Ei viitsi omi mõtteid märkmepaberitelt lugeda ja mingis järjekorras arvutisse toksida, et saaks kaelast ära arvamusloo, mida olen ammu lubanud ja mis tundub saavat üle võlli karm ja võib olla sihtmärgi suhtes ootamatult julm; ehkki samas need, kes end sellest puudutatuna võiksid tunda on üsna juhm seltskond ja pigem omas tuimuses end väga puudutatuna ei tunne. Seega peaks lugu põhiliselt teenima seda eesmärki, et mina olen endaga rahul ja toimetaja arvab, et ägedalt pandud ja sõbrad ütlevad ka, et lajatasid neile ja paras. Kui teeks light versiooni, siis poleks üldse mõtet sel pingutusel.
Vaatasin teist korda Paolo Sorrentino This Must Be The Place.
Teisel vaatamisel veel parem kui esimesel.
Kui mitu geeniust saavad kokku ja midagi üheskoos teevad siis tuleb välja midagi sellist
Sorrentino filmid on ilusad; lisaks sellele suudab ta ühte filmi panna väga palju teemasid ja tasandeid. Selles filmis räägib muuhulgas häbitundest ja kahetsusest, süütundest. Just viimane võib inimese muuta võimetuks midagi tegema, apaatseks. Kuna filmil on mitmeid kihte ja tegevusliine, siis on vaatajal ka võimalusi seda teost erinevate nurkade alt vaadata ja vastavalt tekitab see ka erinevaid mõtteid. Mõtlemise võimeta kriitikutel muidugi mõtteid ei tekkinud ja filmi kohta avaldati ka palju kriitilisi arvamusi, parimal juhul kriitilised/negatiivsed kirjatsurad nägid ja tõstsid esile vaid Sean Penni mängu.
Süütunde ja kahetsusega on mul oma rida ja isegi mitu. Nende lahenduste mõte ongi ju, et saaks ikka edasi minna, olla elavam ja mitte tarduda. Kuidagi haagib see teemaderingi minu jaoks vabaduse probleemiga, millest hakkasin mõtlema veel enne filmi vaatamist. Kas vabadus eeldab loomingulisust? Aga nagu filmistki läbi käis, umbes nõnda, et "kõik tahavad praegusel ajal luua, aga keegi ei taha tööd teha", siis jah... tõepoolest; kui ei ole tegemist andeka inimesega, kas on vaja, et ta ponnistaks olla. Kui rumal inimene arvab/tunneb, et ta on vaba, siis võib tal ju sellest kergem olla, aga vaba ei pruugi ta ikkagi olla.
Mõttekäike vabaduse ja vabaks olemise üle võiksin veel jätkata, aga läheks väga pikaks ja igavaks; veel võiks lõputult tsitaate lisada ja filosoofide seisukohti põrgatada, sest eks väga paljud on selle kohta midagi arvanud.
Olen ikka jalad maas ja pea taevas ning tahaks hoopis mainida üht nähtust, mis selle teemaga seoses pähe torkas/turgatas/tuli. OK, kõik pole andekad, silmapaistvad, aga natuke kuidagi vabalt askeldada ikka on soov; ja siis nad tahavad omandama neid oskusi, mida saaks kasutada oma aia eest hoolitsedes. Ümbrust kaunimaks muutes. Vaba aega millegi nii loomuliku heaks kasutades. Ja nüüd peamine - selline hobiharidus satub valitsejate hukkamõistu ja mõnituste alla, tuleb lõpetada sellise eriala õpetamine raamatupidajatele, müüjatele, keevitajatele jne jmt. Hiljem muidugi otsitakse raha vaimu- ja hingehäirete ja alkoholismi ja rasvumise raviks või toetusteks. Keda huvitab, kas meil on rohkem või vähem korras aedu? Võite oma aia harimist soovi korral võtta ka kui kujundit ja sümbolit ning sellelt kohalt jätkata nii kaugele ja kõrgele kui jaksate või huvi on.
