Rändajad minevikus, minevikus rändamas

 Kell on 20.22. Panin käest Bornhöhe reisikirja Usurändajate radadel. Oli ammu juba plaanis seda lugeda, nüüd siis lõpuks. Vanu reisikirju, eriti eesti autorite sulest ja kohtadest, kus olen käinud, on huvitav lugeda ja lisab muljetele kihte, suhtumise ning reaalsuse erinevused ajas on kõnekad. Kujutlemaks, et varem oli hoopis nii või veel varem naa. Samas on juba EB kirja pannud ridu, kus õhates kujutleb minevikku - Toredad aiad, kus sultanite kodukanad omal ajal puude vilus lillede lõhna nuusutanud ja kannelt kõlistanud, on umbrohtu ja ohakaid täis.    

EB mainib möödaminnes ka Palestiinas/Jeruusalemmas (hiljem ka Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas) tegutsenud XIX saj  eestlasest misjonäri Hans Tiismanni, keda ta seal küll enam ei kohanud. Tiismann ja hilisemad Eestist pärit misjonärid on omaette huvitav teema.

Olnud misjonil Keenias nyikade ehk wanyikade (maarahvas/võsainimesed) hõimu juures (nimetus on kuulutatud poliitiliselt ebakorrektseks) (asendatud nimetusega mijikenda (mis tähendab Üheksa linna)) (kelle üheks usuliseks eripäraks olla pühad metsad, millega seoses on kerkinud probleem, et neid on hakatud raiuma) (mille eest 10 või 11 sellist metsa (kaia) kaitseb arvamine UNESCO maailmapärandi hulka), ei olevat  (sellised olla olnud kuuldused) Tiismannil õnnestunudki neist kedagi ristida. 

Misjonäridega XX sajandi alguses oli üsna sageli probleem, et elades pikemalt mõne rahva hulgas, võis nende innukus mõnevõrra kahaneda, sel teemal on muuhulgas juttu Brian Friel'i Lõikuspeo tantsudes. Misjonärist, kes vaimustus kohalike kommetest ja kodumaal nendest metslastest vaimustusega jutustades tekitas kuulajates hämmingut. (Midagi sarnast on kordunud lähiminevikus ja harvemini praegugi, kui keegi aafriklane hakkab rääkima, kui tore oli koloniaalajal.)

Hermynia zur Mühleni mälestustes Lõpp ja algus (raamat tuleks ära köita, täiesti kapsaks loetud) on sama teema ilusasti kirjas peatükis Misjonär,  druuside juures tegutsenud jesuiidi näitel. (Kirjeldatud misjonäri druuside kohta esitatud kiidukõnesid tuleb vaadelda ajalooliste faktide valguses, teades, et ca 50 aastat varem oli toimunud verine (kodu)sõda druuside ja kristlaste vahel ja mitmel pool, sh Damaskuses, tapeti kõik kätte saadud kristlased.) 

Ma lootsin, et Bornhöhe suhtumine reisil nähtava suhtes on sümpaatsem, kui hiljem nt Semperil või Tuklal ja nii ongi. Viimase impressionistlike julladega mul on varasemast mingi salasuhte meeldiv mälestus, aga kui vaatan üle tema Rändaja nukruse palu, siis ikkagi ei oska siiralt kaasa elada ja tunda. Mõndagi tuleb tuttav ette, olgu nt tormine ilm Sitsiilias või meri esmakohtumisel Veneetsiaga, või mõned mälupildid viletsusest ja santidest... aga ilulevat nukrust kaasa tundlemaie ei mitte kisu. Selle ta lisas kõrgema kunstilisuse eesmärgil. Kui meenutan oma kõige vähem kadestamist väärt hetki rändajana, siis pole just nukrus kui nt kõnnid külmal tähisel jaanuariööl mööda tuisanud teed kusagil Volgamaa pärapõrgus ja kuuled üsna selgelt huntide ulgumist ja palavik on umbes 37.8 C ja minna on veel 8 kilomeetrit ja sel teelõigul ei tahaks kohata ühtegi inimest, sest ümbruskonna hilised hulkujad on pea kindlasti need, kellega kokku puutuda ei tasuks; vot siis rändaja õhtulaulu. Aga miks ma sest' tagantjärgi nukrustades peaks mõtlema.

See jutt vist kaugemale ei viigi, midagi kokku ei võta, moraali siit ei tulegi.

Mordor meelest ei lähe

Käesolev postitus võib olla lisanduseks ja jätkuks eelmisele, aga tore on ikka alustada uudisega kinovallast ja ära märkida, et eile esilinastus Sundance festivalil dokfilm nimega (ingl) Navalny.

Dir. Daniel Roher. US. 2022. 98 minutes.

Filmi esilinastuse aeg on ideaalne, väike voldemar kremlist on suutnud üles kütta suure  huvi enda vastu ja lai vaatajaskond saab seda nüüd rahuldada. Ja paljud inimesed, kes varem ei olnud ehk Navalnõist kuulnudki, saavad temast teada, lähemalt tundma ja  kindlasti kogub ta lisaks tuntusele ka sümpaatiat ja poolehoidu. Maailmas.

 Olen viimasel ajal hakanud males kompuutrilt pähe saama rohkem kui varem. Mängin korralikult avangu ja keskmängus saavutan mõninga ülekaalu, aga lõpp-mängus teen sageli hooletusvigu, oma plaanile keskendudes ei kontrolli vastase kõiki võimalusi ja tagajärg on käes. Males järgneb käigule  vastase sobiv loogiline vastus. Mis meenutab Esimese maailmasõja algust, kus keegi nagu ei tahtnudki sõja puhkemist, aga kõik veeres loogiliselt konflikti suunas - vastase mobilisatsioonile vastati oma mobilisatsiooniga, jõude koondamisele jõudude koondamisega jne. Samas Teise maailmasõja eel püüti enne sõja puhkemist milleski kokku leppida ja nagu vana Winston märkis, kui valida on kas häbi või sõda, siis valides häbi, saad nii sõja kui häbi. Et läks ka nagu valesti. Ja mitte kuidagi ei mõjutanud sündmusi see, et loosung Ei iial enam! oli populaarne juba I MS järel. 

Eile lugesin pisut ajalehti ja seal oli mõttekäik, et küll on kõik sarnane 1938. aastaga. Muidugi, selle kohta on heaks illustratsiooniks tollest ajast pärinev karikatuur 

Lugesin isegi natuke veel  ja Hannes Rummi arvamus Maalehes pani ägama. Kreml on halb, putin on halb... aga venelased on head...Õnneks tuli mulle meelde, et olen otsustanud, et pole kunagi mõtet juurelda, kas tegemist on rumalusega või pahatahtlikusega, ehk kas nt HR on vilets demagoog ja argpüks, või on ta rumal ja arg inimene. Vahet ei ole. 

Kui II MS oli läbi, siis denatsifitseeriti sakslasi veel mitu põlvkonda. Aga venelased on senini kes autoritaarse võimu ja impeeriumi ja šovinismi toetajad, kes aga Stalini kummardajad ja kommunistide poolehoidjad. 

Kui venelane läheb vabatahtlikuna Ukrainasse sõdima, kas ta pole siis okupant? Kuidas venelasi saab jälle nimetada ohvriteks?? Kas lepigu alusel armees teenivad tüübid, kes hiljem Wagneri rühmituses palgasõduritena sadistlike sõjakuritegudega silma tormavad, on ohvrid? 

Kaasmaalasteks nimetab HR vist neid inimesi, kes on siin okupatsiooni tulemusena, kellest suur hulk käib Vene F saatkonnas ja hääletab kremloidide poolt, 9. mail marsib Tallinnas okupandi mälestussambale lilli viima ja jälgib, kuidas noored nõuk armee mundris selle kõrval auvalves seisavad. Kaasmaalased on nad kremloidide propagandas muidugi ja orkidele.

Mida arvas moskoviitidest Stepan Bandera 

 Ajalugu on tõestanud, et tal oli õigus. 

Loe Banderat, Hannes Rumm, ja püüa natuke mõtelda. 

Üldises ja üsna üheülbalises jutuvadas ma ei ole märganud, et meie poliitikud, analüütikud, eksperdid, politoloogid, sõjaväelased jt oleksid maininud, et mordor rikub orke ja relvastust liigutades Viini dokumenti aastast 2011. 

 

 https://www.osce.org/files/f/documents/a/4/86597.pdf

Järjekordne kokkulepe, mida moskoviit ei täida. Näide sellest, et mingid lepingud mordoriga ei oma mõtet ja parem kui neid ei ole.