Variatsioonid Restauratsioonid

 Notre-Dame'i taastamine lõppes ja toimus restaureeritud ja uuendatud kiriku pidulik avamine. Aukülaliste hulgas oli tagasi valitud eelmine-järgmine USA president Trump. Postimehe Teaduse rubriigis vestleb Strandberg Juhan Maistega ja jutt keerleb S-i poolt välja pakutud telje ümber, et kuidas see kirik on poliitiline. Maiste on huvitav autor ja vähem kui kuujagu päevi tagasi tegin üht sünnipäeva kinki otsides otsuse, et parim kink on 2 köidet Maiste Eesti mõisaid ja losse. Maiste mõtte kulg ei sarnane minu mõtete järgnevuse loogikale, aga on huvitav. Väga palju räägib ta Notre-Dame'i teemaga seonduvalt Prantsuse revolutsioonist, aga kordagi ei mainita jutu sees Napolen III. 

Kunstiajaloo ja arhitektuuriajaloo valguses muidugi ei saa mööda  Eugène Viollet-le-Duc'ist, kellest Maiste pikemalt pajatab, aga väga ühekülgselt. Paradoks on siin selles, et kui JM ütleb, et "Minnakse looma taas seda, mis oli minevikus, ja seda veabki eest Eugène Viollet-le-Duc. Terve Euroopa on sellele avatud. Kui vaatame, mis toimub arhitektuuris – tagasipöördumine minevikuliste stiilide juurde, matkimine ja kopeerimine," siis ta jätab märkimata, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses laialt levinud uued suunad arhitektuuris olid eelkõige just mõjutatud Violett-le-Duc'ist. Tema kaudu tekkis kultuurilise järjepidevuse raamistikus palju silmapaistvalt uut ja erinevat. Mitte nii tuima ja isiklikult minule vastumeelset, nagu lõi eelnimetatud Eugène'iga samal perioodil Georges-Eugène Haussmann. Sellest võiks pikalt pajatada, aga jäägu see praegu. Tähelepanelikul lugemisel võib ju märgata, et vihjamisi on 19. sajandi restaureerimisele viidatud kui Suurele Paugule, millel oli edasisele arengule järelikult otsustav mõju.

Poliitilisuse juurde tulles meenub praeguses olukorras muidugi Krimmi sõda ja selle lõpetanud Pariisi rahukongress 1856. Praegu sobiks küll, et ühelt poolt oleks Prantsusmaa, Suurbritannia, Türgi, USA ja Ukraina (miks mitte ka Poola), teiselt poolt jälle peksa saanud Venemaa. (No kui EU ennast kokku võtaks, siis ei läheks ehk tema ka esimese hooga meelest; miks von der Leyen ja tema sabas Kaja Kallas katedraali avamist boikoteerisid, jääb küll arusaamatuks.)  Muidugi mõista pidas Pariisis sõlmitud rahu vastu vaid tosin aastat ja Venemaa ütles talle omasel moel siis muidugi lepingutest lahti.

 

Eile tulin mõttele, et kolm vaba päeva on parem kui kaks vaba päeva ja alustasin nädalavahetust juba reedel. Kütsin ahju, lugesin raamatuid, vaatasin laskesuusatamist ja sõin eelmisest päevast jäänud fish and chipse.  

Natuke sirvisin Jüri Ehlvesti Palverännakut, mis pealkirja tõttu riiulis silma jäi, aga kohe pärituult sadamast välja see lugemine ei purjetanud. Mis veel ei pruugi tähendada, et teisel korral ei õnnestuks.

Vaatsin muidugi netist uudiseid ja muud kribu-krabu, leidsin ühe Andrus Rõugu värske poeesijulla, mis käib nii:

Linnud on Jumala saadikud
Mis tõestab ühtlasi ka tema olemasolu
Nad suudavad läbida suuri vahemaid 
Ja toovad meile kevade 

Täitsa OK.

Hakkab läbi saama AD 2024 ja muidugi võib mingeid kokkuvõtteid teha ja arvestust pidada, et kui palju aega sai ära raisatud ja mis nagu elamise tähe all veedetud. 

Kolm reisi: Malta, Portugal, Itaalia, muidugi selgelt positiivne,

 hästi veedetud päevad, rõõm ja nauding.

Üks pikk ja põhjalik artikkel, ma teadsin, et ehkki  sellise kirjutamine on natuke ka vaev ja tüütus, hiljem on ikkagi hea mõtelda, et sai tehtud ja ta jääb ja kestab.

Lisaks sai keskenduda ja ära teha asju, mis olid edasi lükatud, korduvalt; juba painavaks muutunud; aga lõpuks oli nende lahendamine ja kaelast ära saamine palju lihtsam kui teadmine, et nad ootavad tegemist.

Muidu ses' elus, kus inimesed muretsevad ja/või rõõmustavad enda ja oma lähedaste pärast, on ka 2024  mitmeid rõõmustavaid sündmusi ja hetki; samas on ju neidki muresid, mis vahel kõiki tabavad; ühesõnaga päriselt nii ju ongi. Kui ei püüa elust mööda laveerida (mis ju ei õnnestu).

Pildistasin Maltal treppe ja kõrval jäi uksele seisma kohalik vanahärra, kes ütles, et Tore on neid pildistada küll, aga pole eriti fun siin elada. 

Lissabonis valisin elukoha eskalaatoriga trepi kõrvale.

Tundub kergendusena, et lõpeb ka Tartu kultuuripealinna värk.

Rohkem kui aasta vältel sai lugeda tekste ja imestada, kuidas Kultuuripealinna toimkonna liikmed ei suuda inimkeeli midagi öelda, vaid aina väljastavad sõnumeid projektspeak'is. Vuristavad kandideerimistaotluses kirjas olnud lauseid lausa une pealt. 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nüüd on teise plaadi peale pannud 

ja liigutan uskumatusest kõrvu ja silmad lähevad rohkem kui ümmarguseks ning peas on suur küsimus, kas nad tõesti oskavad sellist jura ajada, ilma et neil oleksid ees poolesajanditaguste keskajalehtede esikülgedel ilmunud juhtkirjad ja esiuudised?

Üks teine aeg on taaselustunud, vana hea tühja möla siirded laiutavad Päevalehes ja Delfis ikka umbes nii:

 (...) saabusid arvukad kõrgetasemelised välisdelegatsioonid 40 riigist enam kui 1400 külalisega. (...) on läbi viidud enam kui 1600 üritust...  kajastasid tuhanded artiklid ajalehtedes kogu kontinendil ja kaugemalgi. Le Figaro's ilmus ulatuslik ülevaade, milles leidis märkimist...   The Washington Post kirjutab, et... Tartust saab lähitulevikus oluline kohtumispaik kogu maailma silmapaistvatele kultuuriloojatele ja kunstnikele, uute projektide loomekeskus.

Stingi kontsert, Bryan Adamsi kontsert - nende mõju saame tunda alles aastate pärast. irw!

Aastatuhande alguses (siis kui väikesed karvased loomad olid kõik ühte urgu kogunenud ja seal kirkaga tagusid) toimus Tartu Lauluväljakul kuuel suvel, korraga mitmel laval ja paljude huvitavate välisesinejatega festival Plink Plonk. Ilma räige haibita ja kohaliku võimu rahalise toetuseta. Lõpuks korraldajad väsisid ja ütlesid kurvalt:  Põhjuseks pole raha, vaid motivatsiooni puudumine, mille on eeskätt tinginud nigel kultuurikorraldus, mis meie arvates ei oska vahet näha professionaalsel entusiasmil ja aktiivsel lollusel. (minu bold)

See on vaid üks näide kümnete võimalike näidete hulgast selle kohta, et Tartus on olnud neid tegijaid, kes on ilma miljoniliste toetusteta teinud suurepäraseid üritusi. Mitte lihtsalt tellinud agentuuridest artiste, kes siit lähedusest on juhtunud mööda sõitma.

Millise jama võib Tartu korraldada aastal 2030, ei oska veel aimatagi, aga kui vektori suund ei muutu ja ei hakata tõsiselt tähtsustama ajaloo olulisust seoses tänapäeva, poliitika ja kultuuriga, siis tuleb megakobarkäkk.

Variatsioonid 7 ptk

Film

Vaatasin eile filmi The Menu (2022), peaosas Anya Taylor-Joy ja Ralph Fiennes. Meie kinodes näidati seda üsna pea pärast ilmumist, aga kinno ma ei sattunud. Hea film, tegevuses on põnevust ja koomilist vaibi, filosoofiat ja psühholoogiat, natuke teatraalsust ja väga head näitlejatööd. Toimetab satiiriliselt  moodsa köögikunsti teemal ja viitab kokkadele ja restoranidele, kes on tunnistatud maailma parimateks ja kus kasutatakse udupeeneid uusi tehnoloogiaid. Satiiri ja sarkasmi jagub ka toidukriitikute suunas ja natukevõirohkem kokkade pihta. Üsna kesksel kohal on täiuseihalus ja vajadus saada tunnustatud ning selle nimel tehtavate loobumiste ja pingutuste teema. Mis ju mingil määral universaalsed probleemid. Mulle näib, et sel filmil on keskmisest linaloost tunduvalt rohkem sisu. 

Tegijate hulgas on Succession'i (HBO seriaal) juhtivad jõud ja sarja tonaalsust on ka filmis tunda. Kohati üle vindi keeratud väikesed stseenid, aga mitte üle soolatud või liiga pipraselt, just puhta maitse esile toomiseks (hahaha, (filmi)gurmaani sõnavahtu ikka ka).

Kohati oleks võinud serveerimise käikude ja nende vahel esitatud stseenide juures isegi pinget juurde kruvida ja kui nt üks kokkadest endal söögisaalis ajud sodiks lasi, võinuks küpsetatud üdikondi ja punaka kastme asemel pakkuda üdiklimpe heledamat värvi kirsikastmega, aga film hoidus siiski naturalismiga üle pingutamast ja jäi valdavalt paraesteetiliseks ja põhiliselt küllaltki hillitsetuks. Pole nagu suur ja kole horrorfilm, mis ongi mulle sobiv, sest ma eriti ei seedi õudukaid.

 

Elu

Pärast sellist gurmaanivärki pole eriti glamuurne, et tegin vahepeal täidetud kalmaarituube.  

Kui natuke vaeva näha ja osta vajalikke

koostisaineid (nt spinat, seedriseemned, pecorino romano, anšoovised, fenkol, sidrun(ikoor) ja riivsai), saab üsna lihtsalt teha täidetud kalmaarituube sitsiilia moodi. Kui neid liiga kauaks ahju ei jäta, siis on nad ju täitsa maitsvad. 

 

Elukunstid

Kultuuripealinn sai vist juba enam-vähem läbi. Projekti-inimesed näitasid oma ellujäämise strateegiat ja taktikat. Nüüd peavad välja mõtlema või leidma mõne järgmise projekti. Aga kandideerides on üks tugev punkt CV-s juures. Üks kutt arvati isegi Euroopasse mingiks eksperdiks. Olla muidu Rakvere mees. Osa tegijaid võib jälle uhkelt Tallinna tagasi minna selle tõdemusega, et näitasime ülikooli matsidele, mis kultuur on. Mõne leheloo peab  veel avaldama, et paneks kindlalt punkti ja kuulutaks selle aasta enneolematuks Tartu edulooks ja uue epohhi alanuks.

 

Viited

You know what I'd really like? (...) A real cheeseburger. Not some fancy, deconstructed, affluent bullshit, a real cheeseburger.

 

Teaduse piir väga lähedal

Teadus on ikka väga subjektiivne asi, oleneb väga sellest, kes teeb. Sain kätte füüsikaliste meetoditega tehtud analüüside tulemused, terve seeria, tosinkond proovi, ja kõik tulemused metsas, vb on mõni juhuslik kokkulangevus nt Rakvere linna aiateivaste arvuga või labori töötajate keskmise pikkusega (mõõdetuna sentimeetrites). Aga tubli tükk teaduslikku butafooriat, liidame muu dokumentatsiooniga ja las siis keegi kusagil loeb ja ahmib õhku. Reaalteadus, analüüsid, meetodid... mõneks ajaks minu huvi jahtus. 

 

 Vahemäng sõnadega

Eesti 200 sõnamängud on üks teema, mida peaks kuidagi semiootiliselt uurima ja pikemalt lahkama, aga ma ei viitsi sellest mingit esseed vormida. Paar tähelepanekut. Esimene ja juba ammune oli see sõnake "nupukas". Lahendused nupukad jmt. Unustati ja asendati sõna "tark". Kunagi Eesti ikka unistas targast tootmisest ja majandusest jms. Teine keskne ja populaarne termin on neil "personaalne", riik ennekõike jah. Vot kui selle asemel oleks "inimlik", siis tahaks küll loota, et toimub mingi meeldiv nihe, aga personaalne tundub olevat midagi, mis pole inimlik. Kolmanda mõiste vormimine on muidugi väike meistriteos ja seda on paljud märganud. Pärast aastaid väldanud sõnavahuga kaetud projektide elluviimist asendati "elukestev õpe" ja "täiskasvanuharidus" mõnitava "hobiharidusega", millele muidugi tuleb lõpp teha. On ju täiesti arusaamatu, milleks inimesed õpivad aednikuks kui nad tegelikult on raamatupidajad vmt. Ei suuda ma seletama hakata, et selleks, et oma aedu ilusamaks harida (kuis igapäevaselt praktiline ja ilus ja kui sügavalt sümboolne ja kultuurne). Haridusminister ei saa aru, tehtagu oma igandlikud peenrad kuidagi moodi kaevates ja külvates ja asi vask. Ma lõpetan selle teema kuni uue värdmõiste laiema leviku epideemia puhkemiseni.   

 

Liikluskeerises II

Õhtusel jalutuskäigu läbi Supilinna spordipargi ja vabaujula poole tasub lumisel õhtul ronida suusaradade keskel olevale künkale ja heita pilk kuuvalguses paistvatele lumistele puudele ja katustele ning  tuulevaikuses korstendest  kerkivatele püstloodis suitsusammastele. Sinnapoole ma eelmisel nädalalõpul suundusingi. Pikas mustas mantlis ja mustades teksades, musta mütsi ja saabastega. Valgustatud tänavatel ja pimeduses oli liikvel vaid mõni inimene ja autosidki oli üksikuid. 

Jõudsin spordipargini ega olnud seal veel paari sammugi õigupoolest teinud, turnisin sõidutee serval, kus ei tundunud olevat libe, kui märkasin, et parklas seisab valge minibuss, politsei vilkur peal, vastavad kirjad külgedel. Märkasin neid mõistagi enne, kui neil läinuks korda mustas riietuses kuju pimedal teeserval näha. Buss hakkas parklast minu suunas liikuma, aeglaselt. Mina seisin tallatud lumel ja ei liikunud. Peas valmis stseen järgneva dialoogiga: Buss peatub minu kõrval ja politseinik esitleb end, seejärel küsib: "Kus on teie helkur? Kas teate, et jalakäijal peab olema helkur? - Mina: "Just avastasin, et helkur on ära kadunud, helistasin tuttavale ja ootan siin seni, kuni ta mulle uue helkuri toob."  

Pimedas ilma helkurita seista on ju lubatud?    

Muutused, muutused

 Esimene lumi; nädala jagu varem kui eelmisel aastal. Nii tuim ei saa ju olla, et seda ei mainikski. Hetkel taevast enam lund juurde ei saja, aga puudelt langeb märgi lumetükke alla ja sellist krae vahel saada ei tahaks. Liiga teravalt tunnetatud reaalsus. Eelistaks mahedamat, hella ja hõljuvat reaalsust.

Seened kasvavad, neile lumi sobib.         

Tänane päev sobib mulle pigem 

raamatutes tuhlamiseks ja paberitega 

sahistamiseks. Ja et on Ukrainas toimuva sõja 1001. päev siis on sobiv keskenduda ja vaadata, mis on Muutuste raamatul sõja edasise käigu kohta öelda.

See on hea mõte, aga esimesel katsel ma raamatut üles ei leia. Pole seda kaks või kolm aastat kasutanud ja eks siin ole ju laualt ja riiulist asju ümber ka paigutatud.

Koristasin laua ära, suhteliselt alumistes kihtides oli Akadeemia number, lisaks hulk notebooke'e, peenraha, ülikooli diplom, tolmulapp, märkmepabereid ja üks salfakas, kuhu on tehtud märkmeid artikli jaoks, mille ähvardasin kirjutada, aga eks näis, omi mõtteid paberitelt pahatihti ei viitsi hiljem lugeda; oli ka muud pudi-padi: nahast värk, mille peal on kirjas, et ehtne nahk ja tehtud Kreetal, sama paela küljes paberitükk, mis meenutab, et koti eest sai makstud 220 euri; tühi välgumihkel Malta ristiga ja avatud pakk Gauloises sigarette, kontori võti jmt.

ViimaseSuureLauakoristamise käigus ära toimetatud raamatute hulgas neli tuba siit kaugemal, otsitavat raamatut ka ei ole, ehkki seal on hulk selliseid, mida olen veel hiljuti kirjutuslaual hoidnud.

Laud saab korda ja see muidugi on kergendus; märkmikud kappi, uks kinni ja huh! ma enam ei tegele selle või teise teemaga.   Võtan kohvi ja Gaulois.

Nüüd siis lõpuks! oluline küsimus: kuidas see ikka nii on, et vajalik raamat (v asi) on viimase toa viimases riiulis? Pärast neid ekslemisi ja otsinguid ma kohe ei suuda keskenduda ja naasen oraakli juurde pisut hiljem. Vaheaeg.

Niisiis, konsulteerisin Yijing'iga (või millisel kujul te Muutuste raamatu nime eelistate). Tulemused on nagu eelmistelgi kordadel minu jaoks ebatavaliselt konkreetsed ja mitte eriti keerulised tõlgendada. Niisiis tänu ühele muutuvale joonele tuli arvestada kahe märgiga ja esimeses järjekorras sellisega, mis viitab, et on õnnetu aeg, mil tuleb usaldada oma sisemist jõudu, olla sihikindel ja pühendunud.  Pimeduse jõud omavad võimu ja ohustavad kaudselt lisaks otsesele ohvrile ka teisi. Teises järjekorras (muutuses) tuli aga rahu märk ja viiteid sellele, et rahulik aeg saabub kevadel ja sellega koos algavad väga head muutused, areng, õitseng jmt. 

Igaks juhuks mainin, et viimasel ajal teemaks tõstetud ja haibitud rahu ja läbirääkimised ei ole minu arvates õigesti ajastatud õige lähenemine, rohkem võiks rääkida ja veel rohkem teha Ukraina relvastamisel, sest kasvav tulejõud , eriti siis, kui väed kaotavad osa oma manöövrivõimest, on ikkagi kõige olulisem ja moskooviale mõjub Ukraina liitlaste soov tüürida rahu poole märgina nende nõrkusest, aga vastase nõrkust kasutavad orkid alati ära ja seepärast rahu mainimine ainult eskaleerib sõda. Mida rohkem orkide laevu, lennukeid, kahureid ja raketiheitjaid, õhutõrjesüsteeme, tanke ja soomukeid ning jalaväge hävitatakse, seda enam sõjategevus ja moskoovia ind seda jätkata, jahtuvad ja seda enam nad taltuvad.  

Ei leia ükski kõrgetasemeline konsiilium ravi huiloo paranoiale ja läbirääkimised praeguses seisus kas luhtuvad või vormistavad Ukraina kapituleerumise, paremal juhul mingite tingimustega, aga kuna moskoovia iial ei ole lepingutes fikseeritust kinni pidanud, siis ega järgnevad arengud saa olla kuidagi head. Euroopa ja NATO ei peaks praegu vahtima Trumpi poole, veel vähem lugema Trump juuniori postitusi, midagi sealt ootama ja kartma jne. Kui ukrainlased saavad relvi ja survestavad orke, ega siis trampistid ka ei keskendu väikeste mehhiklaste üle piiriaia tagasi tõstmisele, eks nad tahavad ka olla ikka maailmavõim, demokraatia kants jmt.