Küll ma koristan

Üleeile oli taevas mõnusalt hall ja sadas vaikset vihma. Eilne tegija oli põhjatuul. Täna on nii ja naa, vahelduv pilvitus ja pilvisus.

 Kui kaugelt peaks alustama? Muidugi te teate, ega vaidle ehk vastu Jordan Petersoni seisukohale, et kui parasjagu ei oska oma eluga midagi peale hakata, siis koristage oma tuba ära. (Vaimusilmas näen, kuidas auditooriumist lahkub pooltosinat pahaselt turtsuvat inimest. 😸)  (Ja ma parem ei tsiteeri, mida võiks teha siis, kui tuba on koristatud, kui siis jälle ei tea, mida peaks tegema. (Ilmselt läheks JP teistkordse mainimise järel rüseluseks.)) Niisiis, kas juba aimate?, et ajasin ennast püsti ja hakkasin tuba koristama. Esmalt muidugi kirjutuslaud. Väljakaevamised kirjutuslaual. Ülemistes kihtides märkmepaberid pähe karanud mõtetega; viimase artikli kirjutamise perioodist. Nende alla mattunud linnaplaanid, postkaardid, igasugu muud paberid Portost ja Lissabonist. Rändeajast. Järgnevalt kiht raamatuid. Stagnatsiooni perioodist. Siis igasugu tühje märkmikke ja puhtaid lehti. Ilmselt viide vilkale kaubandusajale. Siis mõned Malta paberid, raamatuke sarjast Eyewitness, Top 10 Malta jmt. Viitavad headele Malta kontaktidele. Üks sigaretipakk ühe sigaretiga. Pakil on selline kiri: It-tipjip jikkawža kancer fil-halq u fil-geržuma. Lahe keel kui suitsetamine on it-tipjip. Sügavamal igasugused töömärkmetega kladed. Aktiivne tööperiood. Vahele kõrvaklappe, toidutermomeeter (kingitud), sudoku, rahakott (tühi), välja rebitud artikkel Õhtulehest (kiusatusest koguda arhiivi). Segatud kihid. Mingi vana klade, kuhu on midagi kirjutatud. Valgustusaeg.

Bagatell Laua koristamisest oli kasu 

Selles  klades oli kirjas tsitaat. (Ja teisigi tsitaate.) Mäletasin, aga mitte enam täpselt ja guugeldades pole ka hiljem leidnud. 

Niisiis: Whatever is funny is subversive, every joke is ultimately a custard pie... 

A dirty joke is... a sort of mental revolution.  George Orwell, The art of Donald McGill (1945)

Seda tsitaati on mul olnud vaja. Igatahes rohkem, kui selle alt välja tulnud eelmise arvuti monitori juhet.

Bagatelli lõpp

Pole olnud aega, et minna kuhugi ja pildistada liblikaid. Aga üks rohevaksik tuli ise, istus mu juurde maha ja tegin temast pildi. Varem polegi juhust olnud rohevaksikut pildistada (kui ta pole hoopis nurkvaksik? keda pole ka pildistanud). 

Rändaja-rändur jõudis Santiago de Compostelasse ja saatis video kella 12 ajal alanud missast, kuidas suur viirukinõu kõikuma tõmmatakse ja vaatasin seda ning tundsin viiruki lõhna. 

Eelviidatud rännu lugude hulgas on minu lemmik juhtum kolme kaasrändajast juudiga, kes läksid õhtul külapoodi ja tahtsid küüslauku osta. Eelnevalt olla arutanud, kui palju see võiks maksta. Poes müügil seda ei olnud, aga poemees palus oodata, läks välja ja tõi naabrimehe aiast küüslaugu. Juudid küsisid, et mis see maksab, poemees, et see on tasuta. 

Mina küsisin, et kas juudid poest midagi ostsid ka? Vastus: Üks vist paki makarone ostis. (vot sihuke dzjõuk)  

Laualt leidsin plastmassist erilise kujuga julla, mis võib olla teadmata otstarbega detail muistsete tulnukate laevalt või on see tualett-paberi hoidja ja selle karbi vahel olnud kinnitus. Hoidja eemaldamise järel on minetanud igasuguse mõeldava otstarbe. Kui väike või suur on tahtepingutus, mis on vajalik vana juhtme ja selle julla ära viskamiseks?

Keegi aktivist on linnas mitmele poole rohelise värviga sodinud Free Palestine.  Ei tea, kirjutaks sinna kõrvale We DO! IDF. Kleeps oleks vast kultuursem. Viimaste päevade  rahvusvahelistes uudistes on kõikjal, kuidas kaks prantsuse 12 -13 aastast noorukit vägistasid 12 aastase juudi rahvusest tüdruku. Pariisi eeslinnas. Antisemiitlikel ajenditel. Rangel prantsuse, French. 

Kõigis uudistes French. 

Samas 2023. aasta kohta avaldatud ametlikel andmetel oli 77% Pariisis tabatud vägistajatest foreign nationals. Kas ülejäänud 23% hulgas oli mingi osa veel ka French, pole eraldi välja toodud.

Tasus ikka ISIS ja Islamiriik ära nullida? See meelitas ju enda juurde prantslasi, belglasi, britte ja muidki Euroopast; oleks neile aia ümber pannud, kõik soovijad sisse lasknud, aga välja muidugi enam mitte. (2017. aastaks oli teada, et Prantsusmaalt oli sinna suundunud 1200 inimest, S Britanniast 600, Saksamaalt 600, Belgiast 440, Madalmaadest 250 jne.)  Keda ja kui palju nad seal siis vihanud oleks, poleks kellegi asi olnud. Ja Araabia riike, kes oma valvurid sinna piirile saatnuks, polnuks ka keeruline leida.

Eriline tavaline postitus

Arvad, et ca 21 000 tähemärgise artikli kirjutamiseks läheb 6 päeva, aga lõpuks kulub muidugi 12.  

Viited ja muud vidinad ja teaduslik butafooria jmt. Aga valmis ta sai. Samas elasin saadetud (liikuvate) piltide toel kaude kaasa  rännakule mööda ookeani randa Portost Santiago de Compostelasse. Otseselt ei kadestanud. Kindlasti paljudele sobib see formaat rohkem kui minule. 

Mina võin Porto katedraali ees pool tundi istuda ja vaadata, kuidas liikuva reaalsuse pilt aegamööda selgineb ja koha tunnet nautida. Ühes linnas pikemalt peatuda ja endale mõni kohvik või kõrts kodustada. Kohalikku rütmi tajuda. 

Loojangut nautida.

Rändaja tunne on see, mida ma naudin ja selle tunde tuumaks on, et mingid väikesed asjad ei lähe eriti korda ja neid ei teagi. Minu arvates see ongi kristliku meelelaadi olemus ja alternatiiv igasugu idast õngitsetud meditatsioonile ja joogale ja mis sealt uue lainega ja meelsusega ja gurudega veel tulnud on.

Aga kohalikuna ikka loed kohalikke lehti. Justkui kohustus ja samas vastupanuvõime kontroll. Viimased päevad tunduvad Eesti erakondade elus väga vilkad olevat. Kes lendab õielt õiele ja Brüsseli poole, kes heidavad peret või keda pere heidab, kes läheb sotsiks ja kes väga tähtsaks poliitikuks... Väga palju toimub selle taustal, et midagi ei tehta. 

Suure Remondi aastapäev on juba ammu möödas, aga alles nüüd jõuan selleni, et vaadata, mis on nendes suurtes papist kastides, mis ei lase rahulikult ringi kulgeda ja ummistavad mu koridori. Nendes on raamatuid, mille kohta otsustasin, et lähevad paberikonteinerisse, siis jälle, et tore oleks Kim Il Sungi teoseid ja muud rämpsu lõkkes põletada, lõpuks jäävad vist talviseks kütteperioodiks tulehakatuseks. 

Aga seal oli ka huvitavamaid raamatuid, mida pole jõudnud lugeda,  kunagi on neid mulle saadetud või kingitud. Nende seas on Russia: Yesterday, Today, Tomorrow. Ilmunud USA-s 1996. 

Roy Lichtenstein  Peegel

 

On huvitav, et see on koostatud vastaval konkursil osalenutest paremateks hinnatud esseedest, mille kirjutasid 1995. aastal Nižni Novgorodi koolide abituriendid. Nüüd siis ca 40 eluaastani jõudnud. 

No loen siis pisut.

Teema on muidugi kirjutajaid sellele teele juhatanud, aga esimeste esseede lugemise järel mulle näib, et need noored 1995. aastal panid riigi esimesele kohale ja demokraatia teisele. Ja vabadusest eriti ei mõtle. 

 

Kolmanda essee lugemisel hakkasin juba pisut kahtlema, kas ma praegu tahan rohkem sellesse teemasse süveneda, tekkis äratõuge nende mõtteilmast. Tabasin, et neile on oluline erilisus. Muidugi olen palju kordi kuulnud, et seda mainitakse jne, aga nendes tekstides oli see oma naiivses ja ebaküpses alastuses natuke võigas. Kui järele mõelda, siis muidugi, see erilisus. Nad olid erilised kommunismi ehitades, siis sai kommunism ametlikult otsa, ja nad tormasid Petseri kloostri koobastesse, polkovniku munder seljas ja vaevu sealt käikudest läbi mahtuv seltsimees abikaasa sabas. Eriliseks saama. Preestrid ja mungad olid muidugi juba varem kgb-lased, nüüd siis eilsetest parteilastest said  eriliseimad koguduseliikmed. Õigeusklikud.

Katkestan selle teema ja nendin A taseme üldistusena ehk reeglina, et erilisus  on üks levinud ja käepärane aseaine tühjuse ehk tühisuse täitmiseks. Ja kui te mõtlete, siis ehk jõuate samuti nende seosteni, miks paljusid nii väga kisub erilisuse poole, ja miks sageli juhtub, et erilised satuvad suurde meeleheitesse. Ei mäleta enam, kes juba üsna ammu ütles, et "Kõik on nii erilised, et üks hall kuju torkaks teravalt silma".  Kui on palju tühjust, siis hakkab erilisus eriti vohama.  

Hommik kultuuripealinnas 2. juuni 2024

 Minu arvuti väidab ilma kohta, et 

aga tegelikult - pilvitu taevas, põõsa peal säravad kerges tuules liikuvad ämblikuvõrgud, puude okstelt langeb veel eilse vihma piisku ja linnud laulavad oma iidseid loitse. 

Eilne äike ja vihm olid absoluutselt oodatud ja avasüli tervitatud. Sai toad korralikult tuulutatud ja vaim muutus ka kergemaks. Juhuslikult oli samal ajal plaanis vaadata filmi Kurbuse kolmnurk (Triangle of Sadness), midagi lausa peenekoelist seal ma ei märganud, aga naljakas oli küll ja vaheldusrikas ehk huvitav, ehkki mitmed stseenid ja motiivid on väga tuttavad ja erinevate autorite poolt varem kasutatud. Aga nii tapidigi olema ja taaskasutus on kinokunstis ka popp. 

Filmitööstus mulle muret ei valmista. Hoopis teine lugu on sellega, et kaugemalt sõbrad ja tuttavad plaanivad Tartusse tulla ja mitte ainult, et külla, vaid ka sellel põhjusel, et huvitav on ja tahaks vaadata, et mis siin Euroopa kultuuripealinna raames  toimub. Raisk. Ma ei taha pettuvaid inimesi näha. Tartu on olnud mingid viimased perioodid, mille kogupikkust ma ei oska pakkuda, provints. Mingil ajal õnnelik ja tore provints, mingil ajal natuke kurb provints. Loen praegu laisal ja aeglasel kombel S. von Vegesacki Jaschka ja Janne, sealt saab ka mingi pildi 100 aastat tagasi lehvinud vaimust. 

Ma saan aru küll, et toimuvad mõned niššiüritused, mis on alati toimunud ja mõni asutus said natuke rohkem raha ja Tallinnast toodi kogunisti estraadiartistid raekoja platsile ja seepeale tulid ümbruskonna valdadestki inimesed seda vaatama, ja Emajõe ujulas oli väga tore arvamusfestival saunadega (nüüd läheb juba raskeks, raisk, see on megaonu heino), no ühesõnaga - üritusi on, kuhu kõik korraldajad koos sõprade ja linnavalitsuse liikmetega peavad kokku tulema, et luua mulje, et rahvast ikka natuke oli.  

Noh, mis toimub, on arusaadav. Suurejooneline näituseprojekt Peedist pesumasin, väga tore, enam onuheinolikum ei saaks ollagi. Vooremäel on täna veel võimalik osaleda festivalil Kaera-Jaan, hhhmm.

Kaugemalt sõbrad ja tuttavad on enamuses ajaloohuvilised ja mu elu oleks üsna lihtne olnud, kui just nüüd ei oleks kellelegi tulnud pähe mõte, võtta Linnamuuseumis püsiekspositsioon maha. Tartu ajalugu, milleks? Eksole... Kõik ju teavad, et Tartu asutas Andrus Ansip koos Neinar Seliga ja Jänes aitas ka. Enne seda oli selle koha peal lennuväli, aga praegu on see ümber ehitatud ERM-iks ja seal on Eesti Ralli keskus, start ja finiš.

Kas Tartu on veel provints? Vist on ikkagi juba kolgas. Kas selle eredal kujul esile toomiseks oligi vaja kultuurpealinna tiitlit?