Translate

reede, 17. märts 2017

Aasta 2017 suur projekt

 
XX sajandi alguse vene futuristide visioon

... on muidugi paberivabrik Tartusse. 😲

 Tänane hea uudis, Eesti on jälle ühe tabeli tipus. Proovime aru saada. Postimees kirjutab:
"Maailma majandusfoorumi värske aruande kohaselt on Eesti kõige ettevõtlikum riik Euroopas."
Ja tekstist võib muuhulgas lugeda, et "(...) pärast majandusseisakut (...) on siin toimunud majanduse stabiilne taastumine. Põhiliseks tõukejõuks on seejuures olnud institutsioonide ja tööturu efektiivsus ning piduriks vähene innovatiivsus."

Tööandjad pidasid üleeile aastakonverentsi. Raul Rebane rääkis seal puuduvatest unistustest ja nende asendamisest tahtmisega rohkem raha omada, muidugi, õige, elementaarne. (Vt minu varasemaid postitusi.😉) Hr Rebane võib vahel rääkida suhteliselt banaalseid asju, aga ta ei räägi rumalusi.

Toomas Tamsar rääkis reklaamlausetena leierdatud idamaiste tarkustega vürtsitatud ettekandes  sellest, et peab rohkem töötama, 6 tunnine tööpäev on jama jmt. (Lubatagu siinkohal märkida, et olen tööandja ja juba rohkem kui 10 aastat on minu töötajatel  6 tunnine tööpäev; toimib väga hästi.) Korraldage töö pisut paremini, siis näete, et 8 tundi on raiskamine.

Hoopis kahjulik oli Tamsare (pseudo)mõte, mis on kandev ja läbiv paljude mingit võimu omavate eesti poliitikute ja ettevõtjate jt jaoks, et Eesti peaks olema "avatud" ja "julge" ja need teised kulunud trafaretid/sõnad-loosungid tähenduses, et me peaksime trende taga ajama. Rumal ja hukatuslik.
Tõi näite juhita autodest. 😏 Peaksime ilmselt püüdma esikohta, et meil oleks neid ühe elaniku kohta rohkem kui mujal.
Viga peitub selles, et oleme valmis üles korjama asju, mis on "moodsad", aga otsustajate seas pole neid, kes oleksid võimelised ära tundma asju, mis on tõeliselt novaatorlikud ja neile panustama. Siin on tohutu vahe. Rakendada jõupingutusi, raisata ressursse ja joosta tühja millegi järele, mis on kellegi teise poolt leiutatud, mida üldiselt juba teatakse, aga mis võib olla on lühiajaline haip ja trend, tõenäoliselt eilne mood, on tühi töö.



Telefonid aastal 2000;  Jean-Marc Côté, 1899.
(Vt täpsemalt Isaac Asimow,Futuredays: A Nineteenth Century Vision of the Year 2000)

Miks Eestis unistused on kadunud ja loov mõte kidub? Sest uut ja algupärast ideed kuuldes/hinnates mõtlevad võimu omavad tüübid "Hhmm, pole sellest midagi kuulnud, kahtlane, mina ei riski." Kui sama idee on aga kolm aastat hiljem mitmel pool mujal juba edukalt rakendatud, on nad sellest ühtäkki pöörases vaimustuses ja valmis teiste sabas sörkides "meil ka nii tegema".

Pikk jutt lühidalt: jättes kõrvale selle, mida pole mõtetki kritiseerida või mainida - kuni meil ei ole nii suuri mõtlejaid ja julgeid otsustajaid, kes alustaksid kõige lihtsamast, st panustaksid sellele, et meil on ideaalne võimalus kujundada Eesti üheks kõige kvaliteetsema elukeskkonnaga maaks, kus inimesed tarbivad kõrge kvaliteediga kohalikku toitu, hingavad puhast õhku jne jmt, seni tuleb lihtsalt vaadata, et kõige suuremad lollused, mis elukeskkonda hävitavad, teoks ei saaks.    

neljapäev, 2. märts 2017

2018 Antiutoopia

Unistus soometunud Eestist

Järgnev ei ole politoloogiline ja teaduslik tekst. Pigem väike antiutoopiline stsenaarium. Koleda tuleviku vastu suunatud loits.
 
Poliitilise platvormina on soometunud Eesti täiesti kandev, võib turustada kui Eesti Nokia't. Uut ja ammu oodatud edu ja rikkust tõotavat poliitikat hakkavad ellu viima pettunud Kallas, veel pettunum Vähi, kibestunud Mõis, kavalaimad Neivelt, Vare jt. Rahvale lohutuseks kirjutavad midagi Vares-Barbarus-Kaplinski ja Erni-Hiir-Kender. Eakad meenutavad, kuidas Nõukogude eestis õitsesid teadus, haridus ja kultuur. Luuakse "uuenenud" ja "mõistlik" reformierakond ja voilà

"Lenda meie soomusrong!" 





Madalapalgalistele soome palka, töötutele soome abiraha ja pensionäridele soome pensione. 
Kampaania materjale avaldab Edasi, Postimees! 
Liit Keskerakonnaga on seejuures muidugi vaid "tehnika küsimus". Koostöölepe + reaalpoliitika ja reaalne koostöö.

Kui ehitada uus raudtee, võib selle tasuvuse ja kulud mingi nipiga kindlustada tänu kaubavoogudele Venemaa sihis. Seeläbi on ka "paratamatu" ja "geopoliitiline" eeldus "suhete reguleerimiseks" käega katsuda, vajadusel tehtud ka "puust ja punaseks".

Kui eelöeldu tundub kuidagi udune ja ebaselge, siis peaks seda võrdlema muude raudteed ja Venemaad puudutavate seisukohtadega valveekspertidelt. Vt nt:


Варе: контакты с Россией помогут нашей экономике

06 февраля 2017, 15:45
 

Ei oleks seda teemat puudutanudki, kui Kallas poleks täna oma ettekandes üht-teist poetanud, aga samas ka oma mõttekäike kohe pooleli jätnud. Väga kõnekad on just need kohad, kus ta enam ei jätkanud. Üks iseloomulik Kallase, Ansipi jt nooremate nõukogude kolmanda ešeloni tegelaste mõttekäigu näide tänasest päevast: " Muide, Eesti iseseisvuse tasuvusuuring on siiani tegemata! Tõsi, NSVL Riiklik Plaanikomitee tegi ühe uurimuse, mis tõestas, et iseseisev (isemajandav) Eesti ei saa hakkama. See jäeti täiesti tähelepanuta, kui Eesti iseseisvus 20.augustil 1991 taastati!" Nii rääkis Kallas. 
Meenub, kuidas Ansip kord usalduslikult tähendas, et "natuke vara lahkusime Nõukogude Liidust, sealt oleks veel raha saanud," umbes nii.
NSVL Riiklik Plaanikomitee - no kuidas me küll jätsime selle "ülimalt kompetentse" organi seisukoha tähelepanuta, ma ei mõista. Kuulati siis täna Kallast ja liigutati kõrvu. Minnakse laiali tema sõnum meeles.

teisipäev, 14. veebruar 2017

Toomemägi

 

 Sula või eelkevad

Jalutasin tänasel päikesepaistelisel hommikul Toomel. Jalutamine on selline: kõnnid aeglaselt, seisad, vaatad, mõtled, kõnnid, tegevus. Märkamatult oli mu kõrvale ilmunud üks teretuttav (mis on isegi pisut liialdatud määratlus), tere-tere, ja siis ütles see härra pisut kiirustades ja ebaselgelt, et: 
"Sõin täna üle mitmekümne aasta veebruarikuu lund, mmm, nii mõnus oli!" Ja läks edasi.

Tallinnas midagi sellist ei tohiks vist kellelegi usaldada, aga Tartus on loomulik loomingulisus veel lubatud. Ja hillitsetud ekstaatilisus. Kui veel peaks lund tulema, siis võivad tallinlased (kasvõi märtsis) tulla Tartusse ja natuke lund süüa.


Sedapuhku aga päike paistis nagu hull ja lumi sulas, katused tilkusid, vihmaveetorudest kostis kevadist vulinat. On kiusatus panna läkiläki kapi otsa ja teha nägu, et kevad ongi alanud.

Istusin, vaatasin, kuulasin sulavee hääli. Taevas sinine, täiesti välismaa taevas. Katedraali varemed  tellispunased. Tõend - foto. Ei ole töödeldud.


Pink oli ka täiesti tasemel.


Ilus ilm, tark pink, mida veel tahta.


reede, 10. veebruar 2017

Estonian Air jm

Lennukid, esmalt lennukid (hiljem ka muu)

Jätkuks eelmisele postitusele viide haruldaselt (Postimehe jaoks) asjalikule värskele arvamusloole

http://arvamus.postimees.ee/4009103/toomas-peterson-nordica-imedemaal?_ga=1.38946982.482560174.1466791581

lennukite ja muude liiklusvahendite ja poliitikute ning ametnike tegevuse kohta.

Poleks uskunud, et Postimehes, mis tavapäraselt avaldab mingis bidžin keeles sisutuid lookesi, midagi tuumakat avaldatakse. Igatahes ühinen hr Petersoni seisukohtade ja käsitlusega; ehk teisiti väljendudes - meie arvamused ühtuvad enamikus toodud punktides.


kolmapäev, 1. veebruar 2017

Kultuur, poliitika, julgeolek


Tegelikult positiivselt

Eesti püsib mitmete organisatsioonide hinnangute kokkuvõttes madala korruptsiooni taseme näitajate poolest endiselt heal positsioonil. Hea uudis meie ajakirjandusest.

 Hr Must ja pr Jänes

Muidugi rõõmustad, aga vahel tekib nõutu tunne. Sest ei saa aru. Vastaval teemal keegi ei arutle ja ei uuri ja näiliselt teemat ei olegi. Samas tundub mõistatuslik, et kuidas Eesti Vabariik, hoolimata võtmeisikute tegutsemisest (nt igikestev ja kõigi viljatute ebategevuste ema - võitlus suitsetamise ja joomise vastu, mis mitmeid ministreid on nii väga vaimustanud), hoolimata vastutustundetust hoolimatusest (kui vähegi saab, teeme kooli-, pensioni vmt reformi; küll hiljem kuidagi asjad jutti saab), saab toimida tõhusalt ja stabiilselt. Nagu ta paljuski ja üldiselt ju toimib.
Kusagil peavad olema mingid peidetud tegurid, mingi nimetu jõud ja head eeldused, et ametkonnad ja teenistused toimivad. Ehkki eetika ja moraal on sellelt lavalt, kus tegutseb nomenklatuureliit, lahkunud.

Võtkem riigi valitsemine ja erakonnad ning kohalik võim. Poliitilised tegelased: ministrid, ased-abid; linnapead ja ased- ja abid, kantslerid, nõunikud, sekretärid. Ja muud ametnikud koos palgaliste töötajatega.
Selles süsteemis on poliitikud, kes võtavad vastu poliitilisi otsuseid (?). Poliitiline peaks tähendama siis oluliste valikute langetamist, kõige üldisemat suundumust, strateegiat. Üldiselt seda, mida enamasti töötavad välja spetsialistidest töögrupid. Jätame need "poliitilisi otsuseid langetavad poliitikud", keda ei tahaks (nt pädevuse põhjal) iseloomustama hakata. Loodame, et sisuliselt valmistavad poliitikat ette pädevad isikud. Ehkki nende kaalukat arvamust eriti sageli ei kuule.
"Alati teie teenistuses" ja pidevalt riigitööl


Järgnevalt ilmneb riigi ja OV süsteemis nõutuks tegev kaadrivalik alumistel astmetel. Samuti nagu sihtasutustes, nõukogudes jm. Silmatorkavalt ja ebameeldivalt palju favoritismi/favouritismi ehk eesti keeli pakutud soosiklust kõigi selle alaliikidega nagu näiteks  (vabandan) nepotism (võib tõlkida onupojapoliitika) ja  cronyism (tõenäoliselt meil levinuim vorm) (võib tõlkida sõbrapoliitikaks?) (mitte segi ajada mõistega kronism 😬)

No heakene küll. Väike ühiskond, võrgustikud ja eks kõik on kuidagi seotud. Las olla isad-emad ja lapsed koos saadikud ja mõni olgu ajuti minister ja keegi kantsler. Mis siin ikka teha.
Nagu põgenikud on paratamatus, nii on viletsal ajal paratamatud ka perekonnad, kes redutavad saadikutoolidel, erakondade ametites, riigiasutustes, mõne eesti rahva või meie linna asutuse juhi kohal. Normaalne korruptsioon. Saavad ju kuidagi hakkama. Mis sellest, et pole kõige andekamad, kõige haritumad, kõige pühendunumad. Teised võivad olla ülekvalifitseeritud, juhtimiskogemuseta, konfliktsed jne.
.
Ja siis järgnevalt, pisut madalamal astemel...  Hakkab poliitiline juht nimetama pooljuhtivate ametikohtade teenistujaid. Toimetab konkursi komisjonis. Kõik ikka "teadmiste põhiselt" eksole. Et kes keda teab.  Ja algab see, mida võib nimetada ülalt alla nõrguvaks rumaluseks. Juht (ametikoha poolest) ei nimeta vahetuteks alluvateks neid, kes võiksid teda ohustada osutades ebakompetentsusele ehk ebapädevusele ("kombendentsus" hr. Vähi ja koonderakonna keeles). Ja selline nimetamine, ebapädevale juhile ohutute nimetamine, hõlmab vahel mitu astet allapoole.

JA JÕUAMEGI PÕHIKÜSIMUSENI, MILLELE POLE AMMENDAVAT SELETUST - KUIDAS ON VÕIMALIK, ET KOHATI ON MINGEID TOIMINGUID TEHES VÕIMALIK KOHATA AMETNIKKE, KES ON ASJATUNDLIKUD, TÕHUSAD, VIISAKAD, INIMLIKUD JA VASTUTULELIKUD? 
Olen paljude sellistega kokku puutunud. Ilmselt on neil selline kultuur ja kodune kasvatus. Lisaks ka mingi metapatriotism. Selline vaikne, loomulik. Võib-olla kellelgi koguni kõrgemad väärtused.

Seda eelviimast ei saa olla ühelgi kõrgemal või madalamal võimupositsioonil toimetaval ebapädeval nomenklatuuri tegelasel, korruptiivse kaadripoliitika viljal. Sest riigi ja tegelase huvide vahel on põhimõtteline konflikt.  Ja mööda seda loogilist rida edasi liikudes jõuame järelduseni, et erakondade (ühelt poolt) ja riigi ning ühiskonna (teiselt poolt) huvide vahel on üsna tõenäoliselt konflikt. Mis on ju küllaltki banaalne järeldus ja kindlasti enam kui oletus. Väga tore; aga ilge jama.
L. Meri Tallinna Lennujaama WC-s

(Võib-olla peaks asju seletama lihtsamalt ja kujundlikumalt. Et Lennart Meri Tallinna lennujaama WC-d on tõesti praegu tipp-tasemel, aga kahjuks lende väljub sealt vähestesse sihtkohtadesse ja piletid neile lendudele on kallimad kui lennud teistest lähikonnas asuvatest lennujaamadest, olgu siis Riiast või Kaunasest või Vilniusest, nagu muidugi ka Helsingist. Head inimesed, kes nii lahedad tualetid tegid.) 

pühapäev, 15. jaanuar 2017

Voolukatkestus

Poose positiivselt positsioonilt


"Kõik voolab" ("panta rhei"), mis olla  (hiljem maha põletatud templiga Ephesose linnast) Herakleitose mõte, on üsna kahtlane. Midagi voolab, muutub, osa keerleb ja edasi ei liigu, midagi kaob aga tuleb tagasi, osa püsib.

Vahel ei tea oodatagi, kui äkki lõhkeb peale aastavahetuse huumoriprogrammide kordusi veel üks mõttelageduse vaakumpomm.  

Voolab, mis ta voolab, aga nüüd on Estonia mittemärgi otsinguil jõutud uue teetähiseni ja "see ei ole märk" on nüüd rändrahn ja veel üks asi. 

"Positively transforming?"





Kurb siil?
Roheline loik?








Abiks disainerile: kuidas joonistada loiku:


Rändrahnud on täiesti omaette meditatsiooni teema. Suured liikumatud kivid. Avardame vaimu.
Saame üle paradoksidest. Vabaneme vastuoludest. "Rändrahnud, rändrahnud...ommm... rändrahn..." 

Võtame slõuganiks "Liigu liikumata!" Me oleme ju uuendustele keskendunud ja samas muistset tarkust valdav rahvas. 


Laozi

Või "Kulge jõuliselt!" "Süvene pinnapealselt!"
"Tööriistakastis" on veel soo ja raba. Jeeeeeee! Sohu! Rappa!
Varasemas postituses on link Scorsese intervjuule, seal ta räägib natuke soisest maastikust seoses Jaapaniga. Soodest Euroopa kontekstis võiks/peaks olema kirjutatud põhikooli ajaloo õpikutes, aga ilmselt ei ole.
Järgmiseks aasta putukaks valime põdrakärbse.

kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Katkestused

Elektrikatkestus

 


Hotellis hakkasid toas tuled vilkuma. Seepeale hakati koridoris kappides korke kontrollima ja välja vahetama. Pool korrust oli pime, seadsin end sisse fuajees. Joogid baaris maja poolt. Lugesin kolm tundi artikleid, mis rääkisid sellest, mis maailmas ja poliitikas toimub. 




Oli asjalikku analüüsi, tõenäoliselt õigeid tõlgendusi. Üldises plaanis ei ole ju mineviku ja oleviku osas võimalik ausal vaatlejal väga oluliselt eksida. Olid mõned uued mõtted, aga põhiliselt siiski meelelahutus. Ja lisaks üks või kaks arutlust, mille väärtuseks on, et tekitavad mõtteid või tuletavad midagi, mis kuhugi diivani taha kadunud, meelde.

Meenus lihtne, targa inimese poolt lühidalt väljendatud tõde: "Poliitika põhineb kultuuril. Kultuuri juured on religioonis." Tundub olevat lähtekoht, millest võib edasi mõelda.
Muidugi saab komplitseerida, targutada. "Poliitika on mitmetasandiline. Kultuuris on tänapäeval palju erinevaid kultuure. Religioonid on muutunud erinevate (kvaasi)religioonide segapudruks." Jne. Eriti mõjus on muidugi alustada, et "21. sajandil" või "Me elame 2017. aastal".

Aga siiski. Siin-seal, kus olukord on pinev ja rahva ning riigi jaoks on kaalul olulised eksistentsiaalsed küsimused, on näha, et poliitika kõrval seisavad ka kultuur ja religioon. Kui olukord on kriitiline, ohud on reaalsed, on poliitika, kultuur ja religioon kõik selgelt esindatud, kõrvuti, olulised ja üsna üheselt mõistetavad ja tunnustatud. See on üks põhjus, miks Euroopale on vaja Ukrainat, sealset uut energiat, reaalsuse tunnetust ja selle kõrval püüdlust uue ja parema poole.


Vastandina sellele asub USA etteotsa Trump väidetavalt (valesti mõistetud sõnum?) plaaniga muuta Ühendriigid taas maailma juhtivaks majanduseks. Justkui andes lootust, et kodanikud saavad jälle oma palga ostujõudu võrrelda aastakümnete taguse ajaga. Sama rahakeskne maailmavaade ja programm nagu meilgi. Ei tule seda õnne Ameerikale ja ega ka meile. Lihtsalt see ei ole praegu ("21. sajandil") võimalik.

 Huxley ja Lawrence

D.H. Lawrence kirjutas novellis The Rocking-Horse Winner sellest, kuidas lõpuks kogu õnnetu kodu, st maja seinad jm näis pidevalt kordavat: “There must be more money! There must be more money!” On selline õnnetu (ja veel õnnetuma lõpuga) lugu. 
Moraal -  pole mõtet püüda teha õnnelikuks kedagi, kelle jaoks "rohkem raha" on keskne mõte.