Balletiseelikutes õpilased ruttavad tundi möödudes Ibn Hazm'i ausambast

Muusika väljendab midagi olulist, mida sõnades ei ole võimalik väljendada. Keegi ütles seda vist möödunud nädalal, aga kes? - ei mäleta. Kaunis muusikas on oma hingamine. Sügav, võrdse pikkusega sisse ja välja, pikkade pausidega. Selline avatud hingamine tekib koos õndsa ajatuse ja igaviku ja armastuse tundega. Piiride hajumisega. Rahuga. Igaviku kohaloleku tajuga. Sellises seisundis kaob inimeselt osa gravitatsioonist ja teda võib ära tunda hõljuvatest sammudest ja liikumise erilisest kergusest. Ja tema ümber on hõredam ruum. Ta oleks kui võõrsil, ta oleks kui ohutuses. Ta näeb eemalt, aga tema pilgu all kõik muutub ja saab tõelisemaks.

Tema kass nurrub alati ja annab käppa.

Väheintensiivse hobi korras hakkasin lugema Vendi Karamazoveid. Hobi ise on selline, et loen Dostojevskit sellistes erilistes oludes, mis ühe või teise konkreetse raamatuga kuidagi olustikuliselt vmt kombel kooskõlas on. Praegu see nii on, aga raamat on kuidagi kahtlane, selle läbiv jämekoomika ei köida.

Näe enamat

Variatsioonid. Teema Salinger

Vahel töö veab ja ahvatleb ning siis oledki mõneks ajaks elamas keset Pea(b)linna. Seal, kus iga inimene ütleb lahkudes, et nüüd peab küll ruttu minema, sest peab olema seal-ja-seal, kokkusaamisel või koosolekul. Ei saagi aru, kas nende elu toimub koosolekutel või koosolekute vahele jäävatel põgusatel ajavahemikel. Igatahes saavad nad ainult korraks tulla, aga nüüd nad peavad jälle jooksma. 

Kohvikus istudes kipuvad Xanax'it täis pumbatud pealinlased pidurdamatult endast lobisema sellist "see on väga huvitav, et mul nagu on mingis mõttes nagu oleks selline tunne, et kuidagi ma nagu see on väga huvitav nagu ei ..." teksti, aga ma ei tea, kas nad tulevad või lähevad psühhoterapeudi juurde või veedavad vaba aega eneseabi raamatuid lugedes. No see pole isegi sissejuhatus ja teemasse ei puutu.

Isegi varakult saabunud pimeduses jääb kesklinna tänavatel inimesi vähemaks, turistid ei saa enam teha selfisid ja kaovad kuhugi puhkama või sööma või jooma, kohalikud kogunevad toidupoodidesse ja rivistuvad kassajärjekordadessekassajärjekordadessekassajärjekordadesse.

Tänaval valgustatud poeakendest mööda jalutavad noormees ja neiu seisatuvad suveniiripoe juures. Noormehe pilk liigub mööda 

aknale paigutatud väljapanekut külmkapimagnetitelt kruusidele, mütsidele, T-särkidele, võltsfabergemunadele, sõrmkübaratele ja seejärel miniatuurmajakestele, laevamudelitele, matrjoškadele, vildist sussidele, (ta ei märka väikesi savist loomi,) ja rahvariietes väikestele nukkudele. Neiu hakkab aeglaselt edasi liikuma, tema sammudes on aimata ebateadlikku tantsulisust ja nende vahele tekib juba nelja sammu pikkune distants. Noormees vaatab veel tubli sissehingamise jagu merevaigust kaelaehteid ja käppa liigutavat kassikuju ning tõttab eemalduvale kaaslasele järele. Nad ei ole veel kohakuti, kui ta lausub üsna valjult: "Sellise poe omanikul võib küll üsna äge olla..." Ta ei näe, et tütarlapse laup tõmbub kipra, silmad kahanevad kitsamateks piludeks ja ninajuurele tekib korts, mida seal tavapäraselt ei ole, ja silmapilkselt kostab ta suust küsimus: "Miiiksssss?" Vaene Phoebe, selline jama, kui oled 18,  siis ikka juhtub ja pead toime tulema.