Tintsukas tädi Maalide kallal

  Nukker lugu

Mõned head aastad oli täiesti rahulik ja keegi ei meenutanud ei hukkamõistvalt ega patroneerivalt või mingil indlevmuhedal labusal kombel "tädi Maalit"; kui äkki "kõmm" ja Postimehe Tiina kirjutas terve kilomeetri juttu, mille eredaim mõttesähvatus oli, et Maalide küsimusele tuleks leida lahendus, sest Tintsukale Maalid mitte ei meeldi ja teadagi ei ole miski nii tähtis või oluline, et oleks väärt pisarat tütarlapse põsel ja Maalide pärast on Eestis kole ja ilusat elu ei tulegi. Tiinade teadvuse ja alateadvuse analüüsimine ei ole kindlasti minu hobi. Seega mida ja kui palju selle tumedast osast antud kirjatükis välismaailmale projitseeriti, jääb siinkohal hindamata. Mida võiksid mõelda, tunda või karta tädi Malikad, Madihad, Munirad vt, selle üle artiklis ei arutletud.

Meil ja mujalgi Läänes on poliitilise süsteemi kriis. Mitte väga kriitiline, aga siiski mingeid muutusi esile kutsuv. Kõrgeima võimu, see on rahva, legitiimsust seatakse kahtluse alla. Demokraatlike mehhanismide kiuste avalduvad nomenklatuuri suhtumises ja käitumises monarhistliku, st päriliku ja päritolust lähtuva toimimise tunnused. Kui püüda kuidagi võimu piirata või pidurdada, hakatakse  üles puhuma lõhenemise teemat, rääkima vihkamisest ja mis kõik veel. Sellesse mängu on tõmmatud ajakirjandus, seal mängib mingi osa äriringkondadest koos nende poolt värvatud lobistidega,  nn sotsioloogid/politoloogid, kes pigem kalduvad olema ideoloogid-propagandistid ja halvemal juhul ka provokaatorid, erakondade kõneisikud ja juhid. Populistid sõimavad populiste populistideks.  

Kümne päeva kestel keegi Maalide teemal ei vastanud, selline vaikus kultuurirevolutsiooni aegadest.  Õnneks võttis Ivan Makarov sel teemal lõpuks sõna ja ilmus selge sõnumiga Aitäh sulle, tädi Anni. Makarov nimetas mõnesid elementaarseid asju ja julges näidata tänutunnet eesti tädide vastu. Makarov rahul ja tädid õnnelikud.

Arvasin, et pole mitte midagi teha Jõuluõhtul Raadi kalmistul pildistatud fotoga Kuperjanovi hauast, aga ärritujate ärritamiseks panen ta üles

Julius Kuperjanovi haual 24. XII 2018

Variatsioonid Updike

Mina olen seda unenägu näinud ja Updike on seda näinud ja mõned inimesed veel. Need, kes on lugenud, teavad, millest jutt.

Aga ümbritsevast tänasest tõelusest selline jäädvustus

Ägenemine ja Jõulud

Jõulueelne

shoppamine ja kingituste leidmine kulgeb kuidagi väga sujuvalt. Üle mõne aja kingin päris mitu raamatut. Kaubanduskeskuses tundus täna kõik ka väga rahulik olevat. Ei märganud meeleheitel ostjaid või pahuraid ja kurnatud müüjaid. Käisin turul ja vaatasin, et küllalt, kotis juba piisavalt igasugu juustu ja kala, tulen homme ja siis ostan praeks või tooreks lihaks mingi tüki. Ei olnud sellist hirmu, et homme hullunud inimesed trügivad ja liha enam ei ole ja pooled nööbid rebitakse eest.

Värske lumi on ka päris tore.

 Ja laua koristasin eile ära.

 Ja pole mingit kiireloomulist tööd, kui väga igav hakkab, siis kirjutan pool lehekülge.

   

 

Tühjast-tähjast

Vahel võib esineda selline olukord, kus paanikas inimesed mitte ei jookse ära ega poe peitu, vaid kukuvad endale aru andmata igas suunas vehkima, tulistama või süüdistusi loopima. Vot Jõulude ajal haarab selline paanika mingit liiki ajakirjanikke, kolumniste ja arvamusliidreid. Ei viitsi kõiki neid kirjutisi meediast kokku koguda ja loeteluna esitada, aga kui võtaks selle žanri viimase kümne aasta jooksul ilmunud palad kokku, saaks ühe päris vägeva antoloogia. 

Ebameeldivad Jõulud. Kogutud kaebused.  

Loen ja ausalt öeldes irvitan. Ei keela endale seda rõõmu. Mõnda autorit ma ju tean. Nende isiklikke probleeme tajun. Mul on isegi hea meel, kui mõni neist funktsioneerib, ehkki kunagi näis, et lahing depressiooniga või maadligi suruv alaväärsuskompleks lasub nende peal nii raskelt, et ei nad tõuse. Nad on päris tublilt hakkama saanud. Aga Jõulude ajal hakkavad nad kirjutama jõulutoitude vastu, kuuskede vastu, kingituste vastu (vt nt Krister Kivi: Rahulikke tapapühi). Teisele ei anna rahu jõululaat, see polevat õige Piibli õpetuse valguses ja sügavalt jõle nähtus, mis muidugi on protestantliku ateisti loomulik reaktsioon (vt Olev Remsu: jõululaat pole muud kui katse raha eest jumala armu osta; samal jutukesel on vist mingi rämedam pealkiri ka). Keegi piinleb piinades, mida valmistab talle jõulumuusika (Aimar Ventsel: Jõululaululäbu ehk kuidas ma hakkasin vihkama valgeid jõule). jaaaniiieeedasii.

Selle nähtuse tagamaa seletan kohe ära kahe lühikese lausega. Esiteks - inimesed kardavad elu. Kui nende igapäevane ümbrus saab äkki pisut värvilisemad tuled ja pisut rohkem on pidulikku sagimist ja õhus on muusikat, kuuse all võib võtta topsi hõõgveini, siis nad lähevad mossi. Ja kusagil alateadvuses on ebameeldiv teadmine, et see kõik on isegi seotud igavese elu perspektiiviga. Oi! Appi! 

Teiseks - on inimesi, kes kunagi ei tunne end kogukonnas/seltskonnas mugavalt ja seepärast on leiutanud ja kätte võitnud endale mingi positsiooni, suutmaks teiste keskel olla ("vaadake mind, pöörake tähelepanu ja kuulake suu lahti, mis ma teile, harukordne ja eraldi seisev, räägin"). Kuid jõulutuhinas inimesed on sellisest hierarhilisest korrast vabamad ja unustavad pahatihti ära, keda peaks pidama targaks ja tähtsaks. Nad kogunevad hoopis ümber selle nõmeda kuusepuu.   

Olin üsna kindel, et Andrei Hvostov on ka midagi  "nõmedad Jõulud"  teemal kirjutanud, aga pean tunnistama, et osaliselt eksisin. 1998. aastal avaldas ta arvamuse Mõistuse röövitud jõulud, see on küll vist C.G. Jungi seisukohtadest mõjutatud lugu. Seepärast ei tundugi väga jama.

No igatahes hea on, et keegi võtab vaevaks, läheb arutledes mööda mingit rada ja jõuab sohu-rappa. Ei pea ise proovima, et äkki selles suunas mõeldes tuleb lõpuks huvitav järeldus ja leiad ootamatu aspekti, efekti, afekti.