Tahaks hommikul hõisata

Eilne ja tänane kevadine vihm mõjus, kirss hakkab kohe-kohe õitsema. 

Tegelikult on see risttolmleja kirss ja kuna kipub olema varasem õitseja kui teised ümbruskonna kirsid, siis marju ma temalt suurt ei looda. Rõõmu ja silmailu pakub ja seegi on piisav.

 

Mantua hertsoginnale saadetud kirjas mainis Antonio Possevino, et eestlased on tublid ja toredad, aga tõuparanduseks kuluks neile pisut itaalia verd, et poleks nõnda vaiksed ja kinnised, oli vist põhjuseks. 

Eile oli selline kaunis hommik, et tahtnuks kellelegi tervituseks öelda buongiorno!. 16. sajandil jäid itaalia talupojad Maarjamaale toomata ja praegu pole ka itaalia peresid siin nii palju, et suvalisel jalutuskäigul võiks trehvata. Kahtlen, kas nad kogunevad soojal ajal hommikuti kuhugi vabaõhu kohvikusse, pigem on eestlastelt õppinud, et pole vaja hommikul hõisata ja püsi parem kodus.

Laupäev nägi välja nii, et kõik ümbritsev näis

hullult depressiivne, melanhoolia käis lainena üle ja apaatia langes peale nagu betoonpaneel.   

 

Ja järgnevalt pühapäeval, 

Palmipuudepühal, oli kõik juba 

täiuslik, selge piknikupäev, 

koerliblikas lendas üliagaralt ringi, 

 

Peipsi lained randusid raugelt liivale; 

selline idüll kestis mitu päeva.   

Mõne aja eest ostsin piletid Jaapanisse, oli suhteliselt lihtne, aga nüüd otsin, ja üsna edutult, sellist majutust, kus kuidagigi oleks võimalik ka suitsetada. Neil saab ju suvalises paigas suitsetamise eest trahvi ja on vaid bussipeatuse sarnased piiratud kohad, kus võib sigareti süüdata.

Hiljuti kiitlesin, et tegin French Toast'i Olivia Tiedemanni vaimus ja veel varem, et tegin koopia tema pardiroast, ega pööranud tähelepanu, kuivõrd populaarseks ta oli juba saamas ja õigupoolest saanudki, sest jõudis staarina Jimmy Fallon'i Tonight Show's esineda  ja teha seal tõusti. Sihuke pettumus siis jah, et kui ei pööra tähelepanu, millised on kellegi populaarsusnäitajad; aga no saame üle.  

 

Laiemas pildis ja üldplaanis ning poliitilises panoraamis ehk globaalses mastaabis tollid ja tariifid jmt, millele võiks ju kaasa elada, värisevad börsid ja hinnaindeksid jmt, need on muidugi põnevad küll. 

Aga USA läbirääkimised ja nende reaktsioonid moskoovia suunas, sõja teemal heietatud jutukesed ja prääksatused, kogu see Trump ja kamp, ased, abid ja eriesindajad... ma paneks siia tühja ruumi, ja palun, võite selle täita ameerika poliitikute huiloo ja orkide aadressil öeldud leebetele sõnadele pöördvõrdelise uuele administratsiionile suunatud kõige ropema sõimuga: .....................................................! ....................................................!! ....................................................!

...........! .......................................................! ............................................................................................!

.....................................! ..................................................!? ..................................................................... ! 

Saiast ja iroonikutest, lõpetuseks Elu Sõnast

 Hommik. Sirvisin netist kohalike väljaannete uudiseid, jäin natuke üllataval kombel lugema Delfist/Kroonikast lugu varalahkunud näitlejast Märt Visnapuust. Minu huvi näitlejate vastu on leige, pole ma nende karjäärist ega eraelust huvitatud ja teatris käin pigem harva; äsja palusin mulle tänutäheks eraldatud kutse esietendusele ümber vormistada teisele isikule ja tundsin topeltrõõmu, et ei pea teatrisse minema ja et sain kellelegi oma meelsa loobumisega headmeelt teha.

Lugesin siis seda üsna pikka lugu ja otsustasin hiliseks hommikusöögiks teha French toast'i kusagil eelpool juba nimetatud YT Oliviast inspireerituna, mõnede tema nippidega, aga mitte koopiat.

 

Aga et siin pole toidublogi ega mingi nam-nam või mam-mam, siis ei juhiseid ega protsessi kirjeldust, vahest mõned igavad pildid chiabattast ja pardimunast. Sei Shonagon on meeldivate asjade hulgas nimetanud pardimuna, respect. Haa - hoopis "Peened asjad." Samas on ka sinivihma õisi mainitud, aga neil päevil ma lepin rõõmuga siniliiliatega, mis kord jäävad lume alla ja kord välja sulavad, aga ikka vapralt õitsevad.

Olen mingil saialainel, vähem kui nädala eest tegin Welsh Rarepit'i. Sellest oleks ilusamad fotod saanud.

Jutt varalahkunud näitlejast juhtis mõtted tema põlvkonnale ja meenusid mõned sama kursuse lõpetanud, kelle saatustes on mingi sarnane muster, eelkõige tema filmipartner sellest Küljetuul'e filmist, Talvo Pabut. Oli väga andekas ja võimekas mitmel alal, õnnetu elulõpuga, millest juba mitu head aastat möödas. Sellel põlvkonnal ei ole olnud oma kroonikut, kes nad mingiks legendiks vormistaks. Nad jäävad kuhugi disko-teksa ja punk põlvkonna vahele. Neist ei saanud pintsaklipslasi ega võitjaid. Ilmselt just nende kohta on kõige tabavamalt nimetatud, et see oli iroonikute põlvkond. Võib-olla selles sisaldub ka vihje, et nad on olnud tagasitõmbujad, eemalviibijad, tähelepanu mitte ihkavad, enesemüümiseks ja muuks haibiks liiga  eneseväärikad ja iseteadvad. Mõneti on  see võib olla seotud vaikse soodumusega enesehävitamisele.

Aga olles kusagil diskopepude ja punkarite vahel, olid siiski kõneksolnud vaiksete aastakäikude noored need, kes 1980. aastal korraldasid üsna hea mäsu Propa kontserdi järel Tallinnas. (Selle sündmuse tuules on muidugi 40 kirja autorid, nendest mitmed ka 60ndate nn "komsomoliopositsiooni" tegelased, endale usinasti eesti ajaloo lehekülgedele pesa pununud. Mitte et neid kõiki võiks ühte purki pista, aga iroonikud olid omas mentaliteedis pigem opositsioonis komsomoli vastu ega uskunud mingeid liberaalitsevaid vasakpoolitsevaid ideaale. (Kui araks löönud liberaalid hakkasid oma kirja kahetsema ja vingerdama, siis ristisid iroonikud Kaplinski ümber Kapitulinskiks.)) Skandeerisid Tallinna tänavatel marssides  Die Woche! Ja mõned aastad hiljem liitus osa neist Elu Sõnaga. 

2. veebruaril 1988 olid nad oma kolonniga väljas Tartu rahu demonstratsioonil ja muide - marssisid raekoja platsilt mööda Riia tänavat üles massi eesotsas. Hiljuti keegi selle liikumise osaline rääkis raadios ja puudutati põgusalt antud teemat, päris huvitav oli nende kuttide ja neidude vaib, aga nendegi mentaliteeti ei ole vist põhjalikult kusagil fikseeritud. Kui akadeemiliste ajaloolastega juhtud ühest või teisest taolisest teemast rääkima, siis pahatihti kuuled, et seda või teist "keegi ei ole uurinud". Millest on kahju.