Töötame

Väga huvitav on praegusel ajal tööl käia. Huvitav on olla nende hulgas, kes tulevad välja. Need, kes on üksteisele vajalikud. Et kõik lülid oleksid olemas. Kõik tunnevad mingit tuge teistest ja näha on, et edaspidi tahavad nad taas kutsuda kokku just need inimesed, kes praegu on valmis tulema.

Lugesin, et paljud inimesed on valmis minema appi maale väiketootjatele. Kõige tavalisematele inimestele, tavalisemate tööde tegemiseks. Mis siis veel rääkida nendest arstidest ja õdedest, hooldajatest, kes käituvad muidugi täiesti ennastsalgavalt. Ilus.

Mõtlesin, et võiks teha postituse eremiitidest kamaldoolidest, kellest on jäänud Kaunasesse osaliselt säilinud suur kloostrikompleks, või kirjutada personalismist praeguse olukorra valguses,või pajatada tõsilugu Aušros vartų Dievo Motina ikoonist Vilniuses ning ühest imeteost, või avaldada ekstaatilise realismi põhipunktid, aga see kõik oleks kõvasti üle pingutatud. Ütlesin endale "Ah jäta!" ja tundsin, et tõepoolest pole vaja.  P o l e   v a j a. 

post scriptum

  Puänt see on so-so, pigem 1 näide, et on koledaid koomilisi kombeid, mis on kommunismiajast kaasa toodud ja taas õides omas nüriduses ja inetuses ja vb on see mingi dramöödia. Jutt käib eelmise postituse alguses mainit soperdusest, "lugejakirjast", mille autori kohta on kinnitust saanud, et tema on toimetajale Keilit Aedmale vägagi hästi teada. KA on kunagi  kirjutanud sellise pateetilise pealkirjaga loo:

"Mina olen Keilit Aedma. Kes oled sina, et midagi arvad? Eestlased peaksid veelgi rohkem arvamust avaldama. Julgelt, oma nime all." 🙀 (Ma ei lingi seda.)

See on ikka täpsemalt toimetajakiri, jah?!

   😹  (Aitäh operatiivse tagasiside eest.)