ehk Jalgrattamatk Vooremaale
Oo voored, vaatad küll, et nad on suhteliselt lamedad ja üks voor üles sõita ja mõnusalt alla kihutada on ju lust, aga voor üles-alla, jälle voor üles-alla, kolmas voor üüüles-alla, siis selle taga ilma suurema languseta veel väike tõus; lisaks kõik need kohad, kus tänu optilisele pettele justkui väga tõusu polegi, aga üsna hull on edasi pressida. Ooo voored.
Ei noh tore oli muidugi. Ikka sai rattaseljast ujuma ka. Ja õhtused järvevaated. Igasugu vesilinnud. Kajakad hämaruses reas istumas võrguujukitel. Paat, kalaparved, õnged. Ööliblikad. Päevased toored ploomid, väikesed tee äärest näpatud maisitõlvikud, mõned vastu tulevad punaseks värvunud näoga ratturid, kes just võtavad tõusu, millest ise mõnusa hooga alla kihutad. Oooo voored.
Kirikute tornikiivrid paistmas puudelatvade kohal, jutud kohalikega poe ees tühjast-tähjast, vaatamisväärsustele osundavad sildid, vanad kalmistud, õpetatud, mõjuvõimsate meeste valdused, vaimusegadusest haaratud "Poola kuninga" Liivi ja sõdiva noore Rootsi kuninga Karl XII rajad, Reiner Brockmann noorema, Johan Kõpu ja Elmar Salumaa kirik ja 700 aasta vanune kogudus, mõrvatud mustlaste elupaigad, Jaan Poska sünnitalu pikalt lagunenud ja äsja põhiosas lammutatud Jumalaema Sündimise puukirik (Eesti 100! O tempora o mores!), tammealled, viljapõllud. Lõpuks langed väsinult rohule ja teed paar pilti rõõmsalt ringi kargavatest tirtsudest ja ritsikatest.
