Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
täna hommikul pannkooke küpsetades (see pole toidublogi!) lendas kena kook pannilt pliidi kõrvale põrandale. Ja eile õhtul tõusis minu puukuuri tagant suur kollane täiskuu. Järelikult võtsin koogi ja riputasin selle puukuuri seinale lindude toidumaja juures oleva naela otsa. Nagu kollane täiskuu. Samas on pannkook kuuri seinal parasjagu sürr (kaalun, kas saata majarahvale selle kohta mingi seletav teade). Ootan rasvatihaseid. Aga kui tuleb vares, siis on ka hästi. Tore kui ta lendab, õnneliku näoga, kollane täiskuu noka vahel üle taeva. Ja maandub kusagil eemal raagus kase latva kuud õgima.
P.S.
Mõni tund hiljem - (pannkoogid ja) sulavad numbrilauad on muidugi dalii-dalii, aga elu on palju proosalisem. Kook tõmbas servad üles (hoiatasin ju, et see pole siin Maitsvast Toidust) ja muutus mingiks torbikuliseks. Pimeduse saabumiseni ei olnud ükski lind selle vastu huvi tundnud. Seega ei mingit postkaardi pilti kahest tänulikust leevikesest, kes pannkooki nokkinuks.
Rahulikku ja õnnistatud advendiaega!
Riia Püha Jaakobus Vanema katedraal
P.P.S. Ambitsioonikad plaanid (olgu lindude või kookidega) võiks, kuni Jõulud möödas, unustada. Sama võib üldistada igasugu kiusatustele veel aasta lõpus mingi erilise saavutusega silma paista.
Oleks vast hirmus pilt, kui õudsed purjus ja tubaka järele haisvad lambanahksetes kasukates maamehed tuleksid Toompeale kootide ja vikladega ahistama
endistest ajakirjanikest naisriigikogulasi. Lossi tormaksid onu August ja Aavo
ja Einu ja Elmar ja Endel ja Indrek ja Oskar ja Urmas ja Venno ja Vesso
ja Villu ja Õnneleid. Hullem kui Viimse reliikvia kuulsad stseenid ja
vähemalt sama suurejooneline kui vastav osa Eisensteini Oktoobrist.
Omad poliitikud on kõik võrdselt armsad, olgu mõni neist siis omamoodi või lihtsama ajuga. Mööduvast aastast esimesi kokkuvõtteid tehes - arengud ületasid ootusi kiiruse/ulatuse osas.
Lootused Lätiga sulandumises täitusid (ületatud) ja suund püsib. Liivimaal käib põhja-lõuna sihis aktiivne siblimine, Riia saab meie tarbimismakse ja meie toome kaupu baltlastest naabrite juurest (nagu muiste). Riia on mõnusalt rahulik, vanalinnas pole mingit massiturismi märgata. Õhustikult sarnaneb rohkem Tartule kui Tallinnale.
Andrus Ansip jutustas rahvale, kuidas tema tütar tuli Riiast lennuki pealt. Andrus rääkis muidugi Lätist toodud õllest ja viinast. Aga lennujaamast oleks tulnud rääkida; odavamate lendudega ja paremate ühendustega Riia lennujaamast.
(Raamatuid heade lennuühenduste läheduse tähtsusest ja nende tõmbest kirjutati juba XX sajandi viimasel veerandil. Kellelgi oleks ehk aeg mõnda neist sirvida ja mingeid järeldusi teha. Mitte lihtsalt rääkida 20 aastat ikka üht ja sama, kuidas maailmas kõiki kohutab pikk vahemaa Tallinna ja Tartu vahel jne. Muidugi tehti valesid otsuseid Tallinna lennujaama osas sel ajal, kui jukerdati Eesti Õhuga.)
(Kui mägieestlaste pojad ja tütred lendavad lõunanaabrite lennurajalt, siis me president lendas Kurrunurrumaale Stockholmist. Tore teada, et ka põhja pool on tõmbekeskused endiselt endises paigas.)
Paljugi võiks pajatada sellest, kuidas Aafrika riigid ja rahvad vaatavad lootusrikkalt meie poole, et me aitaksime neil interneti asja arendada. Aga eks see pärast esimeste sammude astumist läheb edasi juba oma loomulikku teed. Lootusrikkalt vaatavad nad meie poole ja panevad tähele, milliseid tarkuseteri meie valgustatud pead nende ette külvavad.
Kokkuvõtete tegemisel peaks tähele panema, et tugeva lõpuspurdiga saab silmapaistva koha labiilsete ja ebaadekvaatsete edetabelis Barbi P, kellele andis tiivad alkopoliitika ja kes maalis Eesti maaelust pildi, mis peletab siit eemale iga etiooplase ja sudaanlase.
Enesetsensuuri korras hakkan 2018. aastal mõneti rohkem valima, kelle sõnavõtte ja mõttekäike tasub siin puudutada. 2017. aasta kangelased lahkuvad sellest šõust.
Tänases Postimehes Jaanus Piirsalu võtab jutuks kingitud Püha Moskva Matrjona ikooni ja Sõõrumaa püüab oma võimete piires asja selgitada. "Ostetud kloostri suveniiripoest" on mõneti tendentslik (aga "lööv" (nagu "kombeks")). Kloostri pood on kloostri pood (on kiriku pood, kui ta end nii soovib nimetada).
Kui küsida ikooni kui artefakti kohta mõni asjalikum küsimus, siis
võiks ju huvi tunda, kas see on maalitud või trükitud. Kipun arvama,
et trükitud. Sellegi poolest võis maksta mõnisada euri. Kui on vastavas töökojas maalitud (tundub üsna ebatõenäoline), võib
hind olla ca üks tuhat euri.
Mõnes kloostris on poe, ikoonide ja säilmete asi korraldatud selliselt, et ostes poest ikooni, võib veenduda, et säilmete juures on juba täiesti sarnane ikoon, minna säilmete juurde ja vahetada äsja ostetud ikoon säilmete kõrval olnud ikooni vastu ning jätta "värske" ikoon säilmete kõrvale nö "laadima". Kas see palju kõneainet pakkuv Matrjona ikoon on selle protseduuri läbinud, me muidugi ei tea. Sõõrumaa ka ei tea.
Eelmises postituses mainisin Savisaare (teises ja kolmandas järjekorras ka Sõõrumaa ning selle õnnetukese pildi servale mahutunud Ivanova) šõud Lasnamäe kirikus ikooniga. Ajalehed tsiteerisid Savissare postitust FB-s, mis teatas (täies pikkuses tekst):
"Tänasel Jumalaema Pokrovi pühal kinkisime koos Urmas Sõõrumaaga
imettegeva ikooni Jumalaema Kiirestikuulja ikooni Lasnamäe kirikule.
Ikoon toodi spetsiaalselt Moskva Pokrovi kloostrist sellel nädalal, kus
see eelnevalt lebas pühakute säilmetel. Hõbedast raamis ja pärlitega üle
puistatud ikoonil usutakse olevat erakordne võime inimesi terveks teha.
Pange tähele, tegemist on kahe eraisiku kingitusega kirikule.
Õnnistatud pühi meile kõigile!"
Vaatasin ja jäin mõttesse, et keda kujutava (ehk siis kelle ikooni) nad ikkagi kinkisid. Üsna lihtne oli leida, et see on õigeusu kiriku pühaku Moskva Matrjona (Матрона Димитриевна Никонова) ikoon. Pühak oli pime, tema laud on kõigil teda kujutavatel ikoonidel suletud. Lisaks on muidugi ikoonile kirjutatud, keda see kujutab.
Tundub, et Savisaar ja teda saatvad seltsimehed ei teadnud päris täpselt, aga võib ka olla, et ei omanud udustki ettekujutust, mis nad seal kinkisid. Lisaks on see püha, mille puhul janditati, vene keeles Покров Пресвятой Богородицы и Приснодевы Марии. (Покров tähendab kaitse.)
Kõik jäi üldjoontes samaks Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Valijad valivad neid, kes juba on võimul. Lojaalsus ja stabiilsus. Rõõmustas (ega valmistanud pettumust) Edgar Savisaar, 😹kes ilmus rahva ette Lasnamäel kirikus imettegeva ikooniga,😹 nagu ma täiesti ilmutuseväliselt ja ratsionaalse mõttetöö tulemusena,😹 lähtudes mainitud Savisaare varasematest käitumismudelitest, 😹 ette nägin ja ette teavitasin (vt http://keskpaevatund.blogspot.com.ee/2017/08/keskpaevatunni-stuudios-priit-hobemagi.html). 😹
Tartus võeti pärast valimiste lõppu kinni üks reformi ja üks keski abilinnapea, 😸seepeale jäeti sotsid uuest koalitsioonist täiesti õiglaselt välja. 😸
Ainus väike muutus on valimisliitude märgatav edu väiksemates kohtades. Teema vääriks põhjalikumat vaatlust. Kui pisioligarhid ja ametist ametisse tühikargajad eemale peletada, võiksid unustatud Eesti alad järgmistel valimistel end uue erakonna nimekirjaga meelde tuletada ja lõpetada ära uusnomenklatuuri erakondade lõputud piinad (sealhulgas püüdlused meeldida ja vastu tulla end edukalt taastootvatele ja kohalikust ühiskonnast eraldiseisvatele kapseldunud umbkeelsetele sovokkidele). (Liiga proosaline? Riivab peenenenud taju ja tundeid?)🙀 Naiivne optimism hoiab mind elus.
Valimiste teema stiilne lõpupauk 💣 oli ERM-i uue direktori valimine. Kõige edukamaks osutus kandidaat, kes on muuseumide teemat oma naisega õhtuti kodus arutanud. 🙌 Nüüd on reaalsed karjäärivõimalused lugematul hulgal kodanikel püüdmaks riigi kõige kõrgemaid ametiposte.😸
Näitleja on kultuuriminister ja teatri direktor tema kantsler. 🙅
Või on näitleja kantsleri minister. 🙀
Õigupoolest peaks alustama poliitika A-st ja B-st. Aabitsatõde: "Valimised ja demokraatia tagavad, et perioodiliselt on võimalik rahumeelselt vahetada võimu teostajaid." Umbes 6. klassi tase.
Kui midagi uut ei teki, siis järgmiste riigikogu valimiste tulemused toovad keskerakonna ja reformi valitsuse, aastakümneteks.😾
Tagasi Eestis. Maandusin koos esimese lumega. Oli sadanud juba tund-kaks. Aknast avanes vaade lummavatele öistele maastikele ja lume all tukkuvatele majadele.
Tähendab, et valgejänestel tuleb valgeks värvuda.
Formidable.
Ajutiselt lõpevad ehk ("vaiksed) vihmad (valgustolmus, kõrtsihoovi raagus pajud..." jne).
Tulin mõnevõrra soojemast Brüsselist. Väga ebaoriginaalne. Paljud tulevad-lähevad sealt ja sinna.
Samal ajal kogunesid peaministrid ja olulisemad tegelinskid,
tänavatel oli okastraati/tõkkeid/patrulle kohati (ja siis tihedalt).
Tuli vahelt laveerida, aga olukord näis rahumeelne. Parkides sai promeneerida. Ja Brügges ning Gentis polnud vigagi. Brüggest saan kõige paremini aru, Gentis oli tühikuid täidetud kohati üsna kahtlase välimusega uushoonetega. Ajaloolise järjepidevuse huvides ostsin Brüggest natuke riideid.
(Transpordisüsteemi asemel on belglased otsustanud arendada -süsteemitust. Et rongid täpselt liiguksid on vist vaja, et riigis oleks lisaks monarhiale ja demokraatiale olnud mõnda aega ka mingi totalitaarne kord. Kannatab välja mõne aja Il Duce't ja pärast liiguvad rongid ja bussid veel aastakümneid täpselt ja graafiku alusel.)
Üldiselt - Belgias sadas vihma. Avenue Louise lähikonnas on mõned Victor Horta majad ja tema muuseum.
Nägin mõnd huvitavat poodi, galeriid, kohvikut.
Tegin vaid mõne pildi.
Üsna juhusliku.
Mõlgutasin mõtteidart nouveau üle ja muidugi võrdlesin Hortat ja Gaudit, ja Otto Wagnerit, ja seepeale tuli juba meelde Adolf Loos (ja Warum ein Mann gut angezogen sein soll) ja paratamatult ka tema sõber Peter Altenberg. Altenbergi mõte leidis endale kummalise jätku Tartus...
...seoses lokaalse traagilise juhtumiga. (Nagu hommikul selgus) samal ööl samas lumesajus kadus noormees. Lahkus öösel Illusioonist ja leiti hiljem külmununa tühermaalt. Tühiste juhuste jada traagiline lõpp. See meenutas Altenbergi kirjapandu algusridu:
So wurde ich
Ich sass im 34. Jahre meines gottlosen Lebens, Details kann eine Tageszeitung unmöglich
bringen, ich sass im Café Central, Wien, Herrengasse, in einem Raume mit gepressten
englischen Goldtapeten. Vor mir hatte ich das "Extrablatt" mit der Photographie eines auf
dem Wege zur Klavierstunde für immer entschwundenen fünfzehnjährigen Mädchens. Sie
hiess Johanna W.
Muutuv valgus, helendav aur, kõlava vaikuse helid, aegade vahelõpud
Möödunud nädalal olid vist viimased AD 2017 suvehõngulised päevad. Millegi pärast hommikud ja päikesetõus on jõe ääres ilusamad, samas õhtud ning loojangud on kaunimad mere rannas. Keskpäev võiks olla sulnis allika ääres ( Debussy,Mallarmé, paan ja nümfid) või mauride hoole ja ilumeelega rajatud purskkaevude ja voolava veega aias (millistest mõni veel alles on).
Päikesetõus Emajõel
Samas, tõusev udu (ehk aur)
Pärnu õhtune rand. Septembri viimaste päevade suveilmade lisaetteasted. Veepiir oli kaugele taganenud, lained märkamatud, kuuldamatud.
Meri oli endasse tõmbunud. Oktoobris... siis tulge, tundke ja kuulake.
Nojah. Keskpäeval. Võis ja sai istuda tänavakohvikutes.
Lauas pillas keegi lause "Meil on ju kogu aeg pime."
Aga alles olid valged ööd? Päris kogu aeg pime ei ole, ma arvan. Kõik tunduvad juba ootavat seda halvimat, mille nimeks on november ja talvekuu. Ja kõhe hingedeaeg. Hea, et Mihklipäev enamikust meist mööda läks. 😸
(Kohvikule lisas pariislikku hõngu lauakaaslaste
väljapeetult musta värvi riietus. Pariislaste musta värvi
rõivaste kultus ajab mind vahel pisut närvi.
Sada aastat tagasi oleks neid peetud ohtlikeks
pietistideks. Pariisi mood 1915 nägi välja nt nii)
Ehe dekadents ja tõeline šikk läheb aastatega vaid paremaks.
