ikka varjuda.

Aga ma olen väga järjekindel, seega jälitasin neid kõikjal, ka lehtede alusmistel külgedel.

Mulle tundub, et ämblik tahtis öelda: "Kuule, mine tee midagi paremat." Mina talle vastu, et kerge öelda muidugi, aga mis see siis oleks? Kas ajaks raha kokku või läheks reisima või kirjutaks valmis monograafia mittevajalikest asjadest? Putukas ju ei tea, kuidas me selliste probleemidega silmitsi seisame. Nagu ei tea ka meie liiga palju putukate naudinguterikkast elust.