Maasikad ja Bosch

Aasta 2020 jääb Eesti ajalukku kui suure maasikakriisi aasta. 😸

Naabrite peenral on maasikad küpseks saanud, seega oleks nüüd hea võimalus pildistada hoburästaid. Õigupoolest jäid rästad natuke hiljaks, nokajäljed said alles esimesele kolmele marjale, kui pere jõudis maakodust tagasi linna, korjasid küpsed viljad ja katsid taimed võrguga. Minu mõte pildistamisest mõtteks jäigi. 

 

Avalikus inforuumis on maasikate teema märksõnad, et neid on palju, nad on küpsed, nendega on nagu loodusõnnetusega, oh häda! 

oh häda! Toodagu kohe palju päästvaid võõrtöölisi, makstagu kohe maasikakasvatajatele kopsakas kompensatsioon.

Hieronymus Bosch on maiste naudingute kujutamisel maalile paigutanud lugematu hulga maasikaid ja võib arvata, et kui inimestele öelda, et te jääte sel suvel ilma maasikateta, siis see mõjutab neid alateadvuse kaudu ning tekitab rõhuva tunde. 

Aga maasikatel on erinevat sümboolset
tähendust rohkem, kui siinkohal jõuan
 üles lugeda. seega parem panen pildi.

 

 




******
Õhtupoolikul jooksid naabermajade lapsed, kolm väikest tüdrukut, õuele, seljas jänesekostüümid. Tormasid otsejoones batuudile hüppama. Üks tüdrukutest hüüdis: "Mängime, et me oleme hundid või konnad!"

Huntidel olla nõnda, et kui nad on kindla korra järgi mõnda aega rivis liikunud, siis nad mingil hetkel peatuvad ja algab "hunditants". See tähendab, et karja liikmed karglevad täiesti suvaliselt ringi, püherdavad ja mängivad ja hierarhia sel ajal ei kehti. Selle eesmärgiks võib olla pingete maandamine. Siis rivistuvad taas vastavalt positsioonile ja jooksevad, kõik omadel kohtadel, rivis edasi.

*****

Kõik muutub. Isegi küünikud pole enam endised.

Nüüd seletab sõnaraamat, et küüniline on

"kõige üle irvitav, kõike madaldav, häbematu; jõhkralt avameelne. Äärmiselt küüniline inimene. Eriti küüniline huligaansus. Rääkis kõigest küünilise avameelsusega, otsekohesusega. Küüniline suhtumine, arvamus, vastus, nali. Küünilises toonis öeldud sõnad."

Diogenes muidugi oli huligaan, aga "küünik" ei tähendanud siis "alatu inimene," nagu praegu sageli kasutatakse.  

Kuidas oleks, kui seadusi ja õigusemõistmist täiendada ja peenendada edaspidi ka nt "eriti stoiline huligaansus," "eriti solipsistlik huligaansus," "eriti materialistli huligaansus," "eriti positivistlik huligaansus" jne? Oleks tubli samm edasi. Viitaks, et inimeste teod tulenevad nende sügavamast tunnetusest maailma ja muidu elu-olu suhtes. (nt solipsist sõidab vastu kivi, sest ta on veendunud, et kivi eksisteerib ainult tema teadvuses; stoiku-politseinik teab, et olulisim on iga juhtumi puhul see, millise järelduse me sellest teeme, kuidas suhtume jne).  

*****

Õpin ikka liblikaid tundma, pildistan ja uurin välja, et mis liigil nimeks. Nimede osas ei ole palju rõõmustavat, sest reeglina on liblikad palju ilusamad kui nende nimed. Koerliblikas.

Seda liblikat on Hieronymus Bosch kujutanud oma maalil Maiste naudingute aed

Selle maali ja Boschi kohta on YT-st võimalik vaadata head dokumentaali

El Bosco, El jardín de los sueños

või mõnda muud, nt

The Garden Of Earthly Delights

võib ka leida pildi animeerituna

siit





 *****
Justkui "vaksik" poleks liblika jaoks veel piisavalt alandav, nimetavad nad ühe neist "nõgivaksikuks".

Multitasking und Tortilla de patatas

ja Ficedula hypoleuca

 

Kui inime ei oska valmistada hommikusöögiks tasemel mune vähemalt viiel erineval moel,  siis ei veena mind kuidagi, et tol oleks oskusi teha mingit mõistlikku maitsvat toitu. Pošeeritud mune võiks osata teha, selliseid puljongis valmistatud etc; pisut peenemat munaputru ja omletti vähemalt kolmel erineval moel. 

Täna hommikul tegelesin just hispaaniapärase omleti valmistamisega. Lõikusin värsked kartulid õhukesteks ketasteks ja panin keskmisel tulel pannile praadima, samas hakkasin mune lahti kloppima, lisasin soola, palju rohelise pipra terasid (sõrmede vahel katki vajutatud) ja minimaalse koguse jahvatatud muskaatpähklit (muskaadi õite pulbri oleks võinud võtta, hhhmmmm, väheke šikim), samas hüppas aknast sisse kass, hambus must-kärbsenäpp; haarasin kassil harjunud liigutusega turjast ja raputasin, lind pudenes põrandale ja tõusis köögis lendu, kassi lennutasin tuppa ja sulgesin kindlalt ukse, kärbsenäpp lendas vastu akna ülemist, suletud ruutu, segasin pannil kartuleid ja viskasin nende peale hästi õhukeseks lõigatud chorizo vorsti viilud, lind puges aedviljariiuli taha nurka, liigutasin riiulit seinast eemale, lisasin munadele pisut täispiima ja segasin vorsti ja kartuleid (pulss tavapärane, (aga mitte normaalne)), togisin lindu, et ta lendaks taas akna poole, lind läks pliidi ja seina vahele, tõin rohelist sibulat ja hakkisin peeneks, lind tegi ringi lae all, segasin kartuleid ja vorsti, et midagi ei läheks kõrbema, vähendasin kuumust, kuulsin, et lind tegi veel ühe tiiru köögi lae all, valasin munasegu pannile ja puistasin hakitud sibula peale; lindu ei näinud kusagil, oletasin, et lendas ikka aknast välja. Katsin panni kaanega, aeg-ajalt kergitasin kaant ja kergitasin omleti serva, et ülemine toorem muna valguks servadesse ja omleti alla. Mõne aja pärast keerasin omleti teist pidi ja praadisin ülemist poolt, endisele alumisele poolele oli kartulitest ja vorstist moodustunud kilpkonna kilbi mustrit meenutav välimus ja põhimõtteliselt valmis ta oligi.  Minu arvates see on Tortilla klassika, ilma sellise efektita (et lihtsalt sibul-kartul kusagil muna sees) on küll tortilla nimeks, aga midagi ikka jääb puudu.

Ja...

mõni aeg hiljem...

Veerand tunnikest hiljem rüüpasin köögis kohvi ja kuulsin kerget krabinat, tiibade kraapimist vastu seinapinda ja muid helisid, mis kogenud kõrvale reetsid, et lind on ikka veel köögis. Pisut asjade nihutamist, läbirääkimisi ämblikuvõrguse ja tolmuse linnuga, meelitamist ja kerget ähvardamist lõppesid sellega, et lind tõusis taas lendu ja akna poole lennates ta kadus. Nii kiiresti, et ma ei jõudnud vaadata, kas ikka välja, aga usutavasti küll. 

Kas kõiki asjaolusid arvesse võttes võib loota, et linnu vabadusse päästmine annab mulle mingeid transtsendentaalseid plusspunkte?  

Või lohistatakse mind kassisõprade ja kassivaenlaste ühendatud jõul ja avalikkuse parastava rõõmu- ja hukkamõistukisa saatel hukkamispaigale?   No selleks peab alati valmis olema. 

Liblikas ja Sorokin

Paari palava päeva järel saabus

lõpuks

äikesevihm ja täna oli taas soe suvine päev;
ilma liigse kuumuseta. 

Lõõmavatel päevadel varjusin tubadesse, väljas käisin õhtuti, rüüpamaks jahedat õlut. 

Täna otsustasin üle mõne aja teha jalgrattaga väikese ringi. Jõudsin maja ette ja seal kohtasin kulunud välimusega päevapaabusilma.

Narmendavate tiivaservadega paabusilmad on eelmise aasta liblikad, kes nüüd väsinult oma viimaseid päevi lendavad. 

Pühapäevane varane pärastlõuna ja kummalgi kuhugi kiiret ei olnud,  jäime mõneks ajaks samasse peatuma. Üksikud möödakäijad ja teel sõitvad ratturid võib-olla vaatasid korraks meie poole, aga üldiselt võisime rahumeeli ja segamatult aega viita. 

Tegelikult oli meid kolm: liblikas, jalgratas ja mina. Paabusilma ja jalgratta suhtest olen juba varem kirjutanud. Nüüdki  oli liblikas oodatult  rattalembeline.


 
Lendasime ja pildistasime, kuni lõpuks tüdines ratas seismisest ära ja hakkas ümber kukkuma, seepeale otsustasime laiali minna .



Tegin teoks mõtte võtta kätte mõni Vladimir Sorokini raamat, mida seni pole lugenud.








Leidsin snob.ru

lehelt põhiosa 2019. aastal ilmunud artiklite ja esseede kogumikust   «Нормальная история». Pealkiri  tundus väga lootustandev, seni ei ole loetu väga üllatanud, aga minu arusaamad langevad autori mõttelaadi ja seisukohtadega üldjoontes kokku. 

Mõned hoopis karmidena tunduda võivad tähelepanekud langevad kokku ka mitmetes detailides ja neile, kelle peas endiselt on  kommunistliku epohhi eetriaurud ja väändunud kujutlused, võivad need tunduda valusad, alavääristavad, üleolevad ja mis veel. Kui see säilinud või pärilikkuse kaudu edasi kandunud sovettide tundeid riivab, solvab, mõjub kuidagi teisiti ebameeldivalt ja häirivalt, siis see on ainult hea.   

                                                                Kuna sel Snobi lehel on lisaks tekstile ka mitmesuguste tuntud vene tegelaste kommentaarid ja omavahelist arutelu, oli huvitav neidki lugeda.



Huvilisel tasub kindlasti vaadata hiljuti YT-sse riputatud täispikka dokumentaali (peategelase enda põhjaliku ülevaatega oma kujunemisest, ajast jmt) pealkirjaga  Sorokin trip (asub siin)