Üks sketš

natuke meenutas mulle kedagi...

Nali  (enam-vähem või?) mitte kõige peenem huumor. Aga mingi element tuli tuttav ette, oleks nagu kodumaises teles näinud neid pilke ja küllap heidetakse neid valijate poole peagi veel.

Putini valimised Venemaal

Riigijuht sai kodanikelt mandaadi jätkata pingete kruvimist, viljeleda väljakutsuvat militaristlikku poliitikat, eirata tsiviliseeritud maailma reegleid ja rikkuda kokkuleppeid.

Hilja on arutleda, et ega ometi ei alga Teine külm sõda. Lääs ei ilmuta erilist indu sõdida, aga sõda käib juba mõnda aega.

Venemaa on veendunud, et tänu tuumaarsenalile on talle pea kõik lubatud. Lääne nõrgad vastusammud serveeritakse kodupublikule paksudes värvides propagandana teesi "meid ümbritsevad vaenlased" tõestuseks. 

Lihtne, töökindel ja tõhus süsteem.

(Kui nafta ja gaasi hind lähinädalatel tuntavasse langusse ei lähe, siis tähendab see, et Venemaa võib julgelt teha mõne uue sigaduse. Näiteks valmistada sügishooajaks mingi kriisi Balkanil. Tõsta pinget Vahemerel. vmt.

Kui nafta ja gaasi hind surutaks 1985.-1987. aasta tasemele, muutuks Venemaa taltsamaks.)

Homme linastub KUMU-s  Rüdiger Suchslandi dokumentaalfilm «Hitleri Hollywood» ja Mart Sander peab selle eel sütitava ettekande.

Arvan, et ta räägib pikemalt Irene von Meyendorff'ist, kes oli ju Tallinnas sündinud ja kasvanud. Selle aja tõeline iluideaal ja Saksa kino megastaar. (Tegelikult on ta ilu muidugi aegumatu.) 

Loodetavasti Goebbels ei pahanda, et ma reprodutseerin siia selle pildi, sest ajalehtedes on praegu Putini pilte nii palju, et ajab öökima ja midagi peaks vastukaaluks olema.

Kui retro ja eskapismi õrnas tuules sihitult edasi seilata, siis sõuab kerge mõttepilv juba sellesse aega, mil massid suundusid kaevikutesse kaasas husaarimundris printsesside pildid





ja mürkgaase alles hakati kasutama.
 

Le Voyage d’hiver

Tehas ja pommitamine

Ligikaudu aasta tagasi puudutasin põgusalt tselluloosi tootmiseks kavandatava tehase projekti.

Viimastel päevadel on see teema olnud päris kuum. Hullu demagoogiat ja võltse väiteid tuleb tehase poolt kõnelejatelt juba tonnidena, selge märk, millist saasta tehase rajamine enesega kaasa tooks. Pole mõtet siinkohal näiteid oluliste moonutuste kohta tuua.
Kommentaariks väike nali:

Seisavad Saara ja Aabram hoovis ja Saara küsib: "Ütle, palju aatompomm maksab?"
Aabram sügab habet ja kostab:"No ikka kümme miljonit kindlasti."
Saara erutunult ja lootusrikkalt:"Kukuks üks selline meie hoovile!"  

Ehituspuit oli keskajal Liivimaa oluline eksportartikkel. Mitte eriti kasumlik, aga turg oli stabiilne. Põhiliselt okaspuit, samuti tooted nagu tõrv, kasetoht, lehtpuu tuhk jm. Mõnevõrra õnnetum oli olukord puude ja metsaga Leedus ja sellega piirnevatel Läti aladel, kus liiga intensiivselt langetati tammesid ja see loodusvara ei taastunud nõnda ruttu. Samas oli see õnnetus väiksem võrrelduna Taaniga, osaga Madalmaadest ja Saksamaaga, kus täielikult või regiooniti lõppes mets otsa, kuna mitmesugused tootmised vajasid puitu kütteks. Nii palju siis lähematest analoogiatest.

 Eile oli naiste õnnitlemise päev. Miks ka mitte. Naistele lilled ja naistelt naeratused.  

Terve märts on täis neid kuupäevi, mil 1944. aastal meie linnu pommitati.

  Üleeile oli  Georges Perec'i sünniaastapäev

Päris ammu lugesin Perec'i

Asjad: üks kuuekümnendate aastate lugu. Hästi kirjutatud ja  mõtlema panev. Mind mõjutas, natuke.

Akna taga hang/Must laik kesk valget/Kass nõuab tuppa!

   Hiljem lugesin temalt üht-teist    veel, tekkis mõningaid seoseid

autoritega, kelle stiil ja  maailmapilt on mind köitnud.

Georges Perec ja kass

(Võiks arutleda mõne seose üle, aga enne  tuleks tekste veel kord vaadata (hetkel pole raamatuid käepärast  ja seetõttu pole võimalik).) 

Aasta tagasi lugesin

Elu, kasutusjuhend. 

Hämmastav, arabesklik, pillavalt rikkalik ja andekas raamat. Ilmus trükis 40 aastat tagasi! Huvitaval kombel on see maailm, milles(t) Perec kirjutas ja elas, juba pea kadunud. Inimeste ja väärtustatud asjade maailma asemel on tekkinud failide maailm. Ja rämpsu maailm. Suhete asemel on voolava informatsiooni ja teadete maailm. Isiksuste asemel on isiktooted ja -kujundus. Maailm on muutunud lihtsamaks. Elu lihtsustatud variant sobib inimestele märksa paremini kui need möödunud aegade rahutud rähklemised. Massikommunikatsiooni ja -kultuuri  stambid ja "hedonistlik spirituaalsus" vaimsuse asemel,  saavutuste ja rakenduste ning positsiooni väline ilu olemise mõtestatuse asemel. Muidugi võib tunduda, et plastikust pudelid on süüdi, et neid on terve meri. Inimestega on justkui kõik korras. Valigem aga rahulikult halva ja veel halvema vahel, nagu üks kõrgesti austatud academician äsja lehes ja teles korrutas. Emajõe ja Tartu saastamine olla seejuures see "vähem halb".