Translate

pühapäev, 4. november 2018

Variatsioonid. Teema Pasternak


Meil vist ei ole seda lainepikkust, kus seda laulu mängitaks. Tegelikult ma ei tea, pole kursis, mida raadiod mängivad. Ise kuulan, aga sõpradele (kes vahel raadios muusikat mängivad, muusikast kirjutavad), pole sellest laulust kõssanudki. 
Kui olete siia sattunud, siis vabast tahtest, kuulate, või siis mitte.



Võib olla veresideme kaudu olen vastuvõtlik ukraina vibratsioonile.  Lugu sellest vereliinist algab Esimese maailmasõjaga ja osati on nagu "Doktor Živago" vaba ümberjutustus.

Lühidalt - vanaisa õppis Peterburis arsti ja nagu teisedki, kes juba lõpetama hakkasid, võeti Esimese maailmasõja ajal sõjaväkke medteenistusse. Vanaema läks rindele medõeks ideaalide ja idee tõttu.  Jättis sitsid-satsid-kübarad, kingad ja raamatud, sidus pähe punase ristiga valge rätiku.

Ja siis noored kohtusid ja armusid välihospidalina toiminud rongis. Kodusõja alguses jõudis vanaema tagasi koju Ukrainasse, noor doktor suundus samuti sinnapoole, seikles mingite rinnete vahel, otsis kaoses võimalust Kiievisse jõuda. Kusagil raudteejaama perroonil (no kus mujal) või vaksali ees, kohtas mustlaseite, see ennustas "sa sured punaste käes vangis". Muidugi jäigi ta pisut hiljem punaste teele, sinelist järeldati, et ohvitser ja otsustati hommikul maha lasta koos ohvitseriga, keda juba aidas luku taga hoiti. Öösel kaevasid mehed end aida seina alt läbi ja põgenesid. 

Edasi toimus kõik muidugi selle kava kohaselt, mille osaks minagi olen, st vanaisa ja -ema taaskohtusid, opteerusid, sättisid end Eestis sisse, said terve hulga lapsi, kellele vanaisa jutustas lugu, kuidas mustlase ennustus täide ei läinud. Aastal 1950 suri ta Patarei vanglas.

pühapäev, 21. oktoober 2018

Karl on Sudaanis, Kersti Austraalias



Linnud sirutasid tiivad ja juba on Aafrikas. Ja nii siis igal aastal. Ühel heal päeval, kui kisub juba nagu sügiseks, mõtlevad, et peaks lendama Aafrikasse ja lähevadki. 

Must-toonekurg Karl
(pildil  paremal) tõusis Karulast lendu ja võib-olla on juba Kongos.


Igatahes chill. 

Ajaleht  Postimees  kirjutab, et:

«President Köörsti, girl power!»: meie president on Sydneys palavalt armastatud

 Arvasin, et ta on seal lihtsalt "armastatud", ega aimanud, et "palavalt".😹

 Kersti Dello kirjutas seda oma FB-s sõnadega:  "Meie president on Sydneys armastatud." 
Mis on juba natuke liiast.        
 Aga Postimees paneb vana soveti stiili ja russismi горячо любимый.
Huvitav...
Täitsa P-Korea ajakirjanduse vääriline, kas Eesti avalikkuses selline stiil positiivset vastuvõttu leiab?
Siiralt arvan ja loodan, et mitte.





laupäev, 13. oktoober 2018


Pole päris kindel alguspunkti osas, 

lõpp-punkti ka ei tea, 

aga tean kus hetkel asun.





Ärkan tahtmatult enne koitu ja sean valmis pikemaks sõiduks. Öise pimeduse viimane tund, valmistan kohvi, süütan sigareti. Tume kohv aurab jahedas köögis, suits keerleb lambivalguses. Ka vannituba on jahe, keeran vee soojemaks. Kui valan teist korda kohvi, hakkab juba valgenema. 


Õues on udu ja inimeste piirjooned tänaval paistavad hajusad, harjunud vaade majadele, taradele ja laternatele tundub võõras.
...
Maantee kulgeb laskudes ja tõustes, küntud ja kündmata põldude vahel, läbi metsatukkade, üle vihmadest paisunud jõgede.

Piimjas udus näen
Lehtede kuld ja purpur
Varjul pilgu eest

Jõuan kohale, istun kaldapingil, vaatan jõge, kauget vastaskallast ja sillal toimuvat liiklust. Päev on algamas. Aur kerkib, hajub jõe kohalt ja haagib end lahti pilveks. Kõrvalpingile on keegi võõrkeeles kirjutanud kuus rida. Luuletuse igatsusest. Värsiread on pikad, võib-olla heksameetrilised. Kellegi odüsseia ja peatuspaik.

...

Sinihall taevalaotus mõraneb pilvedeks. Läbi lipsanud päikesekiirtes värvub osa pilvi kollakaks või punakaks.

Inimtühi rand
Liiva tänavatele
Mere poolt toob tuul

Tänaval on jalutajad koerte või lapsevankritega. Söögikohta siseneb grupp hiina turiste. Pargiservas kaklevad noored varesed, jalutaja kummardub ja korjab murult kaks kastanimuna.

...

Loojangut pole näha, silmapiiril sulanduvad meri ja pilveviirg, hall õhk tõmbub tihedamaks.

Hämaruses seisavad bussid reas, üks bussidest lahkub. Einelaua uks avaneb, kaks inimest väljuvad ja pöörduvad erinevatesse suundadesse. Tuulepuhangus kergelt sahisedes kooldub mere ääres pilliroog, liivaterad teevad vahepeatuse murul lebavatel lehtedel.


Pilk püüab esitulesid ja tagatulesid, valgustatud aknaid, laternate valguslaike.

俳文


laupäev, 6. oktoober 2018

305 GRU agenti

Palju õnne Bellingcatile järjekordse saavutuse puhul!

 

Milline võimalikest väidetest oleks õigem, kas
"Postimehe (omaniku) ärihuvid Venemaal ei luba avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta;"


 või 

"Venemaa huvid Eestis ei luba Postimehes avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta"? 

Briti pressis on see juba 2 päeva tagasi suuremates väljaannetes  mahukate artiklitena avaldatud.



reede, 28. september 2018

Estonia ja paavstid

Kirjutada sellest, millest kõik või millest hakatakse kirjutama alles poole aasta või aasta pärast?

  Midamõnes nähtus möödaminnes testin


No millest täna kõik kirjutavad - ikka Estonia hukust. Sel teemal aastas korra jälle neid vanu taasesitusi lugeda... Või proovida viisakas vormis väljendada... 

Ühesõnaga - kuna minu isa töötas merel, siis ma tean oma varaseimast lapsepõlvest, et laevu on uppunud ja upub ka edaspidi. Nii lihtsalt on. Sellega piirduks. Teemasse lisaks Avril Lavigne värske video 

Võtke või jätke.

Ja palju kirjutati muidugi paavsti visiidist.
Kolm mõtet Franciscuse Eestis peetud kõnedest olid päris tabavad. Kas keegi neid mäletab on väga kahtlane. Midagi võinuks ju Kersti Kaljulaiule meelde jääda. Et mõelda, kas juttu e-st pole juba liiga ning võib-olla õpiks ajaloost. Ja ei panustaks tehnika ja teaduse arengule jäägitult. Saaksin sellisest optimismist aru, kui elaksime XX sajandi alguses - raudteed, autod, traktorid, lennukid, elekter jne, oioioi, uus elu! enam pole vaja arutult tööd teha! valgus! kiirus! me lendame! Aga mida võrreldavat sellega pakuvad ekraanid laudadel? Väga vähe.

Nojah, välimuselt ja maneeridelt meenutab Franciscus Lennart Meri't. Lennukis sai ta kingituseks suure fotoalbumi Johannes Paulus II piltidega ja ütles (naljatamisi): "Tema oli pühak, mina olen saatan." Äge, üle võlli, (õlakehitus) mitte eriti naljakas... Mina-tema... Johannes Paulus II võttis endale kõige tagasihoidlikuma nime, Franciscus võttis endale võimalikest kõige edevama nime.  Aga kolm arvestatavat mõtet ja seisukohta kõnedes ja paar veel intervjuudes... päris rahuldav tulemus.

Poole aasta pärast hakatakse kirjutama... ja aasta pärast kirjutavad kõik muidugi sellest, kuidas oli arvatagi, et... no teate isegi...

pühapäev, 12. august 2018

Tähesajujutt

Tähejutukiri


Elas kord üks vana ja sitke kurjategija, nimetagem teda retsiks. Elas ta koos pojaga korteris kolmandal korrusel. Neljakorruselises majas elasid need isa ja poeg. Ilusas majas toreda trepikojaga. Ja igal korrusel oli kolm korterit. Rets oli vaikne ja viisakas mees. Naabreid ei tülitanud, tema asjust ja tegemistest palju ei teatud. Poisi oli õpetanud naabritest lugu pidama. Ehkki ka poiss oli juba ruudulist taevast  näinud.


Elasid nad siis vaikselt... kuni ühel päeval... (nagu ikka need asjad juhtuvad just ikka ühel päeval, pärast täiesti tavalist eelmist päeva) ... tuleb rets korterist välja ja leiab oma uksematilt sedelikese. Kokku murtud kena paberitükk. Oli vist ukseprakku pistetud, mõtleb ta. Väljas on juba pime, talvine õhtu, ta voldib lehekese lahti ja trepikoja tuhmi pirni valguses vaatab kirja. Tähed on võõrad, "saksa omad" ja keelgi on võõras. Mitte midagi ei saa aru. All paugatab sel minutil, mil ta nõutult seisis, välisuks ja kostavad ülespoole tulevad sammud. Kerged sammud. Ilmub nähtavale koolijüts, tutimüts ja ranits. Rets köhatab kergelt ja palub last, et see vaataks paberit ja ehk tõlgiks, mis sellel kirjas on. Aga keeled on neil sassis, ei mõista jüts hästi retsi juttu ega saa ka päriselt aru, mis kirjas tahetakse öelda. Otsustavad siis, et küllap lapse ema oskab asja ära seletada. Ja kutsutaksegi trepikotta ema. See võtab, kulm kortsus, paberi, vaatab. Saab siis aru ja ütleb konarlikus vene keeles: "Siin on inglise keeles kirjutatud, lastelaulu sõnad. Muud ei midagi." "Aga mis need sõnad ütlevad?" küsib rets,  hääles pisut pinget, nagu külmas talveöös seisva elektriliini posti juures võib tajuda kerget vibratsiooni.

Ta seisab keskendunult ja kuulab liikumatult. (Või ka vastupidi. Ei nihele ja jälgib pingsalt.) Teksti tõlge kõlab pausidega, sõnu otsides, kohati on ühel värsil mitu erinevat varianti. sest lihtsate värsside mõtet edasi anda on kohati keeruline. Rets kuulab sõnumit -  
"мерцай, мерцай, звездочка, hhmmm, мерцание, мерцание, маленькая звезда, как хочу знать кто ты! Ты над миром высоко, Как... hhhmmmm...  во тьме ночной. Как я же потрясен тем, кто ты есть. hhmmm.... Когда Солнце вдруг зайдет, И весь мира свет уйдет, Тогда ты тихонько светишь... мерцай звезда... hhmmm...Тот, кто ночью в путь пошел, Счастлив, что тебя нашел... ja siis veel... Он бы путь потерял... Если б твой свет не видал...; no umbes nii, üks selline lauluke," sõnab mõttetust tõlketööst tüdinud naabrinaine. "Ma tean küll, kes mida sellega  öelda tahab, aitäh," lausub mees vaikselt ja vaoshoitult.  "See on lihtsalt laulu sõnad," püüab naine veelkord asja selgitada. "Mina tean," lausub rets vaikselt ja kindlalt ning pöördub tagasi oma korterisse, uks sulgub.
    
Õhtu edeneb ja vanemate klasside õpilased jõuavad koolist koju. Hoolsamad  on juba Twinkle, Twinkle Little Star sõnad pähe õppinud, mõni hooletu on aga paberi laulusõnadega hoopis kaotanud, võib-olla kukkus see maha trepikojas,  aga võis kaduda ka kusagil mujal. 


 


laupäev, 28. juuli 2018

Lühike lähitagasivaade

Kuidas seda teisiti öelda, et "asjad toimuvad" või "asju juhtub"...  Põhimõtteliselt on need ikka sündmused, mis toimuvad. Ja "sündmused arenevad" - öeldakse. 
(Darvinismi vaimus isegi "asjad arenevad".)

No igatahes vahepeal kuidagi midagi ikka liikus ja muutus, sündmused toimusid, ehk siis pandi toimuma, ei nad ise toimu. 

Kuna mingi hulk rahvast otsustas enda olemasolust märku anda ja Eesti valitsevale nomenklatuurile öelda, et Emajõe vee planeeritud suuremahuline reostamine ning Tartu õhu rikkumine on kaugelt üle inimeste talumisvõime, siis tabas riigi poliitringkondseid, oligarhikesi ja massiteabeneegreid suur jahmatus. Ja peataolek. Kõige vääram on versioon, et hiidtehase tüübid tegutsesid oma "arendust" käima lükates kuidagi valesti. Tegelikult ajasid oma asja väga osavalt ja efektiivselt. Täiesti täiuslik oligarhiline korruptiivne skeem, kaasatud poliitikud-valitsus-erakonnad-parlament, riigiaparaat ja meedia, akadeemilistest ringkondadest parimad saadaolevad eestkõnelejad, kõrgkoolide rektorid. 

Väga hästi korraldatud.👏 Imelik, et juba pole Emajões ujumine keelatud.


Lühidalt - see jama meenutas alguses Hitchhiker's Guide to the Galaxy algust ja lõpuks Kutse tapalavale lõppu. Ja sellel lool saab olema veel mitu järge ja mitu lõppu. Võib-olla tuleb isegi puänt. 
Töötame selle nimel, et sõnadele "lageraie" ja "väärindamine" lisanduks uus tähendus.

Tähtpäevi möödus. Arbuusisuhkrus esmatrüki ilmumisest möödus 50 aastat. 

Uusi daatumeid lisandus.
Anthony Bourdain suundus hoopis tundmatuisse paigusse, kus talle kohta  veel reserveeritud ei olnud. 

Ja pärast pikka ning ausalt elatud elu lahkus eile teispoolsusesse Vladimir Voinovitš.
Loen täna tema Moskva 2024.