Eriline tavaline postitus

Arvad, et ca 21 000 tähemärgise artikli kirjutamiseks läheb 6 päeva, aga lõpuks kulub muidugi 12.  

Viited ja muud vidinad ja teaduslik butafooria jmt. Aga valmis ta sai. Samas elasin saadetud (liikuvate) piltide toel kaude kaasa  rännakule mööda ookeani randa Portost Santiago de Compostelasse. Otseselt ei kadestanud. Kindlasti paljudele sobib see formaat rohkem kui minule. 

Mina võin Porto katedraali ees pool tundi istuda ja vaadata, kuidas liikuva reaalsuse pilt aegamööda selgineb ja koha tunnet nautida. Ühes linnas pikemalt peatuda ja endale mõni kohvik või kõrts kodustada. Kohalikku rütmi tajuda. 

Loojangut nautida.

Rändaja tunne on see, mida ma naudin ja selle tunde tuumaks on, et mingid väikesed asjad ei lähe eriti korda ja neid ei teagi. Minu arvates see ongi kristliku meelelaadi olemus ja alternatiiv igasugu idast õngitsetud meditatsioonile ja joogale ja mis sealt uue lainega ja meelsusega ja gurudega veel tulnud on.

Aga kohalikuna ikka loed kohalikke lehti. Justkui kohustus ja samas vastupanuvõime kontroll. Viimased päevad tunduvad Eesti erakondade elus väga vilkad olevat. Kes lendab õielt õiele ja Brüsseli poole, kes heidavad peret või keda pere heidab, kes läheb sotsiks ja kes väga tähtsaks poliitikuks... Väga palju toimub selle taustal, et midagi ei tehta. 

Suure Remondi aastapäev on juba ammu möödas, aga alles nüüd jõuan selleni, et vaadata, mis on nendes suurtes papist kastides, mis ei lase rahulikult ringi kulgeda ja ummistavad mu koridori. Nendes on raamatuid, mille kohta otsustasin, et lähevad paberikonteinerisse, siis jälle, et tore oleks Kim Il Sungi teoseid ja muud rämpsu lõkkes põletada, lõpuks jäävad vist talviseks kütteperioodiks tulehakatuseks. 

Aga seal oli ka huvitavamaid raamatuid, mida pole jõudnud lugeda,  kunagi on neid mulle saadetud või kingitud. Nende seas on Russia: Yesterday, Today, Tomorrow. Ilmunud USA-s 1996. 

Roy Lichtenstein  Peegel

 

On huvitav, et see on koostatud vastaval konkursil osalenutest paremateks hinnatud esseedest, mille kirjutasid 1995. aastal Nižni Novgorodi koolide abituriendid. Nüüd siis ca 40 eluaastani jõudnud. 

No loen siis pisut.

Teema on muidugi kirjutajaid sellele teele juhatanud, aga esimeste esseede lugemise järel mulle näib, et need noored 1995. aastal panid riigi esimesele kohale ja demokraatia teisele. Ja vabadusest eriti ei mõtle. 

 

Kolmanda essee lugemisel hakkasin juba pisut kahtlema, kas ma praegu tahan rohkem sellesse teemasse süveneda, tekkis äratõuge nende mõtteilmast. Tabasin, et neile on oluline erilisus. Muidugi olen palju kordi kuulnud, et seda mainitakse jne, aga nendes tekstides oli see oma naiivses ja ebaküpses alastuses natuke võigas. Kui järele mõelda, siis muidugi, see erilisus. Nad olid erilised kommunismi ehitades, siis sai kommunism ametlikult otsa, ja nad tormasid Petseri kloostri koobastesse, polkovniku munder seljas ja vaevu sealt käikudest läbi mahtuv seltsimees abikaasa sabas. Eriliseks saama. Preestrid ja mungad olid muidugi juba varem kgb-lased, nüüd siis eilsetest parteilastest said  eriliseimad koguduseliikmed. Õigeusklikud.

Katkestan selle teema ja nendin A taseme üldistusena ehk reeglina, et erilisus  on üks levinud ja käepärane aseaine tühjuse ehk tühisuse täitmiseks. Ja kui te mõtlete, siis ehk jõuate samuti nende seosteni, miks paljusid nii väga kisub erilisuse poole, ja miks sageli juhtub, et erilised satuvad suurde meeleheitesse. Ei mäleta enam, kes juba üsna ammu ütles, et "Kõik on nii erilised, et üks hall kuju torkaks teravalt silma".  Kui on palju tühjust, siis hakkab erilisus eriti vohama.  

Hommik kultuuripealinnas 2. juuni 2024

 Minu arvuti väidab ilma kohta, et 

aga tegelikult - pilvitu taevas, põõsa peal säravad kerges tuules liikuvad ämblikuvõrgud, puude okstelt langeb veel eilse vihma piisku ja linnud laulavad oma iidseid loitse. 

Eilne äike ja vihm olid absoluutselt oodatud ja avasüli tervitatud. Sai toad korralikult tuulutatud ja vaim muutus ka kergemaks. Juhuslikult oli samal ajal plaanis vaadata filmi Kurbuse kolmnurk (Triangle of Sadness), midagi lausa peenekoelist seal ma ei märganud, aga naljakas oli küll ja vaheldusrikas ehk huvitav, ehkki mitmed stseenid ja motiivid on väga tuttavad ja erinevate autorite poolt varem kasutatud. Aga nii tapidigi olema ja taaskasutus on kinokunstis ka popp. 

Filmitööstus mulle muret ei valmista. Hoopis teine lugu on sellega, et kaugemalt sõbrad ja tuttavad plaanivad Tartusse tulla ja mitte ainult, et külla, vaid ka sellel põhjusel, et huvitav on ja tahaks vaadata, et mis siin Euroopa kultuuripealinna raames  toimub. Raisk. Ma ei taha pettuvaid inimesi näha. Tartu on olnud mingid viimased perioodid, mille kogupikkust ma ei oska pakkuda, provints. Mingil ajal õnnelik ja tore provints, mingil ajal natuke kurb provints. Loen praegu laisal ja aeglasel kombel S. von Vegesacki Jaschka ja Janne, sealt saab ka mingi pildi 100 aastat tagasi lehvinud vaimust. 

Ma saan aru küll, et toimuvad mõned niššiüritused, mis on alati toimunud ja mõni asutus said natuke rohkem raha ja Tallinnast toodi kogunisti estraadiartistid raekoja platsile ja seepeale tulid ümbruskonna valdadestki inimesed seda vaatama, ja Emajõe ujulas oli väga tore arvamusfestival saunadega (nüüd läheb juba raskeks, raisk, see on megaonu heino), no ühesõnaga - üritusi on, kuhu kõik korraldajad koos sõprade ja linnavalitsuse liikmetega peavad kokku tulema, et luua mulje, et rahvast ikka natuke oli.  

Noh, mis toimub, on arusaadav. Suurejooneline näituseprojekt Peedist pesumasin, väga tore, enam onuheinolikum ei saaks ollagi. Vooremäel on täna veel võimalik osaleda festivalil Kaera-Jaan, hhhmm.

Kaugemalt sõbrad ja tuttavad on enamuses ajaloohuvilised ja mu elu oleks üsna lihtne olnud, kui just nüüd ei oleks kellelegi tulnud pähe mõte, võtta Linnamuuseumis püsiekspositsioon maha. Tartu ajalugu, milleks? Eksole... Kõik ju teavad, et Tartu asutas Andrus Ansip koos Neinar Seliga ja Jänes aitas ka. Enne seda oli selle koha peal lennuväli, aga praegu on see ümber ehitatud ERM-iks ja seal on Eesti Ralli keskus, start ja finiš.

Kas Tartu on veel provints? Vist on ikkagi juba kolgas. Kas selle eredal kujul esile toomiseks oligi vaja kultuurpealinna tiitlit?

Üks kuu möödus

Mitte päris tühjalt, sai ju korraks tehtud ringsõit Mägi-Eesti mõisatesse, eriti neisse, mille kõrval on  ka järv. Mõnes olin varem käinud, aga mõni oli mulle ka uus. Ja mõned proosalised ja praktilised liigutused olid ka muidugi vahelduseks. Kõlab igavalt ja eks ta pisut igav oligi. 

Tänavapuhastusauto sõitis mööda, kas see ennustab vihma?

Üldiselt ikkagi terve kuu õnnestus mitte midagi teha. Teadsin küll, et kusagil on toimetajad, kes ootavad artiklit, aga isegi selleni ei jõudnud, et saadaks teate, et ärge lootke jne. Natuke oli see asi nagu

laulus,

et "arstid ütlevad see on depressioon, ema ütleb, et ma olen laisk".  Mina nimetan seda tüdimuseks. Vaatasin sel ajal viis hooaega seriaale. Lõpuks tundus molutamine raskem kui artikli kirjutamine, samas toimetaja võttis kontakti, andis lahkelt ajapikendust no ja nüüd ma elustusin. Kolm päeva kirjutamist on arvel ja teist sama palju läheb vist veel.

Tegelikult oli mul täitsa hea põgenemisplaan RMK metsamajja ka olemas, aga potentsiaalsed kaaslased paraku on ära langenud. Üks neist otsustas tagasi Lissaboni lennata ja sealt hiljem Portosse minna. Ja ehk veel caminole matkama.

 

Mulle piisab ka kohalikust lõunamaisest kuumusest. Ehkki pikem jalgsirännak on kindlasti huvitav ja erineb muudest mõeldavatest liikumistest, rääkimata siis liikumatusest.

Aga ma tahaks rohkem istuda oja kalda tuules sahisevate kõrkjate kõrval. (seal kus ei ole sääski)    

(hhhmmmm, arvuti jõudis just praegu 5miinuse ja puuluubi uue plaadi mängimiseni, see on küll viimase kuu tunnusmuusika ja pole ka halb, st päris väga hea värk)

Sisepoliitikutest. Üleeile sain teada, et Igor Taro (Eesti 200) on Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees. Olgu ta ikka tubli ja terve! Oma FB-s oli ta kunagi väga õel, sarkastiline ja vaenulik tartlaste suhtes, kes astusid vastu plaanile linna serva Emajõe kaldale rajada tselluloositehas. Kusjuures mingit ametikohta või rolli või kaudsetki pistmist tal sel ajal Tartuga ja minu teada ka tselluka ettevõttega ei olnud. Vist talle tundus, et mingid tagurlased on ennast risti progressi rööbastele visanud ja kisavad. Tollasest keskonnaministrist Kiislerist ma saan veel aru, miks ta siis nagu kult rukkis vait oli ja lõpuks mingi pidurdava otsuse ränga sunni all langetas (või lihtsalt nõustus sellega). Eks ikka puidupartei rahad on erakondadele oluliseimad paberid. Ikka tselluloos meile, papp teile. 

Mis see Eesti 200 maailmavaade õigupoolest on? Nende saadikutel oleks ehk aeg hakata plaani pidama, et kuidas mõnda muusse erakonda maanduda, et järgmisel korral ka RK saada.

Peremehele sobib ikka olla tark, aga rohkem vaeste sulaste asi on see nutikuse värk. Kui E200 alustas oma partei promomist igal võimalusel korrates ja lubades, et pakuvad  "nutikaid lahendusi", siis teadsin, et oleme allakäigu teel, sest hüljati "tark" ja asendati see palju labasema mõistega "nutikas". Praeguseks tundub, et nutikus on tupikusse viinud. Eriti murelikuks teevad ümberkorraldused hariduses. See on valdkond, kus alati on tugev konservatiivne ja alalhoidlik hoiak, muutused toimuvad üsna aeglaselt ja loomuliku teisenemise tulemusena. Aga praegu on kavas "suur hüpe". Need, kellel võimalik, viivad seepeale oma lapsed erakoolidesse. Ma tean endisi padupaganaid, kes mõni aega hiljem tulevad trotsliku näoga ja silmad punnis ning toovad oma esmasündinu kristliku kooli esimesse klassi.

Nutikus - tänan ei.

Ootan vihma, eriti hea oleks muidugi koos äikese ja kõuega, see aitab pinget maha saada ja mõjub vabastavalt. Siis ma oleks homme muidugi täitsa uus ja hullult tegus.