Mitte metafüüsikast ei tahtnud

 ma kirjutada.

Kas saab see olla juhus, et pärast nädalat, mil kuulasin tosin korda järgnevat toredat laulu

Bust Your Kneecaps

olen viimase nädala jooksul kaks korda seoses lähedaste jalatraumadega EMO vahet käinud?

Taas olen mittepõhjuslike seoste valda eksinud ja Synchronizität  teooria hämarates katakombides kulgeb mu mõtte käänuline tee. Kui palju näiteid mittepõhjusliku parallelismi kohta peab inimene kogema, enne kui ta näeb... nende taha.

Oh protsessid, seosed, suhted... Kui võtta mõni palju kõneainet ja tähelepanu pälvinud sündmus, nt et igati toredast, pehmest ja karvasest Soomerest ei tahtnud poliitikud veel teha presidenti, siis asi pole ju Soomeres kuidagi eraldivõetuna. Soomere omadused, sobivus on tema ja käimasolevate protsesside vahel, tema seostes, teda ümbritsevates seostes, teda defineerivad tema suhted jne. TA presidendina on eelmainitud tegurid/reaalsus sobiv ja paigas, riigi presidendina mitte ja see pole oluliselt mõjutatud tema isikuomadustest või oskustestki.  Liiga keeruline? Püüdes lihtsamalt reaalsust kirjeldada, võiks ütelda, et isikud (muutuvad, nagu kõik muugi) on küll osake reaalsusest, aga laiemas pildis kajastub reaalsus toimuvates protsessides, kus valitsevad paljud erinevad mõjud. Mis presidendivärgist saab, eks näis, aga eelneva mõttekäigu illustreerimiseks on senini sündmuste areng Soomerega küllaltki hea näide.   

 Soomere on ka hea näide sellest, kuidas me olevik on seotud lähiminevikuga. Ja miks lähimineviku kohta peaks rohkem ja täpsemalt teadma, selgemalt fikseerima jne. Üht-teist ju on avaldatud, aga mitte ammendavalt. Nt aastatest 70ndate teine pool kuni 80ndate keskpaik, vastupanuliikumine ja usuelu ja mitmesugused allhoovused, mis eksisteerisid nõukogude korra keskel ja elasid oma elu. 

Midagi on avaldanud Niitsoo, Pesti, Vahter, Vahtre... Parek, Tarto ja Niklus, Pärnaste. Kõik need on tänuväärt raamatud, aga neil päevil Soomere case näitas ilmekalt, kui abitud võivad olla need poolkirjaoskamatud leheneegrid, kes taolistes asjades lähevad vana kagebiidi Pooli juurde küsima, et kuidas asjad siis õigupoolest olid. No häda, kui ajakirjanike keskmine tase on nii madal. Ja arukest pole sündides antud. 

Läks hästi, et Tarmo Vahter võttis arhiivist vastavad dokumendid ja selle juhtumi suhteliselt ruttu ära klaaris. Aga mahavaikimisi ja eneseupitamisi ning igat sorti ebatõtt on selle aja ja inimeste kohta liikvel palju. Ahonen püüdis Okupatsioonide muuseumi direktorina luua kindlamat alust selle perioodi ajaloo uurimiseks, vb läks liigagi akadeemiliseks, aga tema asendati mega asjatundmatute neiukestega ja kogu see muuseum ja algatus nulliti ära. Oh kuis särasid sel puhul mitmete poliitikute näod, nagu oleks meid jälle vastu võetud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu, nii ülev tunne valdas neid Vabamu avamisel. Kui sealt tuleks nüüd mõni trükis või näitus vaimus "Valdur Timusk: dissident KGBs" või "Rahvuskommunistid" või taasiseseisvumise aastapäeva tähistamise puhuks "objektiivne" käsitlus kommarite teenetest ja juhtivast rollist, aust, mõistusest ja südametunnistusest jne jmt. Siis võiks jälle meenutada, et see on protsess, ebameeldiv protsess, mis võrdub ebameeldiv reaalsus.  

Aga mis jäi meie poliitilises reaalsuse triiviva Soomere puhul kuidagi eriti silma, oli tema juures mingigi loovuse ja vabaduse ilmingute puudumine. Ja kardan, et järgmiseks proovitakse teist samasugust kanditaati. See on kurb. Märk, et asjad liiguvad halvas suunas.