väike järg eelmisele

Eelmises postituses oli mõneti ebaselgelt mainitud Venemaa abi USA-le seoses sinna saadetud maskide, respiraatorite ja hingamisaparaatidega. Selguse huvides märkigem siiski, et tegu ei olnud humanitaarabiga, vaid nimetatud kaup müüdi USA-le. Ja Venemaa ajaloost leiab sellisele teole üsna sarnase ja tõsise paralleeli hoopiski 1920ndate ja 30ndate aastate golodomori ja muude näljahädade ajast, mis hõlmasid lisaks Ukrainale ka muid NLiidu laialdasi piirkondi, ohvrite arv ulatus miljonitesse... aga samal ajal nõukogude valitsus eksportis vilja välismaale.   

Selle ajaloosündmuse teemaga haakub huvitavas vormis kirjutatud  Юз Алешковский romaan Рука. Ma ei tea, et see oleks eesti keelde tõlgitud, aga päris kaasakiskuv raamat.

Pole midagi paremat halvast ilmast

bulgaaria vanasõna 😸

Väljas kena kevadine torm. Väga ergastav. Ole tervitatud, taevane tuul. Viirusele paras ja rahvast ka väljas vähem. Oleks järgmisel nädalal  ilmad soojemad, saaks vanemad suvilasse, kus saab väljas toimetada, mis mõjuks toonusele hästi. Oma kaevuvesi, oma saun, omad puud ja põõsad ja peenrad ja taimed, omad kevadised aiatoimetused.

Aed, idüll, rahu.

Nädalapäevad tagasi jagasin mitmele inimesele oma muljeid ja arvamust esimestest uudiskaadritest Venemaa abi kohta Itaaliale.  Kuna nüüd suutis kreml saata abi ka USA-le, siis tundub, et seda teemat võiks korraks puudutada.

Abi USA-le meenutab muidugi üht tõika ajaloost, mil NLiidu juht USA visiidil nägi mingil moel, et NY-s on kerjuseid ja kodutuid ning andis uhkelt teada, et Nõukogudemaa on koheselt valmis saatma neile toiduabi. Samas ostis NLiit juba aastaid vilja USA-st. Ameeriklased olid hämmingus. Nagu nüüdki.

Aga abist Itaaliale.

Vene sõjaväe viroloogid on juba päris huvitav ja üliharuldane kontingent. Nende arv on väga väike ja nendest on ka normaalsel ajal moskoovias suur puudus (vt tabel). 

Need toredad autokolonni masinad teel Bergamosse. Nende nimetused on авторазливочная станция АРС-15 

ja машина химочистки ТМС-65 või ТМС-65M.

Mõlemad agregaadid olid kasutusel juba 1980ndatel.

Esimene neist on nagu nõukogude sibiauto, millel on paak mingi seguga ja selle külge ühendatakse toruga harjad, mis meenutavad selja pesemise harjasid. No ja mingi segu pritsib sealt ja samas sõdurid harjadega nühivad nt tuumaplahvatuse või keemiarelva poolt saastatud alalt välja sõitva tehnika keresid, rattaid jmt puhtaks saastavast tolmust. Selleks nad mõeldud olid.

 

Teine aparaat teeb meeletut tuult ja sellesse õhuvoolu võib  pritsida mingi ainet (mille võib samas ka  üsna kuumaks või isegi auruks ajada). Ilge survega pahistab seda nii, et aknaklaasid lendavad kildudeks, peenemad puud murduvad, tolm lendab katusteni jne.

Millist kemikaali ja kuidas võiks sellega kitsastel tänavatel pritsida, ei kujuta ette.

Harjadega solbaneid selle turboreaktiivse mootori poolt tekitatud  õhuvoolu ette ei maksa panna, need lendaksid minema.

See riistapuu kõlbab mõne piiratud ulatusega militaarobjekti ala puhastamiseks, aga linnas sellisega tolmutada ei ole mõistlik. 

Itaalia arstid ja osavad meistrimehed nuputasid välja, kuidas akvalangistide varustuse baasil saab üsna lihtsalt paari 3D printeriga tehtud lisajupi abil valmistada haigetele sobiva hingamisaparaadi. Joonised ja juhised on antud vabavaraks kõigile kasutamiseks inimkonna hüvanguks. Loodetavasti meie vastava asutuseni on see uudis jõudnud ja keegi juba hakkab printima. "Mis on maailmas uut, kiirus vaid kiirus, ei muud..."

Toimetaks vaikselt

aga kisub tormiliseks tööks

Esmaallikas pajatas, et sõitnud buss ühest Eesti linnast teise ja reisijad tänasid väljudes kenasti bussijuhti, et ikka aitäh ja head päeva ning juht vastas neile kenasti, et mida vähem sõidate, seda rohkem päevi elate. 😼

Kodus seinal rippuvalt korgist tahvlilt korjasin ära kõik sinna kinnitatud märkmepaberid, visiitkaardid ja muud paberid/sedelid. Tühi tahvel ja rõhknaelad. Otsisin üles seni kasutult karbis olnud plekist sildi kolme konksuga (Champagne Pommery), kinnitasin seinale ja riputasin sinna laadijad ja fotokate ühendamise juhtmed. Korras.

Kõige lõõgastavama heliga ja ilusama pildiga lained leidsin siit

Päike paistab aknast sisse ja pane aga silmad kinni ja naudi.

Ja ikkagi selgub, et majandus ei ole nii jahtunud ega piirangud nii tõhusad, et ma ei peaks homme ja  järgnevatel päevadel ja nädalatel taas tööd tegema.

Lisaboonuseks on muidugi põnevad bussisõidud erinevatesse Eesti linnadesse. Busse on varasemast kolm korda hõredamalt. Tahtsin võtta toa ühes hotellis, kus varemgi peatunud, aga hotell oli otsustanud enamuses tubades alustada sanitaarremondiga ja mööbel seega paigutatud teistesse tubadesse jne. Seega hea plaan nässus.

 Juhtmed ja laadijad seinal on siiski tegelikult üsna nõmedad, võtsin ära.

Ei tea, kas peaks kätt harjutama uute prognoosidega, sest varasemad on suures osas realiseerunud või lähiajal teoks saamas...

(kaua kardetud järgmine majanduskriis... reaalselt või suhteliselt/tunnetuslikult eriti teravalt tabada Saksamaad, Prantsusmaad ja Itaaliat ...  tõotab segi paisata kogu meile seni teadoleva maailma... jmt

Nagu ma fantaseerisin ja mangvangeerisin.)

Nüüd taas helises telefon, võtsin pastaka ja kirjutasin märkmepaberile kuupäeva, mil kahe nädala pärast veel üks töö ootab... Käsi ei tõuse seda puhtale seinale kinnitama. Rahvas rühmab tööd teha. Kus on see muutus, mille tõttu ma saaks rahulikult valgete pilvede aeglast sõudu jälgida?

Toitumisnõustajate jõud pole raugenud ja ikka soovitavad taimseid produkte rohkem tarbida jne jne. Paraku on üsna paljud taolised toiduained poes üsnagi lahtiselt ja hästi on teada, et gripi levimise aegu pole mõistlik mõndagi neist osta (nt mandariinid), mõni nakkus on aga alguse saanud just nt idandatud ubadest jne jmt. Nii et jääme ehk selle juurde, et esmalt ikka lülitagem aju sisse ja siis tehkem ohutuid valikuid. Mitte aina masinlikult taimse toidu propagandat.

Ja mittetoidublogi mittevaimus
Seoses erilisusega ja oludega ma ei püüa praegu toidupaastu pidada. Küll aga krutin paljut söögilaual selle poole, et lisandid vastaksid hetkeolude erilisusele. Mingid erilised lisandid need ei ole. Nagu igal kevadel, on nüüdki aeg juua kasemahla. No umbes pool liitrit päevas võib märkamatult manustada. Mul on omad tarnivad maainimesed, muuhulgas toovad ka mune. Kõrgekvaliteetne valk, seega panen mune, 4 minuti omi ja omletina. 3-4 tükki päevas võib.
Laual on purk meega, kuhu on segatud hakitud ingverijuurt, tükeldatud punase pipra kaun, astelpajumarju. Tohutult maitsev ja kopsudele hea. Nii...
Igasugu liha kõrvale võtan mädarõigast. Biopuhastav. Samast ooperist küüslauk, mis on peedisalatis või segatuna riivjuustu ja majoneesiga, lisaks ka marineerituna toitude kõrvale jne.
Paljude toitude maitsestamiseks panen palju tüümiani ja rosmariini. Supid, pajatoidud, lihakastmed, kuhu aga iganes. Ja tšillit.
Salati jaoks idandan pisut redise seemneid. Kombineerin seda sibula, mõne üleni pakitud jääsalati sarnase salatiga, Luunja plastikusse pandud vesise kurgisarnase tootega, kapparitega, marineeritud pepperoniga vmt. Lahtist rohelist salatit jmt ei osta.

Lisaks on mul kapis ettepoole toodud taruvaigu tinktuur, mille lahusega olen korda kolm kurku kuristanud ja korda kaks tinktuuri ninna määrinud (üllatus - ei kipita).  

Mulle näib, et meie inimesed on valdavalt tublid ja taiplikud, kõik saab korda.