Oh linnud, linnud. Aias pesitseb ärevushäirega lepalind, kes on võimeline nädalast nädalasse hommikust õhtuni sagedusega kord sekundis kuuldavale tooma läbilõikava lühikese hoiatusvile. Muudkui tiksub, ei ta söö, ei ta joo. Loodushelist võite seda kuulata.
Psühhiaatrid, targad mehe, võtke linnud arvele! (Jüri Üdi,
George Marrow 1011. uni).
Hoburästal oleks teadagi, mis diagnoos, käib silmakirjalikult ausa näoga ümber maasikaid katva võrgu ja teeskleb täielikku huvipuudust, ükskõiksust, teadmatust (vt kõrvaloleval pildil).
Üleeile oli päikeseline päev, just sobiv retkeks rappa, murakale. Raba ääres metsaservas on kõrge õitsev rohi ja taimede kohal tiirutas hulk maiseid rõõme nautivaid erinevaid liblikaid.
Murakasaak sai piisav, et teha proovikogus murakamarmelaadi, mis minu kujutluses on ülima naudingu ja maitseelamuse kehastuseks, ebamaise nektari võrdkuju, hea elu, puhas kuld, mooside kuningas ja viis Eesti keskmist palka.
Väljasõidu ja rabaskäiguga sobis ka väike piknik.
Le Déjeuner sur l’herbe (Monet' moodi). 😺
Kui enne einet püüdsin teha fotosid liblikatest nende sabas läbi rohu kahlates, siis nüüd võisin
 |
| Niidu-võrkliblikas, vb |
|
1) külili
2) lesides ja ruttamata
3)valida
paremat pildistamise nurka samal ajal kui liblikas maiustas lihapirukaga.
Või jalutas korviserval,
või piknikulinal,
või õlgkaabul.
Omas kindlameelsuses ja järjekindluses ning järjemeelsuses ning kindlakindluses püsin ikka kursil, et sügiseks oleks veerandsajast liblikast tehtud enam-vähem korralik foto, see võimete kohaselt liigiliselt määratud ja meelde jäetud. (Esialgu teen määramisel veel vigu, ma tean; aga loodan siiski ühe korrektsete nimetustega postituseni jõuda.)
(Eelnevast lähtudes - mul on tekkinud kiusatus
esimest korda elus võtta kätte Lehte Hainsalu
raamat, konkreetselt teos Koerliblikas, ja saada selgust, miks on raamatu kaanel kujutatud mingit hoopis "ägedamat" liblikat.)
