Sula või eelkevad
Jalutasin tänasel päikesepaistelisel hommikul Toomel. Jalutamine on selline: kõnnid aeglaselt, seisad, vaatad, mõtled, kõnnid, tegevus. Märkamatult oli mu kõrvale ilmunud üks teretuttav (mis on isegi pisut liialdatud määratlus), tere-tere, ja siis ütles see härra pisut kiirustades ja ebaselgelt, et:
"Sõin täna üle mitmekümne aasta veebruarikuu lund, mmm, nii mõnus oli!" Ja läks edasi.
Tallinnas midagi sellist ei tohiks vist kellelegi usaldada, aga Tartus on loomulik loomingulisus veel lubatud. Ja hillitsetud ekstaatilisus. Kui veel peaks lund tulema, siis võivad tallinlased (kasvõi märtsis) tulla Tartusse ja natuke lund süüa.
Sedapuhku aga päike paistis nagu hull ja lumi sulas, katused tilkusid, vihmaveetorudest kostis kevadist vulinat. On kiusatus panna läkiläki kapi otsa ja teha nägu, et kevad ongi alanud.
Istusin, vaatasin, kuulasin sulavee hääli. Taevas sinine, täiesti välismaa taevas. Katedraali varemed tellispunased. Tõend - foto. Ei ole töödeldud.
Pink oli ka täiesti tasemel.
Ilus ilm, tark pink, mida veel tahta.
