Vahe-error

 Juba mitu nädalat töötan, sest kuidagi peab ju aega mööda saatma. Seda aega, mida ma ei raiska vaadates Narcos't või online'is arvuti vastu malet mängides. 1500+ tasemepunktist alates. 

 Või püüdes valmistada Cepelinai. Mis näeksid välja siledad ja saledad ning ideaalse jumega.  

Korra sai nädalavahetusel tehtud ekspeditsioon. Plaan oli kaval - käia vanades mõisaparkides ja otsida talviseid seeni. Tulemuseks kaks viletsat seent, samas silmaringi sai avardatud, uusi kohti nähtud. On ju nii, et pigem läheks vaatama mõisa, aga kui hooned on hävinud, siis ainult parki vaatama, põhiliselt kände ja mahajäetust, märksa harvem. No igatahes sai nähtud palju rippuvat sammalt? samblikku? Lisaks avastasin enda jaoks Arnold Matteuse poolt projekteeritud supelmaja Kriimani mõisas, polnud sellest varem kuulnud. Eile tuli uudis, et Eesti maastikuarhitektide liidu aastapreemia pälvis uus Emajõe linnaujula. Mis asub samas, kus 1928. aastal Matteuse poolt projekteeritud ujula ja selle hoonetekompleks asus. Kuni see 1988. a lõplikult maha põletati. 

 Käesoleva sajandi alguses veel arutati selle kompleksi osalise taastamise üle, nüüd on muidugi lodjakoja ja mänguplatside, turnimispuude jm taoline võimalus nullitud. Tekib küsimus, kas me oleme alates 1991. aastast midagi ka taastanud? Käegakatsutavat, tähenduses ainelist, mõne ühiskondliku hoone või märgilise objekti? Ausambaid küll, paljud neist veel 90ndatel ja kohalike jõududega.

Mõned mõisahooned erakapitaliga, enamasti ettevõtluseks.

Kui vastuseks on kategooriline ja konkreetne EI, siis võiks sellest teha mõne järelduse. Kohalike võimude ja keskvõimu kohta, samuti teatava sideme ja järjepidevuse osas, arhitektide ja linnaplaneerijate tegevuses väljenduva järjekordse katkestuse ja traditsiooni hülgamise teemal. 

Ei olnud plaanis midagi kirjutada, aga kuna maletamise server oli maas, siis...

Seenelugu

(isegi ei tea, kuidas jälle juhtub, et kirjutan midagi seente teemal... loodetavasti ei kujune sellest mingi maine)

Mälu järgi tsiteerides, siis ühel läti kirjanikul oli umbes selline lause: Kui surengi ära, siis vähemalt olen seent maitsnud. Alati ma sellest ei juhindu, aga praegu tuli küll umbes nii välja. Ehkki väikest eeltööd siiski tegin. Äsjase seenesöömisega lõppenud lugu hakkas hargnema nädalavahetusel suure sula haripunktis.

Läksin pühapäeval välja, lihtsalt hoovi, vihma sadas, taevas hall, muru oli kohati juba porine ja jalajäljed vett täis valgunud; siin-seal oli räpast lund ning üksikuid jäiseid laike, varesed tegid tuulega võideldes taevas  sööstlende. Vaatasin seda lohutut halli pilti ja peas kumises mõte, et midagi tähelepanuväärset ja meeleolu tõstvat võiks kõige selle kiuste ja keskel leiduda. Ja ühtäkki märkasin maasikapeenra servas miskit eredat kollakat laiku, mis lähemal uurimisel osutus seenekolooniaks. 

Järgnevalt määrasin need seened oma kasinate oskuste kohaselt ära ja leidsid nad olevat puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes), mis on talvine seen ja kuulub šampinjonilaadsete söögiseente hulka. 

Võtsin vastu põhimõttelise otsuse, et need seened peaks (mahus üks-kaks seenekübarat) ikkagi ära maitsma. Ma ei ole selle poolt, et süüa putukaid või vegan kotlette, aga üldiselt olen ikka valmis proovima igasugu kraami. 

 

 

 

 

Korjasin täna mõned neist silmailu pakkuvaist seentest ära, eemaldasin jalad, pesin kübarad puhtaks, praadisin soola ja võiga kergelt ära ja asusin maitsma. 

 

 

Ei õnnestunud pärast esimest kahte seent pidada ettevaatuspausi ja ärevalt jälgida enesetunnet. 

 

Sõin kohe kõik järjest ära. Väga maitsvad seened. Paigutan otse kitsemamplite kõrvale ja natuke veel ettepoole. Subjektiivne hinnang seenesööjalt, kellele eriti ei maitse kukeseened ja puravikud jätavad ka üsna ükskõikseks. Sirmikud - vot on maitsvad seened. Vabalt võib arvata ka teisiti, ei vaidle.