Yana Toom kandis raha Ukraina armee toetuseks

 Nali muidugi.

Läks juuli mööda ja suht' väheviljakalt. Oli plaanis lugeda veel  selliseid autoreid nagu Javier Marias,  Roberto Bolaño Ávalos ja Javier Cercas, aga pole nendeni veel jõudnud. Uimerdan Balti tragöödiat lugeda, aga sellised raamatud, mis algavad varasemate lapsepõlve mälestuste pikkade kirjeldustega, ei edene mõnikord kuigi jõudsalt. Ehkki on olnud ka erandeid.

Ostsin piletid Itaaliasse ja bronnisin majutuse. Saapa kontsale. Käiks siis ära ka Matera linnas, mis oli 2019 Euroopa kultuuripealinn. Sel puhul oli neil üle linna laiali Dali skulptuuride näitus (võrdle Tartu sürrealistide näitusega). Kunagi ümberasustatud elanikega Matera elatub nüüd peamiselt turismist. Aga neid ei ole seal oktoobris hordidena.

Pole sellist muret, nagu nt jälle võib lugeda Veneetsia kohta. Viimases ei tohtinud valel kellaajal küll valesse kohta sattuda.  Mõne aasta eest kaaluti Veneetsias ratastega kohvrite keelustamist, aga nad ikka ei ole selleni jõudnud.

Mulle käib pidev kohvirataste kõrin ka vahel närvidele, mõistnuksin neid täielikult, kui nad oleks need keelanud.

Viimastel päevadel on kuidagi palju igasugust kiunumist kuulda.

Valitsus ja reformikad püüavad pärast Konjunktuuriinstituudi ettekannet meeleheitlikult ja neile omase matsliku ülbusega seletada, tänu nende targale juhtimisele on Eesti õigel teel. 

Kui mingi aja pärast selgub, et Eesti Vabariik on paks, vaene ja rumal, siis on selles süüdi eelmised valitsused, meie väike turg, Põhjamaades valitsev olukord, Venemaa ja kliima. (Midagi jäi nüüd välja...)

Esitiblunn Toom'ile ei meeldi Untsakate laulusõnad tiblunnide mutta tampimise kohta. Yana ise on küll näiteks selle kohta, et ole saa kuitahes tiblunnimutt, demokraatlikus Eestis võid jõuda nii haljale oksale ja sellise tipp-elu juurde, et õitse seal Brüsselis, käi mööda kaubamaju ja restorane koos kambajõmmi Ždanokaga (kaks tiblunnimutti on jõud!), pea Tallinnas kontorit, mis aitab moskoovia heaks töötavaid teisi tiblasid, keda Eesti rahulikult tegutseda ei lase, väljenda kõige ropemal kombel põlgust eesti vastu, anna moskoovia propagandale abi ja ainest jne. Võiks ju mutta tampida küll, kahjuks me oleme nii kannatlikud. 

Järjekordselt pean ütlema, et aga vaadake iisraellasi. Kui juba laulavad, siis ka teevad.  

  Ismail Haniyeh ja Mohammed Deif'i kannul,

Fuad Shukr'i järel, Hassan  Nasrallah, valmis panna! 

Ja nemad on harjunud, et Iraan või Hezbollah niutsatavad. 

  Täna oli Päevalehes Olga Štraubel päris asjalik 

arutlus nende kolme mordorist päästetud tegelase esinemise kohta, kes arvasid, et sanktsioonid mordorile võiksid lõppeda, ja et orkid on tegelikult kõik ikka toredad ja vaesed kannatajad jne jmt.

Kusagile toimetustesse peaks välja panema sildid, et Tiblade kaebusi vastu ei võeta. Kui toredad need orkid on, oskas Štraube arutleda päris hästi. Vist ta ei jõudnud oma arutlusse mahutada, et orkide püsiväärtused ja nende olemise telg on raha ja vägivald. Halvematel aegadel ninaesine ja sadism. Nende eripärade hulka kuulub mitte õigeusk, millisesse maailma ja kultuuri neid ekslikult on lahterdatud, vaid künism ja algeline individualism. Ning nende käitumismustri määrab orjalik ebakindluse ja alaväärsuse tunde ülekompenseerimine. Kui neile selleks võimalus avaneb.

Pealik on täpselt selline, nagu orkidele meedib - ta on rikas ja karm. Ta lubab endalt paluda. Seega ta on tegelikult hea.

Kui õhtlu on vaba aega, siis uurin pisut lähemalt kunstniku ja kirjaniku Katja Margolise kohta, kes juba mõnda aega elab Veneetsias ja on seisukohal, et pole muud võitlust kremloidide vastu, kui relvaga käes. Tundub muidu ka tark ja andekas inimene olevat.