Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
Asjata Pastelkaru ja teised lapsmehed* 👦 kustutasid sümboolselt piiri Liivimaa ja Eestimaa vahel.
Nüüd võib kõik ühe tükina minna Riia võimu alla. 😺 Nagu ma omas geniaalsuses (omistan endale selle omaduse võrdluses EV valitsuse ja eriti sotside parteiga ning noorseltsimees Ossipovskiga (povskiga? novskiga?)) juba eelnevalt olen korduvalt ette kuulutanud. 💣
Suur üllatus kõrgemale võimule, kui rahvas hakkab ühtäkki kuidagi käituma, liikuma ja liigutama.
Sel teemal võib lavastada stseeni, kuidas pioneerilaagri naisvanempioneerijuht seisab õhtul keset metsas looklevat kruusateed paluvnutuse näoga ja käed laiali, aga tee kõrval puude vahel hiilivad vanema rühma poisid täies koosseisus temast mööda külapoe poole peeti ostma.
Julm ja naturalistlik nagu elu.
----------------------------------------------------
* Lapsmees - meessoost isik, enamasti kultuuritöötaja, lühemat kasvu, entusiastlik ja positiivsust kiirgav isik, meeldib vanematele prouadele, eelistatud lavastama toredaid üritusi.
Moraliseeriv ja ideoloogiliselt laetud populistlik retoorika on enneolematul määral reostamas avalikku ruumi ja asendamas arukat debatti poliitilistel teemadel. Ja seda kasutavad kõik erakonnakesed.
Suur kana jälgib sind!
Kanad näitavad hambaid. Julged midagi kanade kohta öelda, ründavad karjaga. Verejanulised kanad ja broilerid, lisaks mõni kukeke ja kohikukk ka.
(No vähemalt paar - Ligi ja see (teine jalgrattur) sots noh, ... nimi... aaa... Hanso (!).)
Edevusest kirevad, meeldimise soovist...
Ära sa iitsatagi. Kaaguta, aga ära tee nägu, et ajad mingit oma rida.
Seisukoht peab olema õige.
(Kusjuures, oh häda, see minister pole kaugeltki minu lemmik.)
Muidugi koomiline, aga samas ka kohutav.
Massiühiskonna ilmingud on alati kohutavad.
Massdeklamatsioonid, kampaaniad, millest võtavad osa debiilsed, kes suudavad end veenda, et teema neid "puudutab"; indlevmuheda juhi ümber sebivad "väga väärikad" tüübid, kellel omakorda on innukaid orjameelseid kummardajaid, mittehukkamõistjate otsustavad hukkamõistjad, ebasiiruse ja üleolevuse äratundmise eksperdid ja muu taoline rämps.
Keda pole palju, aga sobivad näidata
kui "rahva esindajaid".
Hullukanatõve puhang. Need päevad, mil elu oli metsik, ilus ja suuresti maksuvaba, ja Jürgen Ligi ütles Kadri Mustale "Mis sa kaagutad!", on läbi saanud. Nüüd tuleb öelda, et kana on lind.
Tänane Narva News kutsub üles kolima - Eestist Samaarasse! 🙋
Nagu eelmises postituses mainisin, on lame vene propaganda otsustanud varasemast enam rõhuda kahaneva elanikkonna teemale. Ja samas kutsub venelastest elanikke lahkuma "uppuvalt laevalt", lubades pääsemist nt Samaaras. 😹 (Jaaa.... Kunagi oli Samaaras üks kõige paremini organiseeritud kuritegevusi N Liidus. Ja kohalikud naljatasid võrreldes suhteliselt lühikest aega kestnud Leningradi blokaadi nende pikkade aastatega, mil liha ja või olid tollases Kuibõševis talongide alusel. Praegu on Samaaras muidugi pisut parem, kui mitte arvestada, et palgad on seal väga madalad ja ökoloogiline katastroof on käeulatuses.😷) Palun nautige seda teksti, imetlusväärset omas primitiivsuses. (Kuna sama tekst oli suunatud ka Lätile, siis autori näpukana ei ole tekstis Daugavpilsi asendatud Narva vm Eesti linnaga. 😺)
Vene propagandal on viimasel ajal leidnud mõned, varem mitte sedavõrd esiplaanile seatud (meid puudutavad) teemad, mille hulgas populaarseimaks kujunenud "Eesti, Läti ja Leedu jooksevad rahvast tühjaks" ("nii halb on seal elu!"). Samuti - "Täielik katastroof saabub paari lähima aasta jooksul, mil enam ei tule euroliidu toetusi". Hea vale on natuke tõe sarnane.
Soovijaile stiilinäide Kaliningradi elanikele suunatud propaganda voost, kus meid väga hoiatava näitena toodud (tegemist mikroskoopilise väljavõttega ulatuslikust voost)
Meil kiputakse ühtkuiteist masinlikult avalikku ruumi võimendama. Postimees avaldas Politico'st leitud kirjatüki pealkirja all "Suur väljaränne hävitab Läti" (originaalis - Latvia, a disappearing nation. Gordon F. Sander'i sulest). Artiklis on mitme Läti tegelase pessimistlikke/murelikke seisukohti tsiteeritud. Puuduvad arvud ja analüüs. Ajaloolase haridusega autori puhul on see tavaline või hoopis väga pealiskaudne lähenemine... Kui teeks natuke iseseisvat tööd kõigile kättesaadavate andmetega. Kulub mõni minut.
Lihtsaid arve ja fakte
Ning põhitehteid. Selgub - Läti rahvastik on 20 aasta jooksul vähenenud ca 430 000 võrra. Sealhulgas on 250 000 vene, valgevene või ukraina rahvusest elanikku. Ja lätlaste osakaal elanikkonnas on samal ajal tõusnud iseseisvuse taastamise järel 52 protsendilt praeguseks 62 protsendini. Võrreldes 1939. aasta ja 2017. aasta andmeid, on Läti elanikkond vähenenud ca 30 000 inimese võrra. Kusjuures sündivuse näitaja on neil 11,2 sündi 1000 elaniku kohta (Eestis 10,7). Sündide-surmade suhe on küll viimaste kasuks, aga kahanemas. Niisiis - hävitamise/hävimise "kuuldused (...) on "pisut liialdatud".
(Näide Eesti, Läti ja Leedu rahva väljasuremise ja hävimise tekstist, mida Vene propaganda ruuporid peavad edastama:
Литовцы как нация
исчезают. Та же тенденция — у эстонцев
и латышей. Зачем жить молодежи в копии,
если можно уехать в оригинал?
Народ
Литвы уже давно жалеет о произошедшем.
Он старается развеять иллюзии советских
людей, а также многих современных
россиян, украинцев, армян, которые
стремились или стремятся стать частью
Запада.)
Järgnevalt toodud tabelis on mõningaid arvnäitajaid, mille üle võib mõelda endise Liidu kontekstis ja kus on need endise Liidu "vabariigid" kust teatud elanikkonna osa tahab-ei taha lahkuda.
Tegin katse. Tõestasin, et esimese advendi ajal kirsilt võetud oksad hakkavad Jõulude ajal vaasis õitsema.
Kuuse kõrvale neid ei pannud, pole vaja sellist võistlust, aga vaadata on päris tore.
Pisut kahtlen, kas niimoodi kõlbab sohki teha.
Lõppevast aastast ei hakka mingeid kokkuvõtteid tegema. Väga vähe on selliseid protsesse, mis 31. detsembriks mingi lahenduseni oleksid jõudnud.
Poliitikas on mitmesuguseid arenguid, mis jätkuvad (just alanud massiprotestid Iraanis, Venemaal toimuv seoses märtsikuise "presidendi valimisega", Ukraina konflikt, arengud Süürias ja Iraagis jne).
Erinevalt rahvusvahelisest poliitikast, on Eestis siiski võimalik leida nihkeid paremuse poole. Julgeolekus on seoses NATO hoiakute muutusega olukord hoopis parem. Mõne valitsuse poolt tehtud plaani osas ootan huviga, kas sellel võiks olla positiiivsed tagajärjed. Igatahes on meeldiv, et proovitakse (nt bussitranspordi eksperiment ja katse madalamaid sissetulekuid pisut ülespoole kergitada). Väga lihtne oleks olla kriitiline või halada, aga ei näe sellel mõtet.
Tegin aasta viimasel nädalal tohutu pingutuse ja ei liigutanud tööalaselt mitte lillegi. Püüdsin viljeleda puhkust kodus.
Seetõttu sattusin juhuslikult lugema mitmeid täiesti asjalikke analüüse liberaalsuse ja libaliberaalsuse ja "populismi" ning Euroopa probleemide ning ideoloogilise diktaadi, paternalismi ja möödunud aegade tsentrismi jne jmt kohta. Sellest oleks huvitav lähematel päevadel kirjutada mingi korrastatum kokkuvõte, lisaks mõni oma mõte varasemate sots maade ja Lääne erinevuste põhjustest; ning jagada. Kui väga tasuvad tööd mind ei eksita sellelt õilsalt rajalt.
Jõulud on õige püha neile, kes on veendunud, et valgus võidab pimeduse, headus kurjuse ning et inimene on sündinud vabana ja erilisena. Ja ei peaks eriti muretsema.
Kui inimesel on kristliku õpetuse poolt pakutav kaart puudu, siis hakkab eriliseks olemise asi võtma groteskseid vorme. Igasugu gurusid ja maatarku sigib ja sirgub ja inimesed otsivad meeleheitlikult, millisesse erilisuse nišši neil õnnestuks pugeda.
Miks räägitakse, et kingituste ostmine on justkui suur õnnetus, mis inimesi sel ajal tabab? Väga tore oli osta igasugu asju alates taignarullist ja lõpetades rannapükstega. Põnevust lisas, et mingi anomaalia tõttu piiksusid pea kõikide poodide kontrollväravad minu koti peale. Sain palju õlgu kehitada ja käsi laiutada ja naeratada, müüjad vastasid samaga.
((Mitte)(ja)toidu lainel)
Läksin täna mängivast telerist mööda ja jäin hetkeks vaatama kahte tegelast, kes istusid kohvikulauas ja kiri ütles, et on "Otselülitus Tartust." Lõik läks käima, reporter küsis (nais)toitumisterapeudilt: "Kas me peaksime enne Jõulu paastuma?" "Ei muidugi mitte!" vastas see rõõmsalt. Nii tore.
Sattusin vaatama filmi Chef (2014; Jon Favreau film, mängib ka peaosa). Muhe, kerge, lõbus, lihtne ja tujutõstev. Kriitikute hinnang väga hea. Kokatööst ja heast toidust. Tehke endale mõnusad kuumad võileivad ja vaadake. Kui tahate.
(Eesti film võiks olla sellisest "sibulasupist" (värske kogemuse põhja räägin) (vaid üks paljude sarnaste hulgast), kus puljongipaja loputusvees on kummised ja hamba all kriuksuvad valkjad ribad, mille peale on visatud kuivanud saia tükikesi, otsa asetatud kuhjake värskeid varrekesi ja kaks näpuotsatäit riivitud juustulaadset ainet.)
(Aga valge linaga laud oli ajaloolises barokses saalis!)
See oleks ägeülevõlli art house filmile sobilik taust.
Tegevus ja intriig lähtuksid meie filmis sellest, et kohvikus/restoranis (kus liigagi sageli/sunnitult käin) on koka asemel tööl ettekandja ema, värvatud 10 aasta eest hädakorras asendama viimast põgenenud kokka. (Ikka niipidiJamittEEt kokk tütart soovitanuks ettekandjaks.) Lisaks - peaks filmis olema stseen, kus supisse valatakse veini asemel äädikat. Ja muid selliseid arenenud vaatajale mõistetavaid sümboleid.
On advendiaeg, st paastuaega ja võiks juhust kasutada ning traditsiooni vaimus rohkem kalatoite süüa.
Läksin turule ja ostsin (üsna rahuldavast valikust) (õiglaste hindadega) mägihõrna ja tuura. Tavaarusaamas on paast lihatoodete vältimine. Tegelikult on mitteliha värk teisejärguline ja loobumine on keskne. Paast on loobumise harjutus. Väga aktuaalne, sest praegusel viletsal ajal on kesksel kohal enesele krabamine.
Kuidas saaks täisväärtuslik inimolemine keerelda ja pöörelda krabamise ümber? Õige vastus - ei kuidagi.
