Kirss

puhkes täna õide. 

Täpne olles - üks kirssidest õitseb, teine veel mitte. 

Mul on kaks pudelit saket varutud.

Istusin väljas ja püüdsin viimaste nädalate suhteliselt painavaist oludest tulenevast surutud vaimuseisust vabaneda, päike oli juba hommikul meeldivalt soojendav, tuult veel ei olnud, linnud - teadagi, mis nad teevad; ajasin oma zeni taga, mitte selles ehedas mõttes, et kõik on näivus ja ise olen ka näivus jne jmt, vaid selles värskuse ja vahetuse plaanis, hetke tajumise kohalt... Zen ei tahtnud tulla, siis leidsin, et lepatriinu oli ennast minu peal sisse seadnud ja tundis päikesest mõnu. Tal oli seitse tumedat täppi ja päike peegeldus tema peal kaheksanda kuldse hiilgava täpina. 

  Eile nägin koiduliblikat ja veel paari muud. Varesed ehitavad tagaaeda vana jalaka otsa pesa ja käivad vaatamas, kes see sihuke tüüp on, kas hea naaber või mõni jobu. 

Nahkhiired lendavad ringi. Eile õhtul oli ideaalne lõkke tegemise ilm, eks siis sai taevalaotus põhjalikumalt üle vaadatud. Üht-teist tundub olevat muutunud seoses lennuliinidega, ja kõik tähed ei ole ka seal, kus mäletasin neid augustis olevat. Tähtede osas on välistatud, et midagi olulist muutuks. Kui väga väga metafüüsilised võimalused kõrvale jätta. 

 

Vaat, nüüd on näha, et hakkabki vihmale kiskuma, nagu lubati. Vihmal on muidugi täielik õigus sadada. Vihmapiiskade tak-tak-tak olla tühjuse hääl ja üks võimalus meeli puhastada. Oleks vist vaja küll.

Murrangud

Ülilühike ülevaade.  

20. sajandil toimus mitu suurt murrangut Euroopa ja lähiümbruse poliitilises korralduses ja sellest tulenevalt ka kogu maailmas. Esimene suurem muutus oli muidugi Esimese maailmasõja järel kokku varisenud monarhiad ja kogu aristokraatia ning seisusliku süsteemi kadu. Aristokraadid olid oma saatuse muidugi kuhjaga ära teeninud, sest juhtisid tohutud massid täiesti mõttetult sõtta ja hukule. 

Aristokraatia läinud, läks demokraatia ka ja rahvad panustasid järgnevalt juhtidele ning suurtele ideedele. Selle murrangu tulemusel väljapaistvad juhid juhtisid rahvaid koonduslaagritesse ja taas sõtta. Kui sõda läbi sai, oli kommunistlik N Liit rabanud endale uusi alasid ja allutanud hulga vasallriike. Lääs otsustas juhtidest loobuda ja keskenduda parteide ja elukutseliste karjääripoliitikute süsteemile. Kommunistliku ja kapitalistliku leeri vahel valitsenud pinge muutis mõlema süsteemi toimimise suhteliselt tõhusaks, lisaks sõjalisele võimekusele oli vajalik ka areng tehnoloogiates ja teaduses, majanduslik võimekus jmt. 

Nii Ida kui Lääs suutisid toimida üsna stabiilseina. Ehkki mitmed olulised muutused leidsid aset Aafrikas ja Hiinas ja Indias, Lähis-Idas ja Kagu-Aasias.    

Miks ja kuidas sots. laager väsis, lagunes ja lõpuks suri, ei ole käesolevas ülevaates võimalik peensusteni lahata. On ajalooline fakt, et esmalt pudenesid ära mässumeelsed vasallid, keda tõmbas Lääne poole, seejärel pöörasid Moskooviale selja nn vennasvabariigid. Et see kõik toimuks üsna sujuvalt, oli  muidugi vaja Gorbatšovi taolist, sest ehkki tema ei ole n liidu lagunemises süüdi, nagu igasugu tegelased väidavad, kulges toimuv tema isiksusest tulenevalt võrdlemisi rahumeelses võtmes. 

Sots leeri kadumine ja N Liidu lagunemine, järgnevad muutused Hiinas ja lähikonnas, olid kindlasti murrangulised. Lääs ei olnud sellist sündmuste arengut suutnud vähimalgi määral prognoosida. Ahmisid üllatusest õhku, et kõik nii hästi läks. Hakkasid Hiinasse ja Moskooviasse raha pumpama. Leppisid sellega, et Hiina jäi kommunistide valitseda ja lõid endale illusioone, et Moskoovia on Euroopa riik - o sancta simplicitas! 

Hiina panustas arengule, Moskoovia gaasi, nafta ja muude maavarade ekspordile. Moskoovia valis sõja Tšetšeenia vastu, sõjalised konfliktid ja separatistide toetamise Moldovas ja Kaukaasias, seni viimasena aga sõja Gruusia ja Ukraina vastu. Hiina säilitas ainupartei ja selle keskse juhi valitsemise, Moskooviat hakkas valitsema voldemar adolfovitš putleri jõuk. Viimase poliittehnoloogilised meetodid on laenatud kangialustest ja nõukogude kasarmutest.

 

Lumpeniseerumine võttis Moskoovias enneolematu ulatuse. Kui riik kiire tempoga alla käis, sisendati orkidele, et nii ongi õige, et rumalad rahvad toodavad autosid ja arvuteid, meie aga võitsime sõja ja lihtsalt ostame gaasi ja nafta eest saadud rahaga endale kõik need ilusad asjad. Et ei tekiks mingit nostalgiat suhteliselt rahuliku ja enam-vähem kõige elementaarsemaga kindlustatud Brežnevi aja suhtes, asendati see kavalalt Stalini aja väga lakeeritud ülistamise ja kujutamisega. 

 

Ja mõningase nokitsemise järel saadigi valmis kogu kristlikule ja samuti humanistlikule kultuurile vastandunud ja tsivilisatsiooni eksistentsile ohtlik satanistlik Mordor, kus küüniline ebainimlikkus on elunormiks.

Jumal enamasti ei sekku inimeste toimetamistesse, meile on antud ju vaba tahe ja vastutus oma tegude eest, aga mõnikord näib, et ebamaised üleloomulikud jõud siiski otsustavad leida kellegi, kes hakkab tegutsema vastavalt kõrgematele jõududele meelepärasele  peidetud eesmärgile. Praegu on tähelepanu väärt jälgida, kuidas Mordor oma tegevusega järjest saavutab enda kavandatule ja soovitule vastupidiseid tulemusi. 

Aga püsib kindlalt teel, viib täide üht suuremat plaani. 

 

Elementaarne ja möödapääsmatu on, et tsivilisatsioon, mis on kestnud pikema perioodi vältel, hakkab (vältimaks enda hukku) vastu lähiminevikus sündinud antitsivilisatsioonile, millel ei saa olla mingit sisu ega sõnumit. Sisemistest seostest ja seaduspäradest juhitud üsnagi kindlalt kulgeva rajaga protsess. Seeläbi tsivilisatsioon ergastub ja uueneb. Jõuab taas selgusele endale oluliste väärtuste osas. Hülgab kõverpeegeldused ja pseudoteemad, millega on viimasel ajal püüdnud tekkinud tühjust täita.   

 

Tänavatoit

 Viimastel päevadel olen lähedalt ja korduvalt näinud, et inimesed ostavad ja mugivad mõnd vräppi, hamburgerit või muud, ei suutnud vastu panna ja asusin asja kallale. Tundus, et kõige õigem asi on beljaš. Otsustasin, et tuleb endale tänavatoitu valmistada, ikka süsivesikutega ja rasvase, sihukese õige. 

Mida ma tean tänavatoidust ja maailma odavatest kiirtoitudest... Midagi tean, aga ilmselt mitte väga palju. Amazonist võib osta 504 lk ja kõvad kaaned  Street Food around the World nt 100 doltsi eest.

Pole lugenud.

Omast kogemusest kargab pähe üks oluline tõdemus. Pisut ootamatult küll, aga alustuseks meenus korduvalt kogetud - ärge sööge USA-s pannkooke, need on üsna kehvad. Igasugu Pancake House'idest  ja Hut'idest hoidke heaga eemale. Need pannkoogid on enamuses nagu Hollywoodist, papist või muust taolisest maitseta materjalist. Aga ega jõua siin kogu kirjut ja lõputut Ühendriikide toidu skeenet käsitleda. Kuum koer on hädapäraselt kusagil Central Parki väravas võimalik valik, aga hamburgeritega on seotud minu üks ja ainus suur foobia - näole laiali määritud ja rinnale tilkunud kastme kartus. No ja lisaks veel mingi vettinud salat ja hulk ülearust saia. Mõttetuselt võistleb vastlakukliga. Olgu, USA unustame ära. Friikad ja punkt.

Ühendkuningriik - hoopis parem ja lihtsam. Fish and Chips. Täiesti pädeb, toidab. Not bad!

Prantsusmaa. Üks korralik jupp paguette'i. Vahele pandud piirkonna parimaid palu alates sardiinidest ja lõpetades singi ja mõne lambajuustuga vmt.  Saab suruda lapikuks ja teha võileivagrillis soojaks.

Saksamaa (seal taas jama ja jälle gaasiga) - kartulikoogid õunakastmega. Sakslaste valged praevorstid on sehr gut, aga korra olen koos kohalikuga kohalikus kõrtsis kohalikku kõrtsitoitu paludes saanud sellise sardelli, et... see oli vist DDR-is paiknenud punaarmee toidulaost leitud.  

Itaalia - lihtne jah? - pitsa. Lihtne pitsa.  Aga Sitsiilias arancini. Lõuna-Tiroolis sõin jõuluturul kuumi kastaneid. Itaalia on gastronoomiline suurriik, kes teab, mis seal kõik veel on.

Hispaania - oleneb muidugi piirkonnast, aga kas barra de pan'i või ciabatta või pita saia sisse pakitud 

kohaliku singiga, mingite lihalaastudega või muuga, koos nt juustuga ja salati ja kastmega bocadillo on eelkirjeldatud hmbrgrst märksa talutavam. Ja nad on uhked oma tapaste üle, mis on natuke erinev värk, aga olgu mainitud siiski. 

Kebabi ja bocadillo sarnasus on märgatav, see muidugi viib meid kogu Euroopat hõlmava üldistuseni, et odavalt ja kiirelt saab söönuks tänu erinevatele ja samas üsna sarnastele kebabidele. Olgu see siis döner kebab või kreeklaste gyros kebab vmt. 

   

Portugal - grillitud kalad, nt sardiinid. Midagi lauseripärast ei meenu, ei tea.

Rootsi - rootslased ei söö midagi, sest kõik on tundlikud kõige suhtes ja nad on niigi ülekaalulised, märgatav protsent lausa püknilised. Soomlastel on karjala pirukad, pole küll neid kunagi tänaval müüdavat näinud.

Iisrael ja Egiptus. Muidugi falafelid, võib koos hummusega, veel parem tzatzikiga. 

 

Pildil falafeli kutt Tel Avivi turul 👉
 

Leedulaste cepelinai ja grusiinide hinkalid - ei tea, kas neid lausa tänavatoidu hulka võib lugeda, pole  tänavalt ostnud ja kõndides või pargis istudes söönud.

Ja just praegu sain kirgastatud, et alates Mehhikost lõuna poole ja veel kogu Aasia, sh India, Tai, Hiina, Jaapan... inimene on liiga väeti, et mingitki ülevaadet anda, ära proovida ja kogeda, mis veel kõik keedetakse, küpsetatakse, grillitakse jne. Aafrikas on ka tänavaid ja midagi süüakse. Marrakech'i turust oleme ju midagi näinud ja kuulnud, see on ka suhteliselt lähedal. Aga mis lõuna poole toimub, ei tea.

 

Tegin siis oma beljašid valmis, ikka varuga, et saaks kolm päeva järjest võtta ja praadida. Kindlad ja lihtsad rõõmud. Universaalsed, globaalsed, fundamentaalsed.