Täna kaotas Federer Djokovicile 0:3 ja tänu sellele läks mu päevaplaan rohkem kui tunni võrra nihkesse ja tekkis ajaline tühimik. Lilledest ja lehtedest ja lindudest kirjutada ja pilte riputada ei viitsi, muidugi on lumikellukesed kõikjal mu ümber juba õitsemas ja kirsil on õiepungad pakatamas jne jne.
Otsin teemat...
Õige teema võiks ikka külvata paanikat ja puudutama võimalikult laiu masse.
Globaalne kliimamuutus, panepideemia, terrorism, tuumasõda, põgenikekriis, infosõda või pensionireform. Kristluse võib unustada või suruda heatahtliku naeratusgrimassiga vähemuste hulka, aga maailmalõpu ootusele keskenduvate parasektide populaarsus ja arvukus sellest vaid paisub.
Paljud inimesed on otsustanud süüa vaid taimi, et seda kohutavat sündmust edasi lükata, osad on lisaks otsutanud süüa põhiliselt, see kõik on muidugi närvidest.
Kas Eesti on kolme teema riik?
Lahendamaks muret, et meil olla olnud ainult Vene teema (nr 1), leidis Eesti valitsus aastaid tagasi, et võiksime olla e-teema (nr 2) riik ja rakendanud etiigri, skaibi, äpid ja id-kaardi vankri ette, rändas julgelt maailma esitama me edulugu.
Nagu kirjutas World Bank Blog aastal 2014: "Once upon a time in the faraway Baltic region was a tiny nation of
Estonia. Newly independent, with a population of 1.3 million, and with
50 percent of its land covered in forests, it was saddled with 50 years
of under development. While it was operating with a 1938 telephone
exchange, it’s once comparable neighbor across the gulf, Finland, had a
30 times higher GDP per capita and was waltzing its way into new
technological advances. Estonia was faced with the challenge of
catching-up with the rest of the world. It too embarked upon the
technology bandwagon, but revolutionized it’s progression, by creating
identity, secured digital Identity for its citizens. And finally,
Estonia became a country teeming with cutting-edge technology. The end. “
Samas oli 2014 see õnnetu aasta, mil Venemaa teema kerkis probleemina märksa laiemalt kui varem ja vene oht sai empiiriliseks tõeks. Meie poliitikud ei olnud piisavalt julged, et minna Kiievis Maidanile ja avaldada lavalt toetust ukrainlaste püüdlustele liikuda Euroopa riikidega. Ei valitsuse, ei riigikogu ega ka ühegi erakonna esindaja. Kui Leedu presidendi Grybauskaité, välisministri ja ÜRO saadiku sõnavõttudes kõlasid selged seisukohad Venemaa agressiooni kohta ja kriitilised noodid Lääne-Euroopa jõuetute reaktsioonide aadressil, siis Eesti ei julgenud antud teemal kaasa rääkida (vt nt Neighbourhood Perception of the Ukraine Crisis; Routledge 2017).
Ja meie kolmas, viimasena lisandunud, kuid eelnimetatuist olulisem, teema on rahapesu. Seda tahetakse meiega arutada lähiajal ja küllap põhjalikult. Erinevalt kahest esimesest, ei olnud läbi Eesti toimunud rahapesu meie poolt maailmas levitamiseks ja Eesti kuvandi kujundamiseks esitletud. Siin mängis oma rolli teemade ja reaalsuse keeruline, kuid sagedasti toimiv side.
Meie lugusid pajatavad meie presidendid. Lennart Meri oli omanäoline jutustaja, kellele võrdset siinmail praegu ilmselt ei leia. Tema kõne Hamburgis 25. veebruaril 1994. aastal on Euroopa ja Venemaa suhete küsimuses senini jäänud üheks olulisemaks käsitluseks. (Sealt näppasin ka tänase postituse pealkirja.)
https://vp1992-2001.president.ee/eng/k6ned/K6ne.asp?ID=9401
Arnold Rüütli stiil on kindlasti eripärane kui mitte ainukordne. Spiraalselt keerduvad laused, mille esitamisel improviseerija jälgib tagasisidet, et viia lause lõpp just sellesse punkti, mis paneb kuulaja rahulolevalt ohkama. T-H. Ilvese puhul oli märgata mõnetist eklektilisust, kohati taotluslikku snobismi ja rõhutatult madeinamerica lipikut, valitud juhtudel vb Ivy League manerisme. (Kas keegi teda rohkem imetles kui ta ise, on väga küsitav.) Kersti Kaljulaid oma kõnedes moraliseerib, dotseerib, on väsimatu ja eksimatu nagu klassijuhataja (tema fännidele sobiv ja ootuspärane rollilahendus) ja stiilne nagu vana kontorihoone koridori linoleum.
Lood ja pajatused, vahel ka lausa jutlused, on paratamatud ja möödapääsmatud, kuid neist mõjusamad on etendused, lavalt, dramaatiliselt.
Saatsime laia maailma oma parima, klassikasse kuuluva sõnumi filmina Tõde ja õigus. Kõigest sügavast ja filosoofilisest, mis sinna mahtunud oli, tundus kõige selgemalt välja joonistuvat protestantliku tööeetika kriitika. On see praegu kuum teema? Sellisel kujul kõnetab publikut?
Kui Eesti esindajad tõepoolest hakkavad lähitulevikus ÜRO-s rääkima e-riigist sarnaselt seni nende suust kõlanud sõnumitele, siis istudes kõrvuti selliste tegelastega nagu USA ja Hiina, võime tunduda ehk ebaadekvaatsetena.
Kuid isegi kui õnnestub välja mängida kärme ja taibuka kääbuse roll, milleks tuleks kompetentsuse taset märgatavalt parandada, on sisuliselt veelgi olulisem, et me ei ole pööranud tähelepanu olulistele ohtudele mille poole see ülistatud arengurada meid kannab. Millest ühed olulisemad on valikuvabaduse ahenemine, oma õiguste eest seismise võimaluste kadu ja kontrolli kaotamine kõige erinevamatel tasanditel. Kõikvõimsatele algorütmidele. Nende meelevallas hakkavad inimesed e-evolutsioneeruma virtuaalreaalsusest määratud tingimustele kohandudes. Lihtsad manipulatsioonid e-maailma kliendisõbraliku keskkonna e-lahenduste kaudu rahuldavad peagi vajadused olla eriline, edukas, imetletud, turvatud jne. Ja võrgu keskpunktis paneb keskarvuti heale kodanikule hea hinde.
Me võiksime uue teemana lauale tõsta e-resistentsuse. Kui me poleks nii vaimustunud oma idufirmadest ja rakendustest, mis peagi lubavad meil jälgida, kuidas edeneme eriarsti järjekorras. Tasuta ära anda idee arendada Eestis i-riiki. I - tähendab inimene. Jättes Gorki kõrvale (st et kuidas inimene kõlab, teatejuküll), jättes heaoluriigi ponnistamise ja selle nimel puude langetamise kõrvale. Vb tasuks mõtiskleda, et mis ja kuidas see oleks. Täna on ikka liiast vaba aega.
