Märkmed

 Maarja-aasta ja ülestõusmispühad tunduvad aasta alguse tähisena ja pühade ajana õigemad, kui harjunud aastavahetus ja võib olla, et isegi jõulud, sest nende paiku ja järel kõik ümbritsev muutub kirkamaks ja elavneb ning aina on midagi värsket, taastärkavat märgata. 

Tuuled ja äikesevihm räsisid kirsi oksi ja osa õisi kaotas kohe puhkemise järel ühe kroonlehe või kaks.

Jahedate ilmadega õitseb kirss vähemalt nädala, vahel ka pikemalt. Varaselt õitsenud puu pole homme või ülehomme enam silmatorkavalt ehitud; samas järgmine ilukirss võib, kui uskuda prognoositud ilma, jääda hoopiski selle kevade (ühe) viimase lume alla. Heitlikud olud.   

Erinevaid mesilasi ja kimalasi ei olnud neil päevil just palju liikvel ja ümbritsevates aedades pole ka veel puudel õisi, nii et miks nad peaksidki tühjalt sumisema. Mõni kärsitum ja karvasem rabistab õietolmu korjates ringi. 

Võib tõdeda, et need üksikud olid omast ajast ees. Hiljem kõlab see muidugi uhkelt, kui kellegi kohta öeldakse ajaloo tunnis, et "oli omast ajast ees", aga tegelikult on see enamasti ikka väga ebamugav olemine. Kedagi ju ei tunnustata selle eest tema ajas ja kaasaegsete poolt, et küll oled kõva tegija ja saad aru jne sellest, mida meie veel ei taipa. 

Kui läheb mööda aastakümneid või sajand-kaks, siis keegi omas ajas taipab või teeb midagi tolle eesolnu sarnaselt ja eks ta ikka proovib maha vaikida, et saavutus, millega ta kekutab oli kellegi poolt juba varem saavutatud, kuid mitte mõistetud, hinnatud  ja tunnustatud.

Varased mesilased ja õied on väga meeldivad, samuti on tore vaadata kassi, kes on leidnud endale kõige meelepärasema magamisaseme. 

Tuleb tunnistada, et sellises olekus ta muutub üsna vormituks ja laialivalguvaks. Kehastab rohkem magamist (kui sellist) ja vähem kassiks olemist.

Kas kass võib unes näha, et ta on keegi teine, mitte kass? Või ta lihtsalt on, aga ei ole tavapärases kassipositsioonis ehk rollis? 

(Õudusunenägu oleks tal siis selline, et nägin unes, et olin hiir.)

Ostsin endale uue malmahju ja vahetasin välja eelmise, umbes 100 aasta vanuse bursuika. Uus ahi on pisut vanem, päris XX sajandi algusest, sakslane ja juugend, tundub, et pole palju kasutatud. Proovikütmise käigus sain enam-vähem selgeks, mida ja kuidas koldesse tuleb panna, et tõmme töötaks ja ruum ei täituks suitsuga. Kui osata kütta, siis ilmselt see omaaegsete oskajate ahjumeistrite toode kütab eeskujulikult ja tõhusalt. Et ikka mida vanem, seda parem. Proovin, harjutan ja õpin.

No kuidagi ikka õnnestub mängida 2200 tasemel arvuti vastu, enamasti ikka valgetega, aga vähehaaval ikka paremuse poole. Malepartii on päris hea mõttepikkuse ja tähelepanuvõime mõõtmise vahend, kui tuleb ikka järjest vigadega mänge, siis tähendab, et sel päeval  pole vaim kõige võimekam.

Tahaks hommikul hõisata

Eilne ja tänane kevadine vihm mõjus, kirss hakkab kohe-kohe õitsema. 

Tegelikult on see risttolmleja kirss ja kuna kipub olema varasem õitseja kui teised ümbruskonna kirsid, siis marju ma temalt suurt ei looda. Rõõmu ja silmailu pakub ja seegi on piisav.

 

Mantua hertsoginnale saadetud kirjas mainis Antonio Possevino, et eestlased on tublid ja toredad, aga tõuparanduseks kuluks neile pisut itaalia verd, et poleks nõnda vaiksed ja kinnised, oli vist põhjuseks. 

Eile oli selline kaunis hommik, et tahtnuks kellelegi tervituseks öelda buongiorno!. 16. sajandil jäid itaalia talupojad Maarjamaale toomata ja praegu pole ka itaalia peresid siin nii palju, et suvalisel jalutuskäigul võiks trehvata. Kahtlen, kas nad kogunevad soojal ajal hommikuti kuhugi vabaõhu kohvikusse, pigem on eestlastelt õppinud, et pole vaja hommikul hõisata ja püsi parem kodus.

Laupäev nägi välja nii, et kõik ümbritsev näis

hullult depressiivne, melanhoolia käis lainena üle ja apaatia langes peale nagu betoonpaneel.   

 

Ja järgnevalt pühapäeval, 

Palmipuudepühal, oli kõik juba 

täiuslik, selge piknikupäev, 

koerliblikas lendas üliagaralt ringi, 

 

Peipsi lained randusid raugelt liivale; 

selline idüll kestis mitu päeva.   

Mõne aja eest ostsin piletid Jaapanisse, oli suhteliselt lihtne, aga nüüd otsin, ja üsna edutult, sellist majutust, kus kuidagigi oleks võimalik ka suitsetada. Neil saab ju suvalises paigas suitsetamise eest trahvi ja on vaid bussipeatuse sarnased piiratud kohad, kus võib sigareti süüdata.

Hiljuti kiitlesin, et tegin French Toast'i Olivia Tiedemanni vaimus ja veel varem, et tegin koopia tema pardiroast, ega pööranud tähelepanu, kuivõrd populaarseks ta oli juba saamas ja õigupoolest saanudki, sest jõudis staarina Jimmy Fallon'i Tonight Show's esineda  ja teha seal tõusti. Sihuke pettumus siis jah, et kui ei pööra tähelepanu, millised on kellegi populaarsusnäitajad; aga no saame üle.  

 

Laiemas pildis ja üldplaanis ning poliitilises panoraamis ehk globaalses mastaabis tollid ja tariifid jmt, millele võiks ju kaasa elada, värisevad börsid ja hinnaindeksid jmt, need on muidugi põnevad küll. 

Aga USA läbirääkimised ja nende reaktsioonid moskoovia suunas, sõja teemal heietatud jutukesed ja prääksatused, kogu see Trump ja kamp, ased, abid ja eriesindajad... ma paneks siia tühja ruumi, ja palun, võite selle täita ameerika poliitikute huiloo ja orkide aadressil öeldud leebetele sõnadele pöördvõrdelise uuele administratsiionile suunatud kõige ropema sõimuga: .....................................................! ....................................................!! ....................................................!

...........! .......................................................! ............................................................................................!

.....................................! ..................................................!? ..................................................................... ! 

Saiast ja iroonikutest, lõpetuseks Elu Sõnast

 Hommik. Sirvisin netist kohalike väljaannete uudiseid, jäin natuke üllataval kombel lugema Delfist/Kroonikast lugu varalahkunud näitlejast Märt Visnapuust. Minu huvi näitlejate vastu on leige, pole ma nende karjäärist ega eraelust huvitatud ja teatris käin pigem harva; äsja palusin mulle tänutäheks eraldatud kutse esietendusele ümber vormistada teisele isikule ja tundsin topeltrõõmu, et ei pea teatrisse minema ja et sain kellelegi oma meelsa loobumisega headmeelt teha.

Lugesin siis seda üsna pikka lugu ja otsustasin hiliseks hommikusöögiks teha French toast'i kusagil eelpool juba nimetatud YT Oliviast inspireerituna, mõnede tema nippidega, aga mitte koopiat.

 

Aga et siin pole toidublogi ega mingi nam-nam või mam-mam, siis ei juhiseid ega protsessi kirjeldust, vahest mõned igavad pildid chiabattast ja pardimunast. Sei Shonagon on meeldivate asjade hulgas nimetanud pardimuna, respect. Haa - hoopis "Peened asjad." Samas on ka sinivihma õisi mainitud, aga neil päevil ma lepin rõõmuga siniliiliatega, mis kord jäävad lume alla ja kord välja sulavad, aga ikka vapralt õitsevad.

Olen mingil saialainel, vähem kui nädala eest tegin Welsh Rarepit'i. Sellest oleks ilusamad fotod saanud.

Jutt varalahkunud näitlejast juhtis mõtted tema põlvkonnale ja meenusid mõned sama kursuse lõpetanud, kelle saatustes on mingi sarnane muster, eelkõige tema filmipartner sellest Küljetuul'e filmist, Talvo Pabut. Oli väga andekas ja võimekas mitmel alal, õnnetu elulõpuga, millest juba mitu head aastat möödas. Sellel põlvkonnal ei ole olnud oma kroonikut, kes nad mingiks legendiks vormistaks. Nad jäävad kuhugi disko-teksa ja punk põlvkonna vahele. Neist ei saanud pintsaklipslasi ega võitjaid. Ilmselt just nende kohta on kõige tabavamalt nimetatud, et see oli iroonikute põlvkond. Võib-olla selles sisaldub ka vihje, et nad on olnud tagasitõmbujad, eemalviibijad, tähelepanu mitte ihkavad, enesemüümiseks ja muuks haibiks liiga  eneseväärikad ja iseteadvad. Mõneti on  see võib olla seotud vaikse soodumusega enesehävitamisele.

Aga olles kusagil diskopepude ja punkarite vahel, olid siiski kõneksolnud vaiksete aastakäikude noored need, kes 1980. aastal korraldasid üsna hea mäsu Propa kontserdi järel Tallinnas. (Selle sündmuse tuules on muidugi 40 kirja autorid, nendest mitmed ka 60ndate nn "komsomoliopositsiooni" tegelased, endale usinasti eesti ajaloo lehekülgedele pesa pununud. Mitte et neid kõiki võiks ühte purki pista, aga iroonikud olid omas mentaliteedis pigem opositsioonis komsomoli vastu ega uskunud mingeid liberaalitsevaid vasakpoolitsevaid ideaale. (Kui araks löönud liberaalid hakkasid oma kirja kahetsema ja vingerdama, siis ristisid iroonikud Kaplinski ümber Kapitulinskiks.)) Skandeerisid Tallinna tänavatel marssides  Die Woche! Ja mõned aastad hiljem liitus osa neist Elu Sõnaga. 

2. veebruaril 1988 olid nad oma kolonniga väljas Tartu rahu demonstratsioonil ja muide - marssisid raekoja platsilt mööda Riia tänavat üles massi eesotsas. Hiljuti keegi selle liikumise osaline rääkis raadios ja puudutati põgusalt antud teemat, päris huvitav oli nende kuttide ja neidude vaib, aga nendegi mentaliteeti ei ole vist põhjalikult kusagil fikseeritud. Kui akadeemiliste ajaloolastega juhtud ühest või teisest taolisest teemast rääkima, siis pahatihti kuuled, et seda või teist "keegi ei ole uurinud". Millest on kahju. 

Kahe kohvi vahelisel pausil

Täna hommikul paistab Madridis päike. Siin on akna taga ilm pilves aga ehk selgimistega.

Eelmisel nädalal oli päris mitu päikeselist päeva. Olin päris rahul, et elan omal vabal valikul ikka Eestis, sest veebikaameratest võis näha, et Hispaanias ja Portugalis oli lohutult vihmane. Mitu kuud aastas mulle sobiks olla kliimapagulane Lõuna-Hispaanias? Oktoober ja november ehk ja siis veel aprill. Pikendada suvelist olekut ja näha kevadist õitsemist topelt. 

Igatahes on hommikuse kohvi kõrvale täitsa tore neid webkämme vaadata ja kreeklastel tundub paiguti juba olevat täitsa OK.  (Kreeklastel on muidugi olnud teles selline ilmatüdruk, Eleni Tsolaki, kes ka kõige vastikumal ajal, kui väljas on 5-6 kraadi, tantsib hommikud püstipositiivseks; Kalimera ja ärgake naeratades.

Eile oli pilvine hommik ja sadas ju lundki, aga ehk see on seotud  valitsusremondi ja  Kliimaministeeriumi kadumisega? Või ta ei kao... isegi ei muutu ühest olekust teise...  Ministeerium olla  paar aastat nikerdanud mingi kava kallal, mis nüüd küll kõrvale jäetakse ja hakatakse üht uut kava nuputama. 

Ja lisaks, mis ma  kuulsin! mõlgutatakse mõtet teha sadevete maks! Ei mingit tasuta vihma enam. (Mina nuputasin välja tuuletakistusmaksu (kuna me kõik oleme väljas viibides tuuletaksitused ja selle võrra jääb ju tuult, see aga tähendab potentsiaalset elektrienergiat, vähemaks.)) Vihmamaks on muidugi minu vaieldamatu lemmik!

Chess.com on oma saiti kuidagi ümber sättinud ja ma ei leidnud oma tavalist 2000 punkti tasemega boti enam üles; seepärast olin sunnitud valima uue vastase, pidi olema tasemel 2200.

Mängisin (natuke ähmis ja kohati kohmakalt, aga), tegin esimesel katsel mati. Saagu kirja, et hiljem teaksin kuupäeva (22. märts 2025), mil see juhtus.   (Kui keegi seda nüüd loeb, siis mõistagi pole lugejal sellest sooja ega külma.)

 

 

Olivia postitas YT-s video Duck Benedict-i 

valmistamisest ja ostsin kohe pardi rinnafileed, 

 

võtsin külmikust pardi munad ja panin ennast proovile, et teha tema roast koopia. Sain neli vabatahtlikku ka sööma ja võin oma saavutusega iga komponendi osas rahul olla nii umbes 4+ kuni 4- vahemikus.

Dakissõufakingguud.

Suurtest ja olulistest teemadest tasub ainult mainida, et rahuprotsess näikse kulgevat juba 1938. aastast teada retsepti järgi; järeleandmised ja loovutamised ja reaalne poliitika ja vastastikku kasulikud ärisuhted jmt - need muidugi rahustavad agressorit ja keegi tuleb jälle ning lehvitab paberilehekesega ja kuulutab, et nüüd tuleb rahu. Kuidas need ütlemised ongi, et ajalugu ei kordu, aga riimub; või et ajalugu ei õpeta, aga karistab; midagi umbes sellist, aga võib olla, et läksid mul täiesti valesti.

Käes võib olla ajalooline moment - kui moskooviast ja usast kostab järjepanu mingit absurdset teksti, ja toimub ähvardavaid ning totraid liigutusi, on Euroopa see ainus terve mõistuse keskus, mis veel eksisteerib ja ehk tasuks selle rolli täitmise nimel pingutada pikemas ja strateegilises plaanis.  

Seigad, sündmused ja nähtused

Päike paistab, mingid linnud vidistavad, ei ole pori vaid kohati õhuke lumekirme, muidugi natuke jääd; ilus hommik.

Tegin hommikusöögi kõrvale lahti YT, leidsin, et alates 10. märtsist on Skyline webcams loonud sellise koha 

Kas pole mugav; istud aga kodus ja naudid kohvi ja vaatad, kellel on vedanud ilmaga ja kus on udune või pilves; kõige hullemal juhul sajab vihma. 

Täna ma ei oska muul moel päeva mööda saata, kui et jätkan töötamist; kirjatöö oleks justkui mahult juba päris kopsakas, aga sisult on justkui hõre, kui saaksin paremini aru, siis küllap oskaksin ka asjad lühemalt kirja panna. ((Ma ikka eelistan lühemaid tekste, seepärast ei suuda ka sallida sellist kohalikku kaasaegset prooosat, kus üks lause tekib teise lause täienduseks ja tekst jookseb ilma eesmärgita ja kirjeldused tekivad lobedalt üksteise sappa, sujuvalt voolates nagu mudavoog.))

Mul on laual ja pooleli kaks üsnagi mahukat raamatut, kumbki veel pole tolmuga kaetud, aga kolmanda peale on küll juba ladestunud neli raamatut ja paar teadustoimetiste kogumikku.   

Sei Shōnagon'i Padjamärkmed  on hulk meeldivaid lühikesi peatükke, mis üksikasjalikult kirjeldavad erinevaid stseene ja pisidetaile, ruumipuuduses pargitud vankrite paigutusest kuni erinevate kohalviibinute riietuseni ning tähtsusetute tüüpide käitumise kummaliste eripäradeni, kõik see, mis on kauge Jaapani ja tuhande aasta taguse aja omalaadne konserv; väga tähelepanuväärne; samas aga on huvitav ka ette kujutada, kuidas tekstide autor keiserlikus palees, kusagil sirmi taga istus mati peal, paberirulli ja pintsliga, korrastas omi mõtteid ja meenutas nähtut ning asus seda valitud paberile kalligraafiliste märkidena jäädvustama. Vaevalt oskas ta mõtelda, et neid ridu loetakse veel tuhat aastat hiljem ja tuhandete ja kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel.  

Püüdsin ette kujutada, kuidas 10. või 11. sajandil olnuks võimalik, et keegi meie esivanemate hulgast eksinuks Jaapanisse. Ainus võimalus olnuks kuhugi sinna jõuda kas orjakauplejana või orjana, pigem viimasena, sest kauplejatel olid ikkagi vahejaamad, kus kaup vahetas omanikke. Inimkaubandust oli ju enne seda ja veel mõnda aega hiljemgi Euroopa ja piirnevate idas ja lõunas asuvate maadega küll. Pikk traditsioon ja palju vastastikku kasulikku ja kahjulikku koostööd. Kui siinmail või Skandinaavias leitakse araabia hõbemünte või mõni jupp siidi või muud idamaist, siis ega sellega ju kanamunade või muu igapäevase tarbekauba eest tasutud.

Kaunist päeva!

Avastuse künnisel

 Möödunud suvel ühel vaiksel õhtul kui kass pühkis sabaga õues laualt maha kõrge jalaga grappaklaasi, arutasime elu ja inimeste üle ja selle käigus esitasin oma teooria, miks naabrimutt alati oma niidukiga just laupäeval ja pühapäeval raevukalt muru pügab. Seepeale pakkusid ajaloolased ja psühholoogid välja, et olen mingi uue teadusharu leiutanud ja nimetasid selle kas antropopsühholoogiaks või psühhoantropoloogiaks. Võib-olla on mõlemad harud juba olemas ja ma ei olnud esimene, kel mõtted taolisi radu pidi kulgesid. Teadus teaduseks, naabrimutt ja muruniidukid ei ole neil päevil hooajateemad. 

Aga mingid antropoloogilised ja psühholoogia valdkonna ääremail hulkuvad mõtted tulid taas pähe. Sedakorda ma tean nende mõtete lätteid ka, nii et ega nad saa olla totaalselt algupärased ega uuelt metatasandilt võrsunud. Esiteks meenub, et keegi katoliku vaimulik tõdes kunagi, et pärast aastaid, mil ta on kuulnud pihtimisi, on ta jõudnud veendumuseni, et enamik inimesi ei saa kunagi täiskasvanuks. (Ma tean-tean, et ongi hea ja moes jääda lapseks ja bla-bla.) Ja sellele lisandus, jälle ei mäleta kelle öeldu, et on halb vaadata, kuidas mööda Valget Maja kooserdab mingi 6 või 7 aasta vanune, kuid silmas pole peetud Muski jõmpsikat. 

Vot ja kogu mu teooria keerleb selle ümber, et saaks kuidagi inimeste käitumismustri ja mingite testide abil määrata inimeste vanust arengu ja küpsuse skaalal. Kui keegi on oma käitumises väga ebajärjekindel ja sõnades mõtlematu jne, siis hindaks teda nt numbriga 7. Ühik võib olla arenguaasta vmt. Kui keegi sogab midagi sellist, et kuidas peab käituma hoovis kakeldes, siis hindaks tema arenguaastaks 12-13. Siit saaks juba konstruktsioone punuda ja võimalike selgitusi anda, miks Y (aa 7) vaatab alt üles Xile (aa 12). Maneerid ja käitumine ja avalikkuse ees esinemine jne, on muidugi omandatav ja õpitav ning ei peegelda otseselt isiku aa-d. Ei pruugi olla näha, aga on olemas.  

Eelnev ei pretendeeri olla tõsisem ja keerukam ja targem massimeedia keskmisest teadusrubriigi uudisest.

Veel lugudest

 Palju sinist taevast ja valget lund, päike on soe ja kohati on näha, et lumi katusel sulab ja servalt langevad tilgad. 

Jäin kuidagi rännulugude lainele ja leidsin mõned üsna huvitavana tunduvad raamatud ja filmid ja inimesed. 

Väga huvitav autor ja rändur näib olevat Dervla Murphy ja ma ei teadnud, et tema raamat rattareisist Iirimaalt Indiasse (oli 60ndatele vist) on eesti keeles ilmunud. 

Lisaks on vändatud ka dokfilm Who is Dervla Murphy ja nägin treilerist, et muude hulgas kõnelevad seal Michael Palin ja Sylvia Whitman (Shakespeare & Company raamatupoe omanik Pariisis). 

Pisut erinev, aga samuti huvipakkuv on Guy Stagg'i raamat The Crossway. Õnneks on see audios YT-s olemas; räägib noore kuti jalgsirännakust Canterburyst Jeruusalemma mööda keskajal kulgenud palverännuteed. See ei ole marsruut, mida igal aastal trambiksid sajad tuhanded matkajad. Otsustab minna ja alustabki kohe oma teed jaanuari kuus! Kusjuures ta ei ole mingi matkaja, pigem mitmete probleemide küüsis vaevelnud ja mitu aastat põhiliselt oma toas aega veetnud vend; kes usub, et üks pikk kõndimine võiks talle hästi mõjuda. 

Nautige ilusat ilma!

 

Kuulan lugusid

Ühed sõbrad-tuttavad juba on Indoneesias, teised hakkavad minema. Väljas olles ei tundugi see mõte täna väga vale, kuidagi harjumatult külm näib olevat.

Paar-kolm päeva jõin taimeteed, mida väga harva teen, lesisin ja kuulasin Öökapi raamatu reisikirju; alustasin Stevensoni matkaga Prantsusmaal, seejärel Vilde reis Krimmi ja seejärel Nellie Bly 72 päevaga ümber maailma. (Kehatemperatuur mittemuljetavaldav 37.7; köha ja nohu.) 

Vilde reisis vene raudteel vist 1904. aastal ja tema kirjeldused rongidest ja Simferopolis nähtud paljasjalgsetest jmt olid minu jaoks üllatavad. Ma vist ei olnud ette kujutanud, et sel ajal sealmail oli  viletsust sellisel määral. Oleks ma lugenud markii Astolphe Louis Léonor de Custine (1790–1857) Kirjad Venemaalt, siis ehk oleks Vilde hilisemal ajal nähtu üldpildi juurde sobitunud, aga kuna ma XX sajandi esimese kümnendi Venemaale pole eriti palju mõelnud, siis nüüd kuulates, pidin endale ütlema, et no muidugi, missasiisarvasid, ikka seesama, alati. (Mingite käsitluste põhjal on mulle tundunud, et vahetult enne 1914. aastat oli Venemaa juba natuke nagu arenenud, aga eks see oleneb, kuidas vaadata ja mida mõõta. Ja kui järele mõelda, eks siis põhiosa arenenud vabrikutest ja tehastest asusid ju lisaks Peterburile hoopiski siin, Läti ja Eesti aladel.) Vilde kirjeldab/kirjutab igatahes väga hästi.

Stevensoni matk läbis neid alasid, mis jäävad just põhja poole Prantsuse Katalooniat (kus olen käinud) ja lõuna poole mingitest teistest piirkondadest, kus ka olen põgusalt käinud. Prantsusmaal muidugi kordub sama nähtus, mis ka Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias, et need, kes elavad põhjaosas, arvavad et lõunaosa on metsik ja mahajäetud/-jäänud. Stevensonil oli tema ajalooteadmistega ja ilmselt teatud sümpaatiaga kunagiste kohalike mässajate vastu, tore seal matkata. Tema teadmised kamisardide kohta avaldasid igatahes nende järeltulijatelegi muljet. Šotlasena ja presbüterliku taustaga (ehkki selleks ajaks ennast ateistina määratletuna) võib mõista, et ta tundis sümpaatiat prantsuse hugenottide suhtes. Matkata eesli seltsis tundub ka hea mõte, tänapäeval olla seal see teenus olemas, et renditakse matkajale eesel ja hakka aga mööda Stevensoni rada minema.

Nellie Bly reisikirja kohta on katkendite põhjal raske otsustada, kas tal tõepoolest oli lihtsalt kiire ja pidigi tormama läbi sadamate laevu vahetamas või on valik tehtud mingist taolisest kriteeriumist lähtudes. Kuulamisel jäi huvitavate seikade hulgas kõrva jutt Singapuri kalmistute kohta ja pisut vaatasin netis pilte ja tekste sellel teemal; näib olevat nihuke lugu, et seoses tohutu ehitustihedusega, teede rajamisega jmt on juba alates 1970ndatest päris paljud vanad surnuaiad hävinud.    

Kui teha mingi kokkuvõte sellest, mida (vanemates) reisikirjades kirjeldatakse, siis korduvad üsna põhjalikud kirjeldused ebamugavustest alates hilinemistest, ülerahvastatusest, palavusest, pealetükkivatest tüüpidest ja petistest või kerjustest, kes püüavad raha välja pressida jmt eksootika. 

Ja eelmiste järel ja vahele pakutakse mingeid sähvatusi sündmuste või objektide näol, millest saadud elamus korvab protsessi tülikuse.

Üldiselt mulle ei meeldi kuulata neid reisimuljeid, mis algavad tõdemusega/hinnanguga, et seal on nii räpane; kui nii olulisele kohale asetub mingi tavapraht vmt, ega siis ei tule ka midagi sisuliselt olulist või rikastavaid muljeid/kogemusi. Selliseid lehmad söövad kilekotte kirjeldusi on juba piisavalt trükitud ja loetud ning kõik peaksid olema kursis ka sellega, et Pyongyangi tänavad on väga puhtad ja Moskva metroo on palju ilusam kui New Yorgi metroo.

Eelmistele lisaks võtsin veel kuulata Carol Drikwateri Oliiviteekonda. Peaks olema ju huvitav, räägib esialgu Liibanonist ja Beirutist. Kas raamatuks on vormistatud autori kogu reis, mille käigus pidi jõudma ka Liibüasse ja Iisraeli, ma ei tea. Üsna palju on tekstis ikka seda räpasuse komponenti jt kohustuslikke elemente. Ja palju on andmeid ajaloost, sellega on meil hiilanud Friide-Berta T, eriti vist Maroko reisikirjas. Ei mäleta, kas temal oli ka palju räpastest tänavatest...

Päevakajalisest võiks mainida, et lehtedest täna lisaks pealkirjadele, mis puudutavad Trumpi telefonivestlust huilooga, ma tekste endid lugenud ei ole, paanika ja hüsteeria on niigi nähtav ja ma ei saa aru, miks. Puht tehniliselt on muidugi paanikapealkiri suurem klikimagnet jmt, aga kas poliitikud ja muud seal ümber askeldavad eksperdid (hmm) peaksid praegu võtma sõna, et küll on ootamatu ja nüüd juhtus küll jama... ei saa aru. Kõik ju teadsid, et Trump lubas seda rahu asja ajama hakata, no ja hakkaski. Helistas kremlisse ja helistas Zelenskile. Vahetasid mordoriga mingeid vange. See kõik on ettevalmistus, et saaks valmistuda mingis formaadis läbirääkimisteks. Selline värk võib kesta ka kaks või kolm kuud ja on vaid eelmäng, põhjalikumate kontaktide loomine ja päevakorra kooskõlastamine. Järgnevad delegatsioonide vahelised kohtumised ja pingelised läbirääkimised. Kuni nende alguseni käib laskmine ikka edasi. USA peamine sõnum on praegu, et Euroopa rohkem asjaga tegeleks.  Viimane peaks suutma USA kõrval võrdse partnerina seista, mitte tal hädiselt sabas jõlkuma.

 

  

Filme ja väikesi ilmaimesid

Korraks olid mõned päevad, mil oli talvine, oli lund ja selget taevast ning päikest (seega siis päev) või kuud (seega siis öö). 

 

Juhuslikult (mis pole muidugi tõsi) sattusin järjest vaatama filme; Hereetik ja seejärel Konklaav. Esimest nimetatakse vist õudusfilmiks, ju ongi; igatahes kolme peaosalise mäng on tasemel ja seepärast (oleks piisanud ka ainuüksi Hugh Grantist) on seda teost hea vaadata. 

Sisuliselt meenutas hereetiku esimene pikk monoloog üsna pealiskaudset võrdleva usuteaduse loengut, kui meil koolides oleks kohustuslik usundilugu, küllap õpetataks sealgi midagi sarnast; kunagised paksemad ja põhjalikumad "teadusliku ateismi" tellise mõõtu õpikud lähtusid samuti sellistest argumentidest ja võrdlustest  jmt. 

Konklaavis on kohe alguses mitu  intriigi ja algupoole stseenid on lavastatud ja filmitud väga hästi. Ja 37. minutil, mil peategelane pöördub kardinalide kogu poole sõnades, et tahab midagi südamest öelda, toob ta tõepoolest kuuldavale sõnumi, mis religioosses kontekstis on üsna loomulik, aga väljaspool võib olla raskest ja valesti mõistetav. 

Vahel juhtub, kahjuks oli minu jaoks ka selle filmi puhul nii, et tegevuse arenedes muutub teos lahjemaks, alguses antud lootus hakkab kaduma ja mõnigi oluline seik on ebausutav ning finaal paneb seetõttu nagu õlgu kehitama. Kahju muidugi. Puänt on siis selline, et kõige lõpuks selgub mingi veider eelneva kontekstiga sisuliselt vähe seonduv seik, mis tundub vist kuidagi moodne või mingist aspektist praegu aktuaalne võimaeiteamis. Mingi linnuke saab kirja ja kriitikud annavad rohkem punkte.

Hoopis parem tundus värskete filmide hulgast  

The Outrun, peaosas Saoirse Ronan, kes teeb väga tugeva rolli, aga võin olla ka subjektiivne, kuna mulle see näitlejatar üldiselt meeldib.Tõsiasi on, et alkoholismist on tehtud palju filme ja täpselt ei teagi. kas neid vaatavad rohkem alkohoolikud, nende lähedased või tavavaatajad.

Kui loetelu jätkata, siis vaatasin ka filmi The Brutalist ja selle valiku taga oli osaliselt tõik, et peategelast mängib Adrien Brody, kes imho on väga hea näitleja (ehkki natuke vast üheülbaline, -plaaniline, -tüübiline; pole eriti vahet, kas ta mängib filmis Pianist või Brutalist).

Eile oli lõikav tuul ja tuisk, muidugi valisin just selle päeva, et mööda linna tuiata ja asju ajada; selliseid asju, mida võinuks rahulikult ajada ka 

kuu või kahe pärast või siis kui ilmad juba soojad.

 

Tuisk muutis  selgelt nähtavaks  Jaani kiriku juures lamaval kiviristil kujutatud Jeruusalemma märgi. Sellel märgil on mõned huvitavad detailid, mis seda tüüpilistest Jeruusalemma ristidest eristavad. 

Ring risti keskel viitab keldi ristile, risti harude otsad näivad esmapilgul olevat fourchee risti sarnased ja kahveljad. Täpsemalt vaadates näib siiski kahe haru vahel olevat ka kolmas, mis ristiharu suhtes sirgelt edasi kulgeb ning selline vorm on omane mitmetele ristidele, küll pungi, lehti või lilleõit meenutavate otstega ristidele, aga ka neile, mis öeldakse olevat hundi käpa(jälje) sarnased jne. Aga terminoloogilist segadust heraldikas on nii palju, et seda lahti harutada läheks väga pikaks.

See kivirist toodi Jaani kiriku juurde kuuldavasti sel ajal, mil kirikut veel restaureeriti, aga kust tema leiti, seda ma praegu küll ei tea. Jeruusalemma märk lubab mitmesuguseid oletusi: võis olla palverännaku teel nt Tartust Vastseliinasse, aga võis olla mõne kalmistu juures, võis olla ka mõnel künkal ja sümboliseerida Kolgatat jne.

Liberaalid? Vihm. Memuaarid.

Täna on ideaalne ilm panemaks ahju veidi rohkem puid. Hommikul langev lumi asendus hiljem mingi jäävihmaga; oli natuke tuisku ja õuele tehtud jäljed olid varsti kadunud. Toas passides otsustasin, et täna peab netist, st ajalehtedest hoiduma, sest need jauravad ikka edasi samal teemal, et kas lollid ja vabad ("vabad"?) võivad ERR-i kavas olla ja millal sobib ja millal mitte ning selle juurest nad jõuavad kekseldes transideni jmt; vaatasin pealkirjad üle. Jätkasin hoopis Padjamärkmete lugemist ja tegin lõunaks pastat kammkarpidega. 

Kui peaksin olema nii edev, et hakkaksin oma maailmavaadet kuidagi täpsemate poliitiliste terminitega defineerima (ja kohe olengi ja teengi), siis nimetaksin end klassikaliseks liberaaliks. Ei näe mingit vastuolu, et suudan/suudaksin rahulikult elada ja toimetada ühiskonnas, kus on institutsioone, organisatsioone, kihistusi, üksusi vmt, mis kannavad konservatiivset viisi ja vaimu. Miks ma liberaalina peaksin ennast sellistest nähtustest häirituna tundma? Konservatiivsus kannab ikka mingeid traditsioone ja ühiseid väärtusi, liberaalid müttavad aga uuema mõtte ja laadi vagusid kündes. Kui ühiskond on üldiselt terve, siis kumbki pool ei tunne end teise olemasolust häirituna ja ei topi oma nina teiste asjadesse ega provotseeri.

Konservatiivsus on loomuldasa suunatud kogukonna sisse, liberaal on pigem individualist. Konservatiivsuse väljapoole sihitud suund põhjustab ohtlikke olukordi ja on sageli lõppenud suuremate konfliktide ja sõdadega. Klassikalise liberaali jaoks ei ole tavaoludes vastaseks/vastandiks mitte konservatiivid kuivõrd vasakpoolsed (vanad, uued, uueduued jne, neid on ikka juba mitu ringi olnud).

Eelkirjeldatu on muidugi idealiseeritud pilt. Mingi tasakaalupunkt ja platoo, millele võisid eelneda verised vapustused ja õudused ja kohutavad lõhenemised.  (Tuli meelde laul "It's Oh So Quiet".)

Tagasi olulise juurde. Kui poleks viimase nädala sees gnocchisid-njokisid juba teinud, siis teinuks kammkarpe njokidega ja proovinuks midagi sarnast, nagu teeb minu viimase aja lemmikkokk Olivia YT-s siin , kes eriti aega ei raiska ega näita, kuidas ta mitu minutit midagi lihtsalt hakib vmt.

Muid teooriaid kõrvale jättes, kuulun vist nende hulka, kes jälgivat muutusid ja muutuvaid inimesi lähtudes oletusest, et toimumas on mõnevõrra ulatuslikum ja võib olla ka mõneks ajaks kogu järgneva suunda mõjutav inimkonna olulise osa nn "evolutsiooniline" hargnemine. Sügavam protsess, mille käigus osa inimkonnast suudab jätkata senisel tsiviliseerituse kasvamise rajal, paljudele aga tundub, et liiga raske ja keeruline on olla tsivilisatsiooni osa ning jätkaja ja vaja oleks midagi lihtsamat. Väljendada saab seda mitmeti, igatahes on vaja ennast lahti ühendada. Põhimõtteliselt nihilistlik ja egotsentriline hoiak on nüüd kuidagi saanud nimeks "uusliberaalsus" või halvemal juhul öeldakse lihtsalt "liberaalid". 

Väljas on ilm vihmaseks kiskunud ja kui ennem veel arvuti näitas, et on 0 kraadi ja oli ka null sadu ja tuult, siis nüüd on +1 ja vihm. Korraks lähen veel välja ja küllap saab siis teravaid elamusi otse taevast.

Elementaarne, et sageli või reeglina on väljapoole suunatud agressiivsetele vooludele omane läheneda vasakpoolsele platvormile. Ilmselt tekib see vajadusest olla toetatud mingi hulga ja massi poolt, sest vasakpoolsus on olemuslikult suunatud massidele ja peibutab hulkasid. Seepärast pole midagi eriskummalist, et nüüdsed "neoliberaalid" on tegelikult vasakpoolsed nihilistid, kes kannavad mingit nihestunud karjavaimu. Milline sidus ühiskond taoliselt baasilt sünnib, on juba nähtud Demokraatliku Kampuchea näitel ja Põhja-Korea näol (Korea Rahvademokraatli Vabariik 😼).  Proletariaadi vabastamine või planeedi päästmine või 1% rikkamate raha laiali jagamine kõigile võrdselt vmt õigustab muidugi kõiki drastilisi meetmeid.

Veel kord lugemislauast. Lõpetasin Navalnõi memuaaride Patrioot tõlke lugemise. Olen erinevate vangla- ja laagrimälestustega üsna hästi kursis, aga need on olnud n liidu aegadest ja veel varasemast, kuni dekabristideni vist. Dostojevski Märkmeid surnud majast, Šalamov ja Solženitsõn mõistagi, lisaks hulk muid dissidentide mälestusi ja eestlaste poolt kirja pandut. Veidi värskemast perioodist Limonov ja tema vangistuses viibimisest. Viimases oli juba juttu, et vene vangide kultuuris on toimunud olulised muutused. Eks perestroika aegu algas võmmide ja pättide põimumine ja lähenemine ja vastastikku kasulik koostöö; nüüd on pätid juba ametlikult kuulutatud mordori uueks eliidiks. Need kes läksid vanglast või laagrist ukrainlasi tapma ja siis poole aasta pärast said patukustutuse ja ordeni ja võisid naasta kodukülla ja seal koolis lastele õppetunde anda ja/või õpetaja ära vägistada. 

Navalnõi raamat erineb enamikust sarnasel teemal kirjutatud raamatutest paratamatult, sest suurelt osalt on tegemist vangistusest välja saadetud teadetega, kus on ka kirjeldusi, aga rohkem on kirjutamise ajal aktuaalset teavet autori käekäigu kohta. Ja tugev inimene kirjutab neis oludes ja olukorras lähedastele sõnumeid, mis tunduvad optimistlikud ja kujutavad ümbritsevat kohati koomilisest vmt vaatenurgast. Nii nagu peabki. Võib juhtuda, et mõni lugeja ei taju, et naljatlevate kirjelduste taga on masendava kinnipidamiskoha paine, kohati kurnatus ja kohutav külm, näljastreigiga kaasnevad kannatused, tagakiusamine jne. Vabanemise järel kirjutatud ja laiemale publikule sihitud tekstid on muidugi realistlikumad ning ei pea sedavõrd kellegi tundeid säästma. Ja lõpuks ilukirjanduses võib üldse kõike naturalistlikult ja täie eksistentsiaalse ängiga kujutada.

Kui eile käisin korraks väljas asjatamas istus hoovis lumise puu peal lind, üsna julgelt sõi seal iluõunapuu vilju. Tunnen ainult väheseid kõige tavalisemaid linde, ka arvukalt esindatud linde kohates ei pruugi teada, kellega tegemist. Tegin paar fotot ja googli otsingu ja sain teada, et oli hallrästas. Tema ei ole haruldane lind. Nüüd ehk edaspidi tean. 

Sain kingituseks eelpool mainitud Sei Shōnagon'i Padjamärkmed ja hakkasin nimetatud memuaaridega paralleelselt lugema, kunagi olen seda osaliselt lugenud ingliskeelses tõlkes ja ühel eksamil mõjus see hindele väga positiivselt (eks ma targutasin seal jaapani varasemate ja euroopa hilisemate sajandite kultuure kõrvutades üsna julgelt, aga ju õppejõule meeldis). Selle raamatu võiks pooleli jätta ja edasi lugeda siis, kui olen jõudnud Kyoto'sse, paraku ma ei tea, millal see aset leiab. Kevadel mitte, pole võimalik. Enne sügist ei ole see võimalik. Peab selle sügise ja Kyoto suhte endale selgeks tegema, et kui romantiline või eksootiline seal oleks ringi sahistada. Piltide peal on vihmavarjud muidugi ilusad ja kühmus kujud nende all ka vahvad, aga kuidas see päriselt oleks, ei tea.

Raiskan aega

 Jõulude ja aastavahetuse ajal ma telerit ei vaadanud, oli vaja inimestega koos istuda ja aega veeta; ei osanud teleprogrammidelt ka midagi oodata või loota. Nüüd loen lehtedest mingeid pöördumisi ja seletusi ja vastulööke, ühesõnaga erinevad inimesed on kultuurisõtta tormanud mingis etenduses olnud stseenide pärast. Täna päeva teisel poolel ei viitsi tööd teha, seepärast teen nüüd järelvaatamise, et aru saada, miks progressivistide ja "äärmustagurlaste" (FriideberkVaheri termin) vahel kähmlus käib.

Löön pastlaga muldpõrandal takti, sõrmitsen kannelt ja hakkame aga vaatama,

Onlainis: ütleks, et esimesed 4.13 on igavad ja väga pingutav on jälgida treppidel ja koridorides kooserdamist; 6.13 S. Ilves... mega, ei tea, mis nüüd rahvas teada saab; vist olid tsensori käärid tsiktsirik teinud ja ei midagi põrutavat; üks igav näitlejajutt Pääru Ojaga; järgnevalt ikka koridoris kellelegi muusikule selline oluline küsimus - "kuidas inimene jõuab ideeni mängida harfi?"; 14.30 - mul on juba võimatult igav, kas see on meelelahutus?; 20.08 mingid Morna näitlejad räägivad midagi endast (kuidas ma küll aega raiskan... skandaalselt); 23.49 näidatakse grimmitoas olevat Vaarikut; Jüri Nael seletab midagi identiteedikabaree kohta, et mis see on jne; 31.25 variatsioonid vana hea pioneeriporno teemal; 33.00 see drag show meenutab hoopis ühest Kusturica (vist ikka tema) filmist stseeni kolkakülas perestroika tuules tööle hakanud striptiisibaarist (ainult et topelt ilma erootikata); 39.10 ma kardan, et mul võib hakata nii igav, et ma ei mäletagi, et kunagi nii igav oleks olnud, miks ei oleks nad võinud lavastada näiteks Kuninglikku kaelkirjakut (pean silmas Mark Twaini tekstil põhinevat etendust) vmt; 43.48 ma aiman, et nüüd siia on pandud see pirn ja pauk jmt; 45.22 lõppes see stseen laste loopimisest ära ja hakkab idee ja teostuse autoriga interjuu; vahepeal pole nagu midagi ja 48.20 - õnneks sai läbi.

ERR näitas aasta parimal ajal GLAMUURI... Algus surmavalt igav ja teine pool oli mingi tudengite koolisisese aastalõpu peo kava.