Siis ja nüüd

Huvitav teadmine, et 1607. aastal, kui Rootsi vägi piiras Tartut ja poolakad ühel päeval piirajaid üllatasid ning nende laagrisse tungisid ja hulga vaenlast hävitasid ja ülejäänud minema peletasid, siis järgmisel päeval nõudis oldermann kõigi linnakodanike nimel raelt nende väljaselgitamist ja karistamist, kes väljasööstu ajal olid rootslaste laagris süütute naiste ja laste kallal koletuid mõrvu toime pannud. Ajastu arusaamade kohaselt kardeti, et kui süüdlased karistamata jätta, maksab taevane kohus sellise ennekuulmatu vägivallatsemise hiljem tervele linnale kätte. Nii on seda sündmust vahendanud Margus Laidre. Vot, 17. sajandi algus.

Eesti avaliku elu tegelaste üleeilne ühispöördumine hea tahtega inimeste poole seoses Iisraeli vastu toime pandud terroristliku rünnakuga ja järgnenud ning seni kestva vastureaktsiooniga sellele, oli väga vajalik. Olen Iisraeli puudutavas ilmselt erapoolik (juhin siiski tähelepanu, et minu esivanemate rassiline puhtus oli kontrollitud) ja tunnen selle riigi vastu selget sümpaatiat; võiksin isiklikust kogemusest tulenevalt natuke rääkida ka seal kohatud araablastest, kellega pisut põhjalikumalt suhtlesin, aga vist ei ole hetkel oluline. 

Üks tõdemus siiski. Liikudes araablase seltsis Petlemmas, tuli jutuks, kui paljusid oma sugulasi araablane teab ja tunneb. Ta nimetas lausa jahmatava arvu ja tõi näiteks, palju neid oli tema pulmas. Ja ma veendusin selle jutu suures tõepäras, kui ta tänaval hakkas järjest oma lähemaid ja kaugemaid sugulasi tervitama. (Kui mina tema küsimuse peale vastasin, et ju ma oma sugulasi nii umbes 30 kuni 40 tean/tunnen, ütles ta, et isegi päris suur number, kuna paljud mujalt tulnud inimesed nimetavat hoopis väiksemat arvu.)  

Arvamusartiklid, mis järgnesid eelnevalt avaldatud 134 isetegevuslase pöördumisele, olid üsna head. Kõige enam häirib mind infantiilsuse levimine ja selle jõudmine poliitilisele maastikule ja ülepakutud esindatus meediaväljal. Muidugi korjavad eneseupitajad "õigeid" ja "progressiivseid" seisukohti kusagilt võõrsilt ja püüavad neid siin esitades näida valgustatuimate ja moodsate jne jmt tegelastena. See ei tee neist veel mõtlemisvõimelisi inimesi. Aga infantiilsus ja ideoloogiline piiratus on tõsiseks ohuks demokraatliku ühiskonna toimimisele. Nagu kisa koosolekuruumis. 

Blaise Pascal nentis, et inimene on nõder olend kelle rahu ja mõtlemise võimet võib häirida isegi kärbes.Mul elab juba üle nädala köögis üks kärbes. Otsis vist kohta, kus üle talve magada, aga köögis on soe ja tore, ei ta kavatsegi uinuda. Samas mind ei sega ka. Pole tabanud teda kusagil suhkrutoosis jalutamas või minu taldrikule lähenemas. Toimetab vaikselt ja viisakalt. Mina hoian temaga rahumeelset ja neutraalset joont.

Aga muidugi räägin ma kärbsest vihjates sellele, et suurmees Jakob Hurt ütles, et Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.

Kurb või mitte, aga tundub, et oma rahvast võõrduda tahtvad teatud tüüpi kosmopoliitsed aktivistid on ka loomult kuidagi ajutised ja sellised, kellest keegi eriti aru ei saa, kes nad on või olla tahavad.

Viimaste aegade mordoris viljeldud antisemiitlik propaganda on osutunud nii edukaks ja mõjuvaks, et mitmel pool on hiljuti toimunud täiesti juudipogrommide nägu aktsioonid, mis ei jää sugugi märkimisväärselt alla kunagistele sarnastele natsiaktsioonidele. Kõige verejanulisem juudijaht toimus muidugi Dagestanis, mis on väikese voldemari (tuntud ka kui huiloo) eriline lemmik, kuna seal hääletab tema poolt alati kogu elanikkond ja veel mõned protsendid lisaks ja seal käib ta valimatult suudlemas lapsi, vanureid, mehi ja naisi. Samas on voldemar taas teinud sellise triki, et oma valearvestuse ja loodetust vastupidise tulemusega tegevuse ajab ikka ameeriklaste kaela. Et USA ässitas dagestanlased juute jahtima?! Ja orkid võtavad lausa ahmides omaks seda laadi täiesti mõttetuid sõnumeid, kõiki ebaloogilisi konstruktsioone jne. Täiesti irratsionaalse maailmatunnetusega mass ja nende käitumist on juba praegu võimatu prognoosida.

Eestile oleks soovitav rohkem mõtteselgust ja kena oleks kui inimeste teadvuses vähem virvendaks mingisuguste blmng+jklivuskbdlm+  jura jutupunktid, fookused ja sõlmvastused. Need eksisteerivad kõrvuti veel sellise tüütusega, nagu on kohutavas projektliidis kõlavad pajatused planeeritavatest toredatest üritustest jmt. Seoses lõppenud remondiga otsustasin vabaneda hulgast kastidesse paigutatud paberitest ja süütan ahju toimunud projektide taotlus- jmt paberitega ja iga kord tabab mind nende põgusal silmamisel mõningane tõrge ja vastikustunne.

russki, kes ta on

Kui siin vaikses nurgakeses väheke geopoliitika asja vaadata ja Oswald Spengleri või Huntingtoni vaimus tsivilisatsioonide käekäigu ja piiride ja käitumise üle arutada, võiks kohe sissejuhatuseks mainida, et pole seal ida pool mingit õigeusklikku ega vene-siberi kultuuri ega tsivilisatsiooni, on  euroopa kultuuri ja lääne tsivilisatsiooni lähedust ja mõju nautinud parasiit. On mongolite valitsemisajast jäänud väikese ülemklassi ja arvuka õigusteta alamklasside vaheline valitsemise- ja allumissuhe ning lähikonnas analooge mitte omav kiratsev elulaad, mis kvaliteedi poolest kindlasti ei küüni Euroopa alamkeskmise tasemeni. On loodud pilt tsaarist ja isevalitsejast Peeter I, kes raiunuvat  moskooviale akna Euroopasse, mistõttu muide tekkis mitmesse kohta, k.a. Tartu keskaegse linna kohale, mõneks ajaks auk ja tühjus, aga orjade riigis jäid välised muutused ikkagi vaid matkimiseks. Suurt olemuslikku muutust ei toimunud ka Katariina II ega järgnevate valitsejate ja ministrite jt reformide järel. XX sajandi keskpaigas oli enamuse moskoovia elanike jaoks igapäevane tegelikkus seotud õigusetusega, vaesusega ning orjatööga, kelle jaoks laiemas tsoonis, kelle jaoks kitsamas ja karmima režiimiga tsoonis. Ja nende teadvuses püsib stalin senini kui "isake"...  vot selline mentaliteet.

Keegi ekspertidest meil lahkas mordori elanike iseloomu ja põhijooni ja leidis, et "venelased on fatalistid". Ilusasti ütles muidugi; tegelikult on nad aga apaatsed ja seda mitte lihtsalt apaatsed, vaid geneetiliselt, evolutsioonilise taandarengu tõttu. Nende ellujäämise strateegiad võivad kõrvalt vaadates tunduda väga kummalised, aga nende jaoks on need muutunud ainsateks teadaolevateks ja kättesaadavateks.

Kui jätta kõrvale moskooviaga liidetud ja kommunistide juhtimise alla sunnitud rahvad ja riigid Läänemerest kuni Kesk-Aasia ja Kaukaasiani, kellel on oma kultuur ja traditsioonid, siis ca 25 aastat (umbes kuni 1984), võis suhteliselt leebe ja mõnede õrnalt humanistlike joontega nõukogude valitsemisviis kolgaste ja äärealade elanikele olla isegi üsna sobiv, mingi kompromiss alamate ja ülemate vahel toimis. Riigilt varastamise eest karmilt ei karistatud, palk oli vilets, aga kes siis ikka tööd rabas, taoti kaarte ja lasti viinakest ja kuulati Ameerika Hääle saateid. Bulgaariasse lasti valitud seltsimehi, aga kohaliku jõe kaldal võis suvel volilt vedeleda. Ja eks muidugi ikka see Krimm või Batumi, klass, nädalaks ununes kodukoha talv ja külm välipeldik sootuks. Liha sai kaartide alusel teaduslikult põhjendatud ratsiooni piires, võid asendas tervislik tehniline-kunstlik margariin. Ja sugulased saatsid uue aasta vastu võtmiseks postipakiga Ukrainast Amuuri äärde hane (mis jõudis vahel kohale pisut enne töörahva püha, aga võis ka hoopis kuhugi kaduda).  

Seni on huiloo kambal kuidagi õnnestunud kanaliseerida sovetiaja nostalgia neostalinlikku sängi ja vältida, et igatsus leoniidi brežneviidi aja järele ei ole hakanud levima, lokkama ja meeli vallutama. Aga võib juhtuda, et pärast seda, kui kremloidid loobuvad katsetest olla nagu ühendriigid, võtavad nad eesmärgiks matkida hoopis Hiinat. Et vahelduseks teha hoopis edukat sotsialismi ehitamist ja tõmmata kogu süsteemi hoopis monoliitsemaks ja umbsemaks. 

Kremloidide jutus (kus on kohustusliku elemendina alati mõttekäikudesse kätketud vastuolud ja oluline on loogika, põhjuse ja tagajärje jt arenenud inimmõtte tunnuste puudumine) on juba aastaid korduv ja läbiv  all-tekst olnud, et miks nemad peaksid mängima reeglite järgi, mille lääneriigid on kehtestanud. Nende käitumine riigina ja üksikindiviididena lähtub sotsiobioloogilisest eripärast, kus kohtuvad toore jõu kultus ja reeglite puudumine.

Ja nüüd siis arvavad osad ja võib-olla väga suur osa meie Eesti Vabariigis elavatest orkidest, et nad võivad olla uhked selle üle, kes nad on. Ei või. Nad peaksid kaua ja väga kaua ja siis  veel mõnda aega vabandama kõige selle eest, mida nende rahvas ja riik on korda saatnud möödunud sajandite jooksul ja mida nad jätkuvalt korda saadavad just neil päevadel, tundidel ja minutitel. Kas keegi neist on avaldanud kahetsust ja palun vabandust, mõni neist Eestis elavatest nn "venelastest"?  

Mõte eriti ei swingi

 Kus oleks oktoobri keskel parim koht umbes nädala jagu või pisut pikemalt chillida?

 Mõni paik, kus ei ole veel käinud. 

Ümbrus võiks olla idülliline ja olemine harmooniline. Kohvikus lõõgastuks vetevulina saatel kohvi nautides. 

Nagu Kreetal Spili külas. 

Õhtul võiks kõige tühisematel teemadel vesteldes juua punast veini.

 

Ei mingeid programme ega plaane järgmiseks hommikuks.

Küll päev ise kujuneb. Võib lihtsalt jõlkuda. Võib molutada. 

Võib paigal istuda ja vaadata, kuidas inimesed ringi askeldavad.

Võib käia poodides ja otsida sobivat maitseaine purki. 

Või antiigipoodides sobrada vanakraamis. 

Aega surnuks lüües võib pildistada kaotatud mänguasju ja pargitud rollerite peeglite peegeldusi.

Kalaturu lettide uudistamine pole ka paha mõte.

Mulle tundub, et tänase päeva ma jobutasin maha. Millised saavutused oleks ette näidata?

Tegin kalaga ja krevettidega pajaroa a la Caldeirada de Peixe, aga mõneti rikkalikuma variandi, rohkem värskeid köögivilju ja maitseaineid, mitte lihtne kaluri toit, vaid pigem selline nädalavahetuse tähistamiseks värvilisem jmt.

  Kuskussiga.👉

(ma olen väga vilets toidufotograaf)

Siis vaatasin ära põhilised sõjauuudised.

Siis lugesin Prousti.

Siis korjasin tomateid, mis olid maha pudenenud, sest juba mitu päeva pole peenra juurde jõudnud.

Siis mängisin arvuti vastu kaks partiid malet ja sain mõlemad pähe.

Siis vaatasin Stanley Tucci Itaalia avastamise sarja ja lisaks mõnda  temaga tehtud usutlust. 

Enam-vähem kõik sai ausalt kirja. Eesti uudised vaatasin kiirkorras ja pealkirjadena üle.

Päris nii pole ka lahe, põnevust suht null.  

Viidan õhtupooliku otsides inspiratsiooni ja püüdes äratada intuitsiooni ning kasutan selleks videosid, kus Emeline Rochefeuille teeb improviseeritud tantsunumbreid.