Kirsid muidugi veel ei õitse (aga)

Kirsiõied on uuenemise ja lootuse sümbol.

Tegin katse. Tõestasin, et esimese advendi ajal  kirsilt võetud oksad hakkavad Jõulude ajal vaasis õitsema. 

Kuuse kõrvale neid ei pannud, pole vaja sellist võistlust, aga vaadata on päris tore. 

Pisut kahtlen, kas niimoodi kõlbab sohki teha. 

Lõppevast aastast ei hakka mingeid kokkuvõtteid tegema. Väga vähe on selliseid protsesse, mis 31. detsembriks mingi lahenduseni oleksid jõudnud.

Poliitikas on mitmesuguseid arenguid, mis jätkuvad (just alanud massiprotestid Iraanis, Venemaal toimuv seoses märtsikuise "presidendi valimisega", Ukraina konflikt, arengud Süürias ja Iraagis jne).  

Erinevalt rahvusvahelisest poliitikast, on Eestis siiski võimalik leida nihkeid paremuse poole. Julgeolekus on seoses NATO hoiakute muutusega olukord hoopis parem. Mõne valitsuse poolt tehtud plaani osas ootan huviga, kas sellel võiks olla positiiivsed tagajärjed. Igatahes on meeldiv, et proovitakse (nt bussitranspordi eksperiment ja katse madalamaid sissetulekuid pisut ülespoole kergitada). Väga lihtne oleks olla kriitiline või halada, aga ei näe sellel mõtet.  

Tegin aasta viimasel nädalal tohutu pingutuse ja ei liigutanud tööalaselt mitte lillegi. Püüdsin viljeleda puhkust kodus. 

Seetõttu sattusin juhuslikult lugema mitmeid täiesti asjalikke analüüse liberaalsuse ja libaliberaalsuse ja "populismi" ning Euroopa probleemide ning ideoloogilise diktaadi, paternalismi ja möödunud aegade tsentrismi jne jmt kohta. Sellest oleks huvitav lähematel päevadel kirjutada mingi korrastatum kokkuvõte, lisaks mõni oma mõte varasemate sots maade ja Lääne erinevuste põhjustest; ning jagada. Kui väga tasuvad tööd mind ei eksita sellelt õilsalt rajalt. 

Jõulud algavad

 Jõululaupäeva eelõhtul

 

Silmapilgutuste meister, Madonna col Bambino, ca 1459

 

Päkapiku jälg

Lumisel metsarajal

Andrea Pisano, Madonna col Bambino, 1340

Ja põdrad taevas!

 

Meekarva pilved

Helesinises taevas

- on Jõululaupäev

 

 

 

 

Ho-Ho-Ho ehk Kes kardab Jõule?

Jõulud on õige püha neile, kes on veendunud, et valgus võidab pimeduse, headus kurjuse ning et inimene on sündinud vabana ja erilisena. Ja ei peaks eriti muretsema.

Kui inimesel on kristliku õpetuse poolt pakutav kaart puudu, siis hakkab eriliseks olemise asi võtma groteskseid vorme. Igasugu gurusid ja maatarku sigib ja sirgub ja inimesed otsivad meeleheitlikult, millisesse erilisuse nišši neil õnnestuks pugeda.  

Miks räägitakse, et kingituste ostmine on justkui suur õnnetus, mis inimesi sel ajal tabab? Väga tore oli osta igasugu asju alates taignarullist ja lõpetades rannapükstega. Põnevust lisas, et mingi anomaalia tõttu piiksusid pea kõikide poodide kontrollväravad minu koti peale. Sain palju õlgu kehitada ja käsi laiutada ja naeratada, müüjad vastasid samaga. 

((Mitte)(ja)toidu lainel)

Läksin täna mängivast telerist mööda ja jäin hetkeks vaatama kahte tegelast, kes istusid kohvikulauas ja kiri ütles, et on "Otselülitus Tartust."  Lõik läks käima, reporter küsis (nais)toitumisterapeudilt: "Kas me peaksime enne Jõulu paastuma?" "Ei muidugi mitte!" vastas see rõõmsalt. Nii tore.

Sattusin vaatama filmi Chef (2014; Jon Favreau film, mängib ka peaosa). Muhe, kerge, lõbus, lihtne ja tujutõstev. Kriitikute hinnang väga hea. Kokatööst ja heast toidust. Tehke endale mõnusad kuumad võileivad ja vaadake. Kui tahate.

(Eesti film võiks olla sellisest "sibulasupist" (värske kogemuse põhja räägin) (vaid üks paljude sarnaste hulgast), kus puljongipaja loputusvees on kummised ja hamba all kriuksuvad valkjad ribad, mille peale on visatud kuivanud saia tükikesi, otsa asetatud kuhjake värskeid varrekesi ja kaks näpuotsatäit riivitud juustulaadset ainet.)

(Aga valge linaga laud oli ajaloolises barokses saalis!)

See oleks ägeülevõlli art house filmile sobilik taust. 

Tegevus ja intriig lähtuksid meie filmis sellest, et kohvikus/restoranis (kus liigagi sageli/sunnitult käin) on koka asemel tööl ettekandja ema, värvatud 10 aasta eest hädakorras asendama viimast põgenenud kokka. (Ikka niipidiJamittEEt kokk tütart soovitanuks ettekandjaks.) Lisaks - peaks filmis olema stseen, kus supisse valatakse  veini asemel  äädikat. Ja muid selliseid arenenud vaatajale mõistetavaid sümboleid.

On advendiaeg, st paastuaega ja  võiks juhust kasutada ning traditsiooni vaimus rohkem kalatoite süüa.

Läksin turule ja ostsin (üsna rahuldavast valikust) (õiglaste hindadega) mägihõrna ja tuura. Tavaarusaamas on paast lihatoodete vältimine. Tegelikult on mitteliha värk teisejärguline ja loobumine on keskne. Paast on loobumise harjutus. Väga aktuaalne, sest praegusel viletsal ajal on kesksel kohal enesele krabamine. 

Kuidas saaks täisväärtuslik inimolemine   keerelda ja pöörelda krabamise ümber? Õige vastus - ei kuidagi.

Esimese advendi jutt

räägib sellest, et

täna hommikul pannkooke küpsetades (see pole toidublogi!) lendas kena kook pannilt pliidi kõrvale põrandale. Ja eile õhtul tõusis minu puukuuri tagant suur kollane täiskuu. Järelikult võtsin koogi ja riputasin selle puukuuri seinale lindude toidumaja juures oleva naela otsa. Nagu kollane täiskuu. Samas on pannkook kuuri seinal parasjagu sürr (kaalun, kas saata majarahvale selle kohta mingi seletav teade). Ootan rasvatihaseid. Aga kui tuleb vares, siis on ka hästi. Tore kui ta lendab, õnneliku näoga, kollane täiskuu noka vahel üle taeva. Ja maandub kusagil eemal raagus kase latva kuud õgima.

P.S.

Mõni tund hiljem - (pannkoogid ja) sulavad numbrilauad on muidugi dalii-dalii, aga elu on palju proosalisem. Kook tõmbas servad üles (hoiatasin ju, et see pole siin Maitsvast Toidust) ja muutus mingiks torbikuliseks. Pimeduse saabumiseni ei olnud ükski lind selle vastu huvi tundnud. Seega ei mingit postkaardi pilti kahest tänulikust leevikesest, kes pannkooki nokkinuks.   

                                                        Rahulikku ja õnnistatud advendiaega! 
 

Riia Püha Jaakobus Vanema katedraal 

P.P.S. Ambitsioonikad plaanid (olgu lindude või kookidega) võiks, kuni Jõulud möödas, unustada. Sama võib üldistada igasugu kiusatustele veel aasta lõpus mingi erilise saavutusega silma paista.

Maroon 5 versus Winny Puhh

Oleks vast hirmus pilt, kui õudsed purjus ja tubaka järele haisvad lambanahksetes kasukates maamehed  tuleksid Toompeale kootide ja vikladega ahistama endistest ajakirjanikest naisriigikogulasi. Lossi tormaksid onu August ja Aavo ja Einu ja Elmar ja Endel ja Indrek ja Oskar ja Urmas ja Venno ja Vesso ja Villu ja Õnneleid. Hullem kui Viimse reliikvia kuulsad stseenid ja vähemalt sama suurejooneline kui vastav osa Eisensteini Oktoobrist. 

Omad poliitikud on kõik võrdselt armsad, olgu mõni neist siis omamoodi või lihtsama ajuga. Mööduvast aastast esimesi kokkuvõtteid tehes - arengud ületasid ootusi kiiruse/ulatuse osas.

Lootused Lätiga sulandumises täitusid (ületatud) ja suund püsib. Liivimaal käib põhja-lõuna sihis aktiivne siblimine, Riia saab meie tarbimismakse ja meie toome kaupu baltlastest naabrite juurest (nagu muiste). Riia on mõnusalt rahulik, vanalinnas pole mingit massiturismi märgata. Õhustikult sarnaneb rohkem Tartule kui Tallinnale. 

Andrus Ansip jutustas rahvale, kuidas tema tütar tuli Riiast lennuki pealt. Andrus rääkis muidugi  Lätist toodud õllest ja viinast. Aga lennujaamast oleks tulnud rääkida; odavamate lendudega ja paremate ühendustega Riia lennujaamast. 

(Raamatuid heade lennuühenduste läheduse tähtsusest ja nende tõmbest kirjutati juba XX sajandi viimasel veerandil. Kellelgi oleks ehk aeg mõnda neist sirvida ja mingeid järeldusi teha. Mitte lihtsalt rääkida 20 aastat ikka üht ja sama, kuidas maailmas kõiki kohutab pikk vahemaa Tallinna ja Tartu vahel jne. Muidugi tehti valesid otsuseid Tallinna lennujaama osas sel ajal, kui jukerdati Eesti Õhuga.)

(Kui mägieestlaste pojad ja tütred lendavad lõunanaabrite lennurajalt, siis me president lendas Kurrunurrumaale Stockholmist. Tore teada, et ka põhja pool on tõmbekeskused endiselt endises paigas.)

 

Paljugi võiks pajatada sellest, kuidas Aafrika riigid ja rahvad vaatavad lootusrikkalt meie poole, et me aitaksime neil interneti asja arendada. Aga eks see pärast esimeste sammude astumist läheb edasi juba oma loomulikku teed. Lootusrikkalt vaatavad nad meie poole ja panevad tähele, milliseid tarkuseteri meie valgustatud pead nende ette külvavad. 

   

Kokkuvõtete tegemisel peaks tähele panema, et tugeva lõpuspurdiga saab silmapaistva koha labiilsete ja ebaadekvaatsete edetabelis Barbi P, kellele andis tiivad alkopoliitika ja kes maalis Eesti maaelust  pildi, mis peletab siit eemale iga etiooplase ja sudaanlase.   

Enesetsensuuri korras hakkan 2018. aastal mõneti rohkem valima, kelle sõnavõtte ja mõttekäike tasub siin puudutada. 2017. aasta kangelased lahkuvad sellest šõust.

Postimehest ajendatult täienduse lisa

Ikka ikoonist (ja Sõõrumaast ja Savisaarest)

Tänases Postimehes Jaanus Piirsalu võtab jutuks kingitud Püha Moskva Matrjona ikooni ja Sõõrumaa püüab oma võimete piires asja selgitada. "Ostetud kloostri suveniiripoest" on  mõneti tendentslik (aga "lööv" (nagu "kombeks")). Kloostri pood on kloostri pood (on kiriku pood, kui ta end nii soovib nimetada). 

Kel huvi, võib vaadata    http://www.pokrov-monastir.ru/?include=static&page_id=93

Kui küsida ikooni kui artefakti kohta mõni asjalikum küsimus, siis võiks ju huvi tunda, kas see on maalitud või trükitud. Kipun arvama, et trükitud. Sellegi poolest võis maksta mõnisada euri. Kui on vastavas töökojas maalitud (tundub üsna ebatõenäoline), võib hind olla ca üks tuhat euri. 

Mõnes kloostris on poe, ikoonide ja säilmete asi korraldatud selliselt, et ostes poest ikooni, võib veenduda, et säilmete juures on juba täiesti sarnane ikoon, minna säilmete juurde ja vahetada äsja ostetud ikoon säilmete kõrval olnud ikooni vastu ning jätta "värske" ikoon säilmete kõrvale nö "laadima". Kas see palju kõneainet pakkuv Matrjona ikoon on selle protseduuri läbinud, me muidugi ei tea. Sõõrumaa ka ei tea. 

Täienduseks eelmisele

Savisaar võiks endale asjad selgeks teha

Eelmises postituses mainisin Savisaare (teises ja kolmandas järjekorras ka  Sõõrumaa ning selle õnnetukese pildi servale mahutunud Ivanova)  šõud Lasnamäe kirikus ikooniga. Ajalehed tsiteerisid Savissare postitust FB-s, mis teatas (täies pikkuses tekst):  

"Tänasel Jumalaema Pokrovi pühal kinkisime koos Urmas Sõõrumaaga imettegeva ikooni Jumalaema Kiirestikuulja ikooni Lasnamäe kirikule. Ikoon toodi spetsiaalselt Moskva Pokrovi kloostrist sellel nädalal, kus see eelnevalt lebas pühakute säilmetel. Hõbedast raamis ja pärlitega üle puistatud ikoonil usutakse olevat erakordne võime inimesi terveks teha. Pange tähele, tegemist on kahe eraisiku kingitusega kirikule. Õnnistatud pühi meile kõigile!" 

Vaatasin ja jäin mõttesse, et keda kujutava (ehk siis kelle ikooni) nad ikkagi kinkisid. Üsna lihtne oli leida, et see on õigeusu kiriku pühaku Moskva Matrjona (Матрона Димитриевна Никонова) ikoon. Pühak oli pime, tema laud on kõigil teda kujutavatel ikoonidel suletud. Lisaks on muidugi ikoonile kirjutatud, keda see kujutab. 

Tundub, et Savisaar ja teda saatvad seltsimehed ei teadnud päris täpselt, aga võib ka olla, et ei omanud udustki ettekujutust, mis nad seal kinkisid. Lisaks on see püha, mille puhul janditati, vene keeles Покров Пресвятой Богородицы и Приснодевы Марии. (Покров tähendab kaitse.)