Kaks soovi

Kui tahaksin soovidest vabaneda, peaksin tegema paar lühikest sammu ja oleksingi vabanenud. Aga et ma pole budist, siis pole ka sellist keskset eesmärki. Kui olen suhteliselt vabanenud, olgu pealegi, aga see tundub täiesti juhuslik.  

Lõppes minu poolteist aastat järjest toiminud kodukontori periood ja nüüd ületan ennast ja hakkan kell 9.15 astuma,  9.30 alustan tööpäeva, kell 12.00 lähen lõunale, 12.45 jätkan tööd ja kell 16.00 lõpetan. Õhtul ei viitsi muud teha, kui filme vaadata. 

(On mõni film, mida pole näinud, täna vaatan Bitter Moon'i, seal mängib Peeter Koiott (kunagi ammu vist mainisin teda ühes postituses, ju seal oli ka kirjas, et SF diggerid on ainus USA 60ndate liikumine, milles oli õiget sisu; PC osales nende ettevõtmistes jne.))  

Andsin juba teada, et järgmiste pakkumiste hulgast valin töö looduskaunis kohas, sellise, millega teenib korralikult ning tegema eriti ei pea. Printsiibid paigas. Töö ei ole vastumeelne, aga olen lihtsalt laisk. Ehkki ega tea, mis ütleks arst. Ei tahaks isegi mõnd suvituslinna, asula, järv, jõgi jmt sahiseva pillirooga sobiks hästi. Paat ja lõke. 

Mulle näib, et kunagi XX sajandi teisel poolel levisid säärased tulevikupildid XXI sajandi kohta, et kohe lähemal ajal muutub töötamine sääraseks kohustusliku ajateenistuse sarnaseks nähtuseks, st et inimene on kohustatud 2-4 aastat töötama, rohkem ei ole vaja, sest masinad muidugi teevad kõik tüütu töö ära. Aga ehk ikka eranditega nagu arstid ja juuksurid ja loomingulised alad jmt. Õigus natuke rohkem meelepärasel alal töötada pidi vist ikka säilima, muidugi selle armsa kodanikupalga eest. Mingid naiivsotsidest ja krüptokommunistidest ja progressivistidest aktivistid ja aktiivitarid ilmselt hääletaks sellise elukorralduse poolt ja ehk isegi loodavad, et kui kõige rikkamate raha ära võtta, siis ongi hopsti! õnn kogu inimkonna või vähemalt nende kogukonna õue peal. Naiivsus ja fanaatilisus on moes. Eelmised ebaõnnestunud katsed, mil rikkamatelt raha ära võeti ja seejärel vaesemad muutusid veel vaesemaks, ei loe ju.

Ammused unistused unistusteks, mõneti hilisemad populaarsed teooriad rääkisid veel ajaloo lõpust jmt meeldivast, siis kostis veel kaebusi teemal, et "21. sajandisse see või teine ebameeldiv nähtus kuidagi ei sobi" sest väidetavalt olla kogu maailm ja inimkond muutunud juba nii tsiviliseerituks, et mõistagi ei ole mingist latist allpool olevad ajalooliselt tuntud metsikused enam võimalikudki. 25 esimest aastat XXI sajandit on kogetud ning ma arvan, et järgmised 25 aastat tulevad üldplaanis sarnased aga volatiilsemad. Islamiäärmuslus ei kao, osaliselt sulab kokku pinna jalge alt kaotanud vasakpoolsetega ja radikaalidega (lenin nimetas kusagil kohesele mahalaskmisele määratud inigruppide seas - "hüsteerilised intelligendid" 😼 - haaa! sain vist esimest korda leninit tsiteerida, peaks tähistama). 

Tsivilisatsioon ja kultuur, mis seni, osaliselt antiigist pärit, on Läänele omane olnud, kärbub ja lahustub; üldine alus, millele tuntud elukorraldus peaks toetuma, mureneb. Kui midagi eraldi ära märkida, siis praegu nii populaarne AI mängib tuleviku vaates olulist rolli selles, et vaimne allakäik saab olema vägev. Võib olla on see osa inimkonna (evolutsioonile sarnase) muutumise mudelist, kus hakkavad eristuma rumal inimene ja tark inimene, aga kõik võib olla ka keerukam ning toimub mingi  trihhotoomiline lahknemine, nt eristub ka nutikas inimene. Ühed kirjutavad AI abil uusi raamatuid a la "minu ...", teised loevad vanu raamatuid, kolmandad arendavad esimestele uut tarkvara.

Eelnev tundub ikka üsna optimistlik, eks? Ega oskagi mõõta, kas olen pessimistlikum või mitte nt võrreldes Tocqueville'iga, kes aimas ette tulevikku arutledes USA demokraatia üle. Ei tahaks kellelegi musti mõtteid pähe panna. Ärgem unustagem, et inimkonna heaolu on praegu (kõigi eelnenud aegadega võrreldes) laes. (Aga samas tuleb jälle Tocquelille meelde.) Pidagem silmas, et paljud levinud teooriad on vaid ammuse maailmalõpu ettekuulutuse pahustunud variandid ja aseaine (Ilmar Vene'st inspireerituna). 

Paari viimase päeva arengutes on näha, et veel on nt juutlusel jõudu seista oma riigi ja rahva hävitajate vastu. Kas Euroopa on juba muutunud täiesti võimetuks esindama ja kaitsma siit lähtunud (kristlikul alusel) põhiväärtusi? Ainult reageerib, aga aeglaselt ja abitult. Ju ühel päeval tuleb pöörduda Iisraeli spetsialistide poole ja küsida nõu, saamaks hakkama kvaasigazade ja -hamassidega Euroopa südames. 

Otsisin mitu tundi netist teksasid 701 Levis Student Faded Gray Pinstripe, aga ei leidnudki selle harulduse sobivat mudelit. Isegi sarnaseid ei ole olemas. Minu paar kulus lootusetult õhukeseks ja auklikuks ning pole analoogi, millega seda asendada. Originaal oleks muidugi etem.     

  

Kirjutasin, aga läbi ei lugenud

Ei viitsi omi mõtteid märkmepaberitelt lugeda ja mingis järjekorras arvutisse toksida, et saaks kaelast ära arvamusloo, mida olen ammu lubanud ja mis tundub saavat üle võlli karm ja võib olla sihtmärgi suhtes ootamatult julm; ehkki samas need, kes end sellest puudutatuna võiksid tunda on üsna juhm seltskond ja pigem omas tuimuses end väga puudutatuna ei tunne. Seega peaks lugu põhiliselt teenima seda eesmärki, et mina olen endaga rahul ja toimetaja arvab, et ägedalt pandud ja sõbrad ütlevad ka, et lajatasid neile ja paras. Kui teeks light versiooni, siis poleks üldse mõtet sel pingutusel.    

 Vaatasin teist korda Paolo Sorrentino This Must Be The Place. 

Teisel vaatamisel veel parem kui esimesel. 

Kui mitu geeniust saavad kokku ja midagi üheskoos teevad siis tuleb välja midagi sellist

 Sorrentino filmid on ilusad; lisaks sellele suudab ta ühte filmi panna väga palju teemasid ja tasandeid. Selles filmis räägib muuhulgas häbitundest ja kahetsusest, süütundest. Just viimane võib inimese muuta võimetuks midagi tegema, apaatseks. Kuna filmil on mitmeid kihte ja tegevusliine, siis on vaatajal ka võimalusi seda teost erinevate nurkade alt vaadata ja vastavalt tekitab see ka erinevaid mõtteid. Mõtlemise võimeta kriitikutel muidugi mõtteid ei tekkinud ja filmi kohta avaldati ka palju kriitilisi arvamusi, parimal juhul kriitilised/negatiivsed kirjatsurad nägid ja tõstsid esile vaid Sean Penni mängu. 

Süütunde ja kahetsusega on mul oma rida ja isegi mitu. Nende lahenduste mõte ongi ju, et saaks ikka edasi minna, olla elavam ja mitte tarduda. Kuidagi haagib see teemaderingi minu jaoks vabaduse probleemiga, millest hakkasin mõtlema veel enne filmi vaatamist. Kas vabadus eeldab loomingulisust? Aga nagu filmistki läbi käis, umbes nõnda, et "kõik tahavad praegusel ajal luua, aga keegi ei taha tööd teha", siis jah... tõepoolest; kui ei ole tegemist andeka inimesega, kas on vaja, et ta ponnistaks olla. Kui rumal inimene arvab/tunneb, et ta on vaba, siis võib tal ju sellest kergem olla, aga vaba ei pruugi ta ikkagi olla. 

Mõttekäike vabaduse ja vabaks olemise üle võiksin veel jätkata, aga läheks väga pikaks ja igavaks; veel võiks lõputult tsitaate lisada ja filosoofide seisukohti põrgatada, sest eks väga paljud on selle kohta midagi arvanud.

Olen ikka jalad maas ja pea taevas ning tahaks hoopis mainida üht nähtust, mis selle teemaga seoses pähe torkas/turgatas/tuli. OK, kõik pole andekad, silmapaistvad, aga natuke kuidagi vabalt askeldada ikka on soov; ja siis nad tahavad omandama neid oskusi, mida saaks kasutada oma aia eest hoolitsedes. Ümbrust kaunimaks muutes. Vaba aega millegi nii loomuliku heaks kasutades. Ja nüüd peamine - selline hobiharidus satub valitsejate hukkamõistu ja mõnituste alla, tuleb lõpetada sellise eriala õpetamine raamatupidajatele, müüjatele, keevitajatele jne jmt. Hiljem muidugi otsitakse raha vaimu- ja hingehäirete ja alkoholismi ja rasvumise raviks või toetusteks. Keda huvitab, kas meil on rohkem või vähem korras aedu? Võite oma aia harimist soovi korral võtta ka kui kujundit ja sümbolit ning sellelt kohalt jätkata nii kaugele ja kõrgele kui jaksate või huvi on.   

  

Jeee!

Kaunis hommik, pilvitu taevas, jalutasin koeraga Emajõe kaldal puiesteel. Koer muidugi nuuskis siin ja seal, sõi rahumeelselt mõne lehekese rohtu, oli rõõmus aga korralik. Meiega samas suunas liikus vana punkar, mustad poollühikesed põlvpüksid ja must T-särk, juuksed värvitud mustaks ja punaseks, käes avatud õllepudel, mitte mõnd levinud marki, ju siis kindel lemmiksort. Punkar jäi seisma ja kükitas ja sirutas käe koera poole ja ütles koerale tere. Koer nuusutas kätt kergelt distantsilt ja vaatas punkarit. Punkar midagi komplimenteeris koerale, tõusis siis, jätkas oma teed ja soovis Ilusat hommiku teile! 

Ma soovisin Ilusat hommikut! vastu. No tuli ära, piisas koerast, päikesest, hommikust ja punkarist, natuke ka jõge ja papleid, et panna kokku valem, mille lahenduseks on Ilusat hommikut!

Nendin ja väidan, pessimistlikult; loodan optimistlikult, kommenteerin leplikult

Üsna kevadine aeg ja mõni asi on kiirelt toimunud. 

Samas tuleb nentida, et Donaldi plaan peatada sõda, tammub  paigal ja USA diplomaatiline tegevus kakerdab nagu kana takus. Donald ajab putinit taga, aga see ei anna kätte. Täna jälle helistas, nigu koolipoiss. Oleks oma ametiaja esimesel nädalal kahekordistanud Ukrainale antavat relvaabi, oleksid orkid praeguseks juba taltsad.

Ülistatud diilimeister. M A

Iga katse mordoriga läbi rääkida ja soov teha mingeid kokkuleppeid on mõttetu seni, kuni kremloidid ei ole sunnitud sõlmima rahu ja oma järjest jultunumaks muutuvatest nõudmistest taganema. Selleks peavad huiloo ja tema lähiringi sõjahullud olema veendunud, et sõda on võtnud nende jaoks halva pöörde, et läheb järjest hullemaks, et on konkreetne alus karta, et sõda hakkab järjest rohkem kanduma mordori pinnale. Ainult jõuga saab orke rahule sundida, mõistusele tuua. See on ainus perspektiiv. Iga telefonikõne järel mordor põhimõtteliselt korraldab uue rünnaku elurajooni mitmekorruselistele hoonetele, et oleks rohkem tsiviilohvreid. Nagu jultunud päti hoiakud muutuvad, kui ta on kinni püütud - sama moodi muutub ka kremloidide seni järjest ülbemaks muutunud jutt ja käitumine, kui neid tabavad valusad löögid veel, maal ja õhus. Rahu jõu abil, noh, kes seda lubas? 

Huiloole meeldib selline protsess ja asjade käik - nagu oleksid läbirääkimised relvarahu üle, samal ajal orkid sõdivad edasi, samas on USA relvaabi minimaalne, Euroopa on samuti kõhkvel ja ei tee karmimaid sanktsioone ega tõsta sõjalise abistamise määra, täiesti mõttetu aja raiskamine ja kremloidide rõõmuks enda lolliks tegemine.

Vatikan tegi üllatuse ja valis paavsti nii kiiresti ära, et ma pole jõudnud sellest veel piiksatadagi. Aga olen väga optimistlik ja loodan, et Püha Vaim ka sel korral aitas leida sellesse rolli inimese, kes vastab just praegusele olukorrale. Leo XIV ei saa kerge olema. Tema toolilt on väga keeruline läheneda probleemidele, mis on suurel määral poliitilised, kuna kirik ei tohi muutuda piiratud ideoloogiliseks platvormiks, aga samas peab ta ikkagi avalikus elus olema mingis suunas sihitud positiivne jõud. Jumalaema eestpalve ja Püha Vaimu juhtimisel küllap paavst saab hakkama, usun ja loodan.

Arvatagi, et lugesin Mihkel Muti raamatu läbi. Leidsin raamatust ca neli lauset, mis on väga hästi kirjutatud; leidub küll ja enam raamatuid, kus ei ole ühtegi kaunist lauset. Mõned natuke kõrvalised teemad olid ka toredad, nt nimetab ta Tartu läheduses neid kõrgemaid kohti, kust avaneb hea vaade maastikule, olen isegi taolisi imetlenud ja meelde jätnud. Samas kohati häiris pinnapealsus mõne nähtuse lahti seletamisel või põhjuse leidmisel. Üldiselt ma dekadentidele ette ei heida, kui nad ei süvene, aga siis peaks piirduma pelga kirjeldamisega ja mõnda vaid mööda minnes mainima. Kui aga tekib vastuolu, et autor väidab end taipavat ja seletab mingit tausta, aga tunda on, et tegelikult ei mõista ega tea, mis on fenomeni läte, siis ta on edvistades ämbrisse astunud ja seda MM-il selles raamatus ikka juhtub. Aga ämber snoobi jala otsa... see on sihuke nii ja naa kahtlane värk. 

Soovite näidet? - lk 227 on juttu sellest, et autorile meeldib jalutades akendest sisse kiigata. OK, palun. Pajatab, et varem meil olla olnud kardinad tihedamalt ette tõmmatud, nüüd aga vähem (võib olla küll)  ja see on ehk Soomest ja Skandinaaviast tulnud ja "seostub sealse avatuse, inimlikkuse ja sõbraliku ühiskonna ideaaliga". Ah siis nii; oht on, et keegi arvab pärast, et just see ongi muidugi põhjus. Aga selle kombe tagamaa ja algpõhjus? Tegelikult levis nimetatud komme protestantlikes Madalmaades ja Põhjalas hoopis 17. sajandil ning seoses nõiaprotsessidega, mil suur osa ühiskonnast oli hirmul, et kellegi kaebuse peale võivad nad lõpetada süüdistatuna ja hukka mõistetuna nõiduses. Kui kardinad ees, siis tähendab on, mida varjata; aga mida muud, kui kahtlasi nõiatoiminguid. Seepärast siis selline avalikkus, et vaadake, meil pole midagi varjata.  See on üks näide, aga eespool oli neid lühikesi arutlusi veelgi milles toodud järeldused ja põhjendused on ajalooliselt ja empiiriliselt valdavalt katteta. Mainin juhuks kui keegi võtab MM-i liiga tõsiselt.

Kohaliku tähtsusega sündmus on, et üle pika aja (või üldse esimest korda? või teist?) valmistasin roa kitse lihast. Ikka kodukits. Kui lühidalt kirjeldada, siis esmalt kaks tundi tükid madalal kuumuselt hautatud ja lõpetuseks pannil suuremal kuumusel pruunistatud, kokku segatud pannil valmistatud paprika, sibula ja suvikõrvitsaga. Maitseaineid lisaks soolale ja piprale jahvatatud koriandriseemned, vürtsköömen, paprika, muskaatõied... oligi vist kõik. Ingver ja küüslauk, muidugi. Kitse süüakse Aafrikas, Indias, Kreekas ja ju mujalgi. Võtsin mingi keskmise erinevate koolkondade lähenemisest. Jäin rahule ja jäid rahule ka teised, kes juhtusid sööma. Sel ajal, kui pliit ja pott tegid süüa, vaatasin Bourdaini Parts Unknown osa Kreeka saartest ja hakkab tunduma, et vist on kõige chillimad puhkusereisid olnud ikkagi Kreekasse. Mujal on ka äge ja huvitav, aga Kreeka on olnud kõige rohkem  päris puhkus. AB plaan oma järgmiste tegemist kohta saarel oli päris adekvaat - mõtisklen või laman rannas või filosofeerin või söön juustu...  

Sel kevadel jääb ära tavapärane sakura, mil pärastlõunase seltskonnaga õitsvate kirsside juures oleme maitsnud saket ja rohelist teed ja niisama jutelnud kuni hämarikuni; sest ilmad on olnud sellised, et võimatu on midagi ette planeerida. Kanzan kirss õitseb nüüd neljandat päeva.

Põhjatuul ja mandlipuu

 Taevas on pilves ja vahel sajab vihma, kohati on rohkem tuult ja siis on üsna kõle;

 

aga mandlipuu õitseb ja   vihmapiisad õielehtedel muudavad need veelgi kaunimaks. 

Hakkasin lugema Mihkel Muti

Tartu tuld toomas,

täna on vist selle ametlik esitlus,

 

läheb päris ladusalt, ehkki seni pole millegagi üllatanud; eks ma tartlasena ja siukse poolurbanistina ju midagi sellest ainesest tean ka. Mutt on üsna vilgas kirjutaja ja mina pole olnud piisavalt huviline, et oleks kõik kohe ilmumise järel läbi lugenud, aga antud raamatu teema tundus subjektiivsest vaatepunktist hea ja ehk järgmistel 180 leheküljel on ikka midagi minu jaoks uut ka.

  

Märkmed

 Maarja-aasta ja ülestõusmispühad tunduvad aasta alguse tähisena ja pühade ajana õigemad, kui harjunud aastavahetus ja võib olla, et isegi jõulud, sest nende paiku ja järel kõik ümbritsev muutub kirkamaks ja elavneb ning aina on midagi värsket, taastärkavat märgata. 

Tuuled ja äikesevihm räsisid kirsi oksi ja osa õisi kaotas kohe puhkemise järel ühe kroonlehe või kaks.

Jahedate ilmadega õitseb kirss vähemalt nädala, vahel ka pikemalt. Varaselt õitsenud puu pole homme või ülehomme enam silmatorkavalt ehitud; samas järgmine ilukirss võib, kui uskuda prognoositud ilma, jääda hoopiski selle kevade (ühe) viimase lume alla. Heitlikud olud.   

Erinevaid mesilasi ja kimalasi ei olnud neil päevil just palju liikvel ja ümbritsevates aedades pole ka veel puudel õisi, nii et miks nad peaksidki tühjalt sumisema. Mõni kärsitum ja karvasem rabistab õietolmu korjates ringi. 

Võib tõdeda, et need üksikud olid omast ajast ees. Hiljem kõlab see muidugi uhkelt, kui kellegi kohta öeldakse ajaloo tunnis, et "oli omast ajast ees", aga tegelikult on see enamasti ikka väga ebamugav olemine. Kedagi ju ei tunnustata selle eest tema ajas ja kaasaegsete poolt, et küll oled kõva tegija ja saad aru jne sellest, mida meie veel ei taipa. 

Kui läheb mööda aastakümneid või sajand-kaks, siis keegi omas ajas taipab või teeb midagi tolle eesolnu sarnaselt ja eks ta ikka proovib maha vaikida, et saavutus, millega ta kekutab oli kellegi poolt juba varem saavutatud, kuid mitte mõistetud, hinnatud  ja tunnustatud.

Varased mesilased ja õied on väga meeldivad, samuti on tore vaadata kassi, kes on leidnud endale kõige meelepärasema magamisaseme. 

Tuleb tunnistada, et sellises olekus ta muutub üsna vormituks ja laialivalguvaks. Kehastab rohkem magamist (kui sellist) ja vähem kassiks olemist.

Kas kass võib unes näha, et ta on keegi teine, mitte kass? Või ta lihtsalt on, aga ei ole tavapärases kassipositsioonis ehk rollis? 

(Õudusunenägu oleks tal siis selline, et nägin unes, et olin hiir.)

Ostsin endale uue malmahju ja vahetasin välja eelmise, umbes 100 aasta vanuse bursuika. Uus ahi on pisut vanem, päris XX sajandi algusest, sakslane ja juugend, tundub, et pole palju kasutatud. Proovikütmise käigus sain enam-vähem selgeks, mida ja kuidas koldesse tuleb panna, et tõmme töötaks ja ruum ei täituks suitsuga. Kui osata kütta, siis ilmselt see omaaegsete oskajate ahjumeistrite toode kütab eeskujulikult ja tõhusalt. Et ikka mida vanem, seda parem. Proovin, harjutan ja õpin.

No kuidagi ikka õnnestub mängida 2200 tasemel arvuti vastu, enamasti ikka valgetega, aga vähehaaval ikka paremuse poole. Malepartii on päris hea mõttepikkuse ja tähelepanuvõime mõõtmise vahend, kui tuleb ikka järjest vigadega mänge, siis tähendab, et sel päeval  pole vaim kõige võimekam.

Tahaks hommikul hõisata

Eilne ja tänane kevadine vihm mõjus, kirss hakkab kohe-kohe õitsema. 

Tegelikult on see risttolmleja kirss ja kuna kipub olema varasem õitseja kui teised ümbruskonna kirsid, siis marju ma temalt suurt ei looda. Rõõmu ja silmailu pakub ja seegi on piisav.

 

Mantua hertsoginnale saadetud kirjas mainis Antonio Possevino, et eestlased on tublid ja toredad, aga tõuparanduseks kuluks neile pisut itaalia verd, et poleks nõnda vaiksed ja kinnised, oli vist põhjuseks. 

Eile oli selline kaunis hommik, et tahtnuks kellelegi tervituseks öelda buongiorno!. 16. sajandil jäid itaalia talupojad Maarjamaale toomata ja praegu pole ka itaalia peresid siin nii palju, et suvalisel jalutuskäigul võiks trehvata. Kahtlen, kas nad kogunevad soojal ajal hommikuti kuhugi vabaõhu kohvikusse, pigem on eestlastelt õppinud, et pole vaja hommikul hõisata ja püsi parem kodus.

Laupäev nägi välja nii, et kõik ümbritsev näis

hullult depressiivne, melanhoolia käis lainena üle ja apaatia langes peale nagu betoonpaneel.   

 

Ja järgnevalt pühapäeval, 

Palmipuudepühal, oli kõik juba 

täiuslik, selge piknikupäev, 

koerliblikas lendas üliagaralt ringi, 

 

Peipsi lained randusid raugelt liivale; 

selline idüll kestis mitu päeva.   

Mõne aja eest ostsin piletid Jaapanisse, oli suhteliselt lihtne, aga nüüd otsin, ja üsna edutult, sellist majutust, kus kuidagigi oleks võimalik ka suitsetada. Neil saab ju suvalises paigas suitsetamise eest trahvi ja on vaid bussipeatuse sarnased piiratud kohad, kus võib sigareti süüdata.

Hiljuti kiitlesin, et tegin French Toast'i Olivia Tiedemanni vaimus ja veel varem, et tegin koopia tema pardiroast, ega pööranud tähelepanu, kuivõrd populaarseks ta oli juba saamas ja õigupoolest saanudki, sest jõudis staarina Jimmy Fallon'i Tonight Show's esineda  ja teha seal tõusti. Sihuke pettumus siis jah, et kui ei pööra tähelepanu, millised on kellegi populaarsusnäitajad; aga no saame üle.  

 

Laiemas pildis ja üldplaanis ning poliitilises panoraamis ehk globaalses mastaabis tollid ja tariifid jmt, millele võiks ju kaasa elada, värisevad börsid ja hinnaindeksid jmt, need on muidugi põnevad küll. 

Aga USA läbirääkimised ja nende reaktsioonid moskoovia suunas, sõja teemal heietatud jutukesed ja prääksatused, kogu see Trump ja kamp, ased, abid ja eriesindajad... ma paneks siia tühja ruumi, ja palun, võite selle täita ameerika poliitikute huiloo ja orkide aadressil öeldud leebetele sõnadele pöördvõrdelise uuele administratsiionile suunatud kõige ropema sõimuga: .....................................................! ....................................................!! ....................................................!

...........! .......................................................! ............................................................................................!

.....................................! ..................................................!? ..................................................................... ! 

Saiast ja iroonikutest, lõpetuseks Elu Sõnast

 Hommik. Sirvisin netist kohalike väljaannete uudiseid, jäin natuke üllataval kombel lugema Delfist/Kroonikast lugu varalahkunud näitlejast Märt Visnapuust. Minu huvi näitlejate vastu on leige, pole ma nende karjäärist ega eraelust huvitatud ja teatris käin pigem harva; äsja palusin mulle tänutäheks eraldatud kutse esietendusele ümber vormistada teisele isikule ja tundsin topeltrõõmu, et ei pea teatrisse minema ja et sain kellelegi oma meelsa loobumisega headmeelt teha.

Lugesin siis seda üsna pikka lugu ja otsustasin hiliseks hommikusöögiks teha French toast'i kusagil eelpool juba nimetatud YT Oliviast inspireerituna, mõnede tema nippidega, aga mitte koopiat.

 

Aga et siin pole toidublogi ega mingi nam-nam või mam-mam, siis ei juhiseid ega protsessi kirjeldust, vahest mõned igavad pildid chiabattast ja pardimunast. Sei Shonagon on meeldivate asjade hulgas nimetanud pardimuna, respect. Haa - hoopis "Peened asjad." Samas on ka sinivihma õisi mainitud, aga neil päevil ma lepin rõõmuga siniliiliatega, mis kord jäävad lume alla ja kord välja sulavad, aga ikka vapralt õitsevad.

Olen mingil saialainel, vähem kui nädala eest tegin Welsh Rarepit'i. Sellest oleks ilusamad fotod saanud.

Jutt varalahkunud näitlejast juhtis mõtted tema põlvkonnale ja meenusid mõned sama kursuse lõpetanud, kelle saatustes on mingi sarnane muster, eelkõige tema filmipartner sellest Küljetuul'e filmist, Talvo Pabut. Oli väga andekas ja võimekas mitmel alal, õnnetu elulõpuga, millest juba mitu head aastat möödas. Sellel põlvkonnal ei ole olnud oma kroonikut, kes nad mingiks legendiks vormistaks. Nad jäävad kuhugi disko-teksa ja punk põlvkonna vahele. Neist ei saanud pintsaklipslasi ega võitjaid. Ilmselt just nende kohta on kõige tabavamalt nimetatud, et see oli iroonikute põlvkond. Võib-olla selles sisaldub ka vihje, et nad on olnud tagasitõmbujad, eemalviibijad, tähelepanu mitte ihkavad, enesemüümiseks ja muuks haibiks liiga  eneseväärikad ja iseteadvad. Mõneti on  see võib olla seotud vaikse soodumusega enesehävitamisele.

Aga olles kusagil diskopepude ja punkarite vahel, olid siiski kõneksolnud vaiksete aastakäikude noored need, kes 1980. aastal korraldasid üsna hea mäsu Propa kontserdi järel Tallinnas. (Selle sündmuse tuules on muidugi 40 kirja autorid, nendest mitmed ka 60ndate nn "komsomoliopositsiooni" tegelased, endale usinasti eesti ajaloo lehekülgedele pesa pununud. Mitte et neid kõiki võiks ühte purki pista, aga iroonikud olid omas mentaliteedis pigem opositsioonis komsomoli vastu ega uskunud mingeid liberaalitsevaid vasakpoolitsevaid ideaale. (Kui araks löönud liberaalid hakkasid oma kirja kahetsema ja vingerdama, siis ristisid iroonikud Kaplinski ümber Kapitulinskiks.)) Skandeerisid Tallinna tänavatel marssides  Die Woche! Ja mõned aastad hiljem liitus osa neist Elu Sõnaga. 

2. veebruaril 1988 olid nad oma kolonniga väljas Tartu rahu demonstratsioonil ja muide - marssisid raekoja platsilt mööda Riia tänavat üles massi eesotsas. Hiljuti keegi selle liikumise osaline rääkis raadios ja puudutati põgusalt antud teemat, päris huvitav oli nende kuttide ja neidude vaib, aga nendegi mentaliteeti ei ole vist põhjalikult kusagil fikseeritud. Kui akadeemiliste ajaloolastega juhtud ühest või teisest taolisest teemast rääkima, siis pahatihti kuuled, et seda või teist "keegi ei ole uurinud". Millest on kahju. 

Kahe kohvi vahelisel pausil

Täna hommikul paistab Madridis päike. Siin on akna taga ilm pilves aga ehk selgimistega.

Eelmisel nädalal oli päris mitu päikeselist päeva. Olin päris rahul, et elan omal vabal valikul ikka Eestis, sest veebikaameratest võis näha, et Hispaanias ja Portugalis oli lohutult vihmane. Mitu kuud aastas mulle sobiks olla kliimapagulane Lõuna-Hispaanias? Oktoober ja november ehk ja siis veel aprill. Pikendada suvelist olekut ja näha kevadist õitsemist topelt. 

Igatahes on hommikuse kohvi kõrvale täitsa tore neid webkämme vaadata ja kreeklastel tundub paiguti juba olevat täitsa OK.  (Kreeklastel on muidugi olnud teles selline ilmatüdruk, Eleni Tsolaki, kes ka kõige vastikumal ajal, kui väljas on 5-6 kraadi, tantsib hommikud püstipositiivseks; Kalimera ja ärgake naeratades.

Eile oli pilvine hommik ja sadas ju lundki, aga ehk see on seotud  valitsusremondi ja  Kliimaministeeriumi kadumisega? Või ta ei kao... isegi ei muutu ühest olekust teise...  Ministeerium olla  paar aastat nikerdanud mingi kava kallal, mis nüüd küll kõrvale jäetakse ja hakatakse üht uut kava nuputama. 

Ja lisaks, mis ma  kuulsin! mõlgutatakse mõtet teha sadevete maks! Ei mingit tasuta vihma enam. (Mina nuputasin välja tuuletakistusmaksu (kuna me kõik oleme väljas viibides tuuletaksitused ja selle võrra jääb ju tuult, see aga tähendab potentsiaalset elektrienergiat, vähemaks.)) Vihmamaks on muidugi minu vaieldamatu lemmik!

Chess.com on oma saiti kuidagi ümber sättinud ja ma ei leidnud oma tavalist 2000 punkti tasemega boti enam üles; seepärast olin sunnitud valima uue vastase, pidi olema tasemel 2200.

Mängisin (natuke ähmis ja kohati kohmakalt, aga), tegin esimesel katsel mati. Saagu kirja, et hiljem teaksin kuupäeva (22. märts 2025), mil see juhtus.   (Kui keegi seda nüüd loeb, siis mõistagi pole lugejal sellest sooja ega külma.)

 

 

Olivia postitas YT-s video Duck Benedict-i 

valmistamisest ja ostsin kohe pardi rinnafileed, 

 

võtsin külmikust pardi munad ja panin ennast proovile, et teha tema roast koopia. Sain neli vabatahtlikku ka sööma ja võin oma saavutusega iga komponendi osas rahul olla nii umbes 4+ kuni 4- vahemikus.

Dakissõufakingguud.

Suurtest ja olulistest teemadest tasub ainult mainida, et rahuprotsess näikse kulgevat juba 1938. aastast teada retsepti järgi; järeleandmised ja loovutamised ja reaalne poliitika ja vastastikku kasulikud ärisuhted jmt - need muidugi rahustavad agressorit ja keegi tuleb jälle ning lehvitab paberilehekesega ja kuulutab, et nüüd tuleb rahu. Kuidas need ütlemised ongi, et ajalugu ei kordu, aga riimub; või et ajalugu ei õpeta, aga karistab; midagi umbes sellist, aga võib olla, et läksid mul täiesti valesti.

Käes võib olla ajalooline moment - kui moskooviast ja usast kostab järjepanu mingit absurdset teksti, ja toimub ähvardavaid ning totraid liigutusi, on Euroopa see ainus terve mõistuse keskus, mis veel eksisteerib ja ehk tasuks selle rolli täitmise nimel pingutada pikemas ja strateegilises plaanis.  

Seigad, sündmused ja nähtused

Päike paistab, mingid linnud vidistavad, ei ole pori vaid kohati õhuke lumekirme, muidugi natuke jääd; ilus hommik.

Tegin hommikusöögi kõrvale lahti YT, leidsin, et alates 10. märtsist on Skyline webcams loonud sellise koha 

Kas pole mugav; istud aga kodus ja naudid kohvi ja vaatad, kellel on vedanud ilmaga ja kus on udune või pilves; kõige hullemal juhul sajab vihma. 

Täna ma ei oska muul moel päeva mööda saata, kui et jätkan töötamist; kirjatöö oleks justkui mahult juba päris kopsakas, aga sisult on justkui hõre, kui saaksin paremini aru, siis küllap oskaksin ka asjad lühemalt kirja panna. ((Ma ikka eelistan lühemaid tekste, seepärast ei suuda ka sallida sellist kohalikku kaasaegset prooosat, kus üks lause tekib teise lause täienduseks ja tekst jookseb ilma eesmärgita ja kirjeldused tekivad lobedalt üksteise sappa, sujuvalt voolates nagu mudavoog.))

Mul on laual ja pooleli kaks üsnagi mahukat raamatut, kumbki veel pole tolmuga kaetud, aga kolmanda peale on küll juba ladestunud neli raamatut ja paar teadustoimetiste kogumikku.   

Sei Shōnagon'i Padjamärkmed  on hulk meeldivaid lühikesi peatükke, mis üksikasjalikult kirjeldavad erinevaid stseene ja pisidetaile, ruumipuuduses pargitud vankrite paigutusest kuni erinevate kohalviibinute riietuseni ning tähtsusetute tüüpide käitumise kummaliste eripäradeni, kõik see, mis on kauge Jaapani ja tuhande aasta taguse aja omalaadne konserv; väga tähelepanuväärne; samas aga on huvitav ka ette kujutada, kuidas tekstide autor keiserlikus palees, kusagil sirmi taga istus mati peal, paberirulli ja pintsliga, korrastas omi mõtteid ja meenutas nähtut ning asus seda valitud paberile kalligraafiliste märkidena jäädvustama. Vaevalt oskas ta mõtelda, et neid ridu loetakse veel tuhat aastat hiljem ja tuhandete ja kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel.  

Püüdsin ette kujutada, kuidas 10. või 11. sajandil olnuks võimalik, et keegi meie esivanemate hulgast eksinuks Jaapanisse. Ainus võimalus olnuks kuhugi sinna jõuda kas orjakauplejana või orjana, pigem viimasena, sest kauplejatel olid ikkagi vahejaamad, kus kaup vahetas omanikke. Inimkaubandust oli ju enne seda ja veel mõnda aega hiljemgi Euroopa ja piirnevate idas ja lõunas asuvate maadega küll. Pikk traditsioon ja palju vastastikku kasulikku ja kahjulikku koostööd. Kui siinmail või Skandinaavias leitakse araabia hõbemünte või mõni jupp siidi või muud idamaist, siis ega sellega ju kanamunade või muu igapäevase tarbekauba eest tasutud.

Kaunist päeva!

Avastuse künnisel

 Möödunud suvel ühel vaiksel õhtul kui kass pühkis sabaga õues laualt maha kõrge jalaga grappaklaasi, arutasime elu ja inimeste üle ja selle käigus esitasin oma teooria, miks naabrimutt alati oma niidukiga just laupäeval ja pühapäeval raevukalt muru pügab. Seepeale pakkusid ajaloolased ja psühholoogid välja, et olen mingi uue teadusharu leiutanud ja nimetasid selle kas antropopsühholoogiaks või psühhoantropoloogiaks. Võib-olla on mõlemad harud juba olemas ja ma ei olnud esimene, kel mõtted taolisi radu pidi kulgesid. Teadus teaduseks, naabrimutt ja muruniidukid ei ole neil päevil hooajateemad. 

Aga mingid antropoloogilised ja psühholoogia valdkonna ääremail hulkuvad mõtted tulid taas pähe. Sedakorda ma tean nende mõtete lätteid ka, nii et ega nad saa olla totaalselt algupärased ega uuelt metatasandilt võrsunud. Esiteks meenub, et keegi katoliku vaimulik tõdes kunagi, et pärast aastaid, mil ta on kuulnud pihtimisi, on ta jõudnud veendumuseni, et enamik inimesi ei saa kunagi täiskasvanuks. (Ma tean-tean, et ongi hea ja moes jääda lapseks ja bla-bla.) Ja sellele lisandus, jälle ei mäleta kelle öeldu, et on halb vaadata, kuidas mööda Valget Maja kooserdab mingi 6 või 7 aasta vanune, kuid silmas pole peetud Muski jõmpsikat. 

Vot ja kogu mu teooria keerleb selle ümber, et saaks kuidagi inimeste käitumismustri ja mingite testide abil määrata inimeste vanust arengu ja küpsuse skaalal. Kui keegi on oma käitumises väga ebajärjekindel ja sõnades mõtlematu jne, siis hindaks teda nt numbriga 7. Ühik võib olla arenguaasta vmt. Kui keegi sogab midagi sellist, et kuidas peab käituma hoovis kakeldes, siis hindaks tema arenguaastaks 12-13. Siit saaks juba konstruktsioone punuda ja võimalike selgitusi anda, miks Y (aa 7) vaatab alt üles Xile (aa 12). Maneerid ja käitumine ja avalikkuse ees esinemine jne, on muidugi omandatav ja õpitav ning ei peegelda otseselt isiku aa-d. Ei pruugi olla näha, aga on olemas.  

Eelnev ei pretendeeri olla tõsisem ja keerukam ja targem massimeedia keskmisest teadusrubriigi uudisest.

Veel lugudest

 Palju sinist taevast ja valget lund, päike on soe ja kohati on näha, et lumi katusel sulab ja servalt langevad tilgad. 

Jäin kuidagi rännulugude lainele ja leidsin mõned üsna huvitavana tunduvad raamatud ja filmid ja inimesed. 

Väga huvitav autor ja rändur näib olevat Dervla Murphy ja ma ei teadnud, et tema raamat rattareisist Iirimaalt Indiasse (oli 60ndatele vist) on eesti keeles ilmunud. 

Lisaks on vändatud ka dokfilm Who is Dervla Murphy ja nägin treilerist, et muude hulgas kõnelevad seal Michael Palin ja Sylvia Whitman (Shakespeare & Company raamatupoe omanik Pariisis). 

Pisut erinev, aga samuti huvipakkuv on Guy Stagg'i raamat The Crossway. Õnneks on see audios YT-s olemas; räägib noore kuti jalgsirännakust Canterburyst Jeruusalemma mööda keskajal kulgenud palverännuteed. See ei ole marsruut, mida igal aastal trambiksid sajad tuhanded matkajad. Otsustab minna ja alustabki kohe oma teed jaanuari kuus! Kusjuures ta ei ole mingi matkaja, pigem mitmete probleemide küüsis vaevelnud ja mitu aastat põhiliselt oma toas aega veetnud vend; kes usub, et üks pikk kõndimine võiks talle hästi mõjuda. 

Nautige ilusat ilma!

 

Kuulan lugusid

Ühed sõbrad-tuttavad juba on Indoneesias, teised hakkavad minema. Väljas olles ei tundugi see mõte täna väga vale, kuidagi harjumatult külm näib olevat.

Paar-kolm päeva jõin taimeteed, mida väga harva teen, lesisin ja kuulasin Öökapi raamatu reisikirju; alustasin Stevensoni matkaga Prantsusmaal, seejärel Vilde reis Krimmi ja seejärel Nellie Bly 72 päevaga ümber maailma. (Kehatemperatuur mittemuljetavaldav 37.7; köha ja nohu.) 

Vilde reisis vene raudteel vist 1904. aastal ja tema kirjeldused rongidest ja Simferopolis nähtud paljasjalgsetest jmt olid minu jaoks üllatavad. Ma vist ei olnud ette kujutanud, et sel ajal sealmail oli  viletsust sellisel määral. Oleks ma lugenud markii Astolphe Louis Léonor de Custine (1790–1857) Kirjad Venemaalt, siis ehk oleks Vilde hilisemal ajal nähtu üldpildi juurde sobitunud, aga kuna ma XX sajandi esimese kümnendi Venemaale pole eriti palju mõelnud, siis nüüd kuulates, pidin endale ütlema, et no muidugi, missasiisarvasid, ikka seesama, alati. (Mingite käsitluste põhjal on mulle tundunud, et vahetult enne 1914. aastat oli Venemaa juba natuke nagu arenenud, aga eks see oleneb, kuidas vaadata ja mida mõõta. Ja kui järele mõelda, eks siis põhiosa arenenud vabrikutest ja tehastest asusid ju lisaks Peterburile hoopiski siin, Läti ja Eesti aladel.) Vilde kirjeldab/kirjutab igatahes väga hästi.

Stevensoni matk läbis neid alasid, mis jäävad just põhja poole Prantsuse Katalooniat (kus olen käinud) ja lõuna poole mingitest teistest piirkondadest, kus ka olen põgusalt käinud. Prantsusmaal muidugi kordub sama nähtus, mis ka Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias, et need, kes elavad põhjaosas, arvavad et lõunaosa on metsik ja mahajäetud/-jäänud. Stevensonil oli tema ajalooteadmistega ja ilmselt teatud sümpaatiaga kunagiste kohalike mässajate vastu, tore seal matkata. Tema teadmised kamisardide kohta avaldasid igatahes nende järeltulijatelegi muljet. Šotlasena ja presbüterliku taustaga (ehkki selleks ajaks ennast ateistina määratletuna) võib mõista, et ta tundis sümpaatiat prantsuse hugenottide suhtes. Matkata eesli seltsis tundub ka hea mõte, tänapäeval olla seal see teenus olemas, et renditakse matkajale eesel ja hakka aga mööda Stevensoni rada minema.

Nellie Bly reisikirja kohta on katkendite põhjal raske otsustada, kas tal tõepoolest oli lihtsalt kiire ja pidigi tormama läbi sadamate laevu vahetamas või on valik tehtud mingist taolisest kriteeriumist lähtudes. Kuulamisel jäi huvitavate seikade hulgas kõrva jutt Singapuri kalmistute kohta ja pisut vaatasin netis pilte ja tekste sellel teemal; näib olevat nihuke lugu, et seoses tohutu ehitustihedusega, teede rajamisega jmt on juba alates 1970ndatest päris paljud vanad surnuaiad hävinud.    

Kui teha mingi kokkuvõte sellest, mida (vanemates) reisikirjades kirjeldatakse, siis korduvad üsna põhjalikud kirjeldused ebamugavustest alates hilinemistest, ülerahvastatusest, palavusest, pealetükkivatest tüüpidest ja petistest või kerjustest, kes püüavad raha välja pressida jmt eksootika. 

Ja eelmiste järel ja vahele pakutakse mingeid sähvatusi sündmuste või objektide näol, millest saadud elamus korvab protsessi tülikuse.

Üldiselt mulle ei meeldi kuulata neid reisimuljeid, mis algavad tõdemusega/hinnanguga, et seal on nii räpane; kui nii olulisele kohale asetub mingi tavapraht vmt, ega siis ei tule ka midagi sisuliselt olulist või rikastavaid muljeid/kogemusi. Selliseid lehmad söövad kilekotte kirjeldusi on juba piisavalt trükitud ja loetud ning kõik peaksid olema kursis ka sellega, et Pyongyangi tänavad on väga puhtad ja Moskva metroo on palju ilusam kui New Yorgi metroo.

Eelmistele lisaks võtsin veel kuulata Carol Drikwateri Oliiviteekonda. Peaks olema ju huvitav, räägib esialgu Liibanonist ja Beirutist. Kas raamatuks on vormistatud autori kogu reis, mille käigus pidi jõudma ka Liibüasse ja Iisraeli, ma ei tea. Üsna palju on tekstis ikka seda räpasuse komponenti jt kohustuslikke elemente. Ja palju on andmeid ajaloost, sellega on meil hiilanud Friide-Berta T, eriti vist Maroko reisikirjas. Ei mäleta, kas temal oli ka palju räpastest tänavatest...

Päevakajalisest võiks mainida, et lehtedest täna lisaks pealkirjadele, mis puudutavad Trumpi telefonivestlust huilooga, ma tekste endid lugenud ei ole, paanika ja hüsteeria on niigi nähtav ja ma ei saa aru, miks. Puht tehniliselt on muidugi paanikapealkiri suurem klikimagnet jmt, aga kas poliitikud ja muud seal ümber askeldavad eksperdid (hmm) peaksid praegu võtma sõna, et küll on ootamatu ja nüüd juhtus küll jama... ei saa aru. Kõik ju teadsid, et Trump lubas seda rahu asja ajama hakata, no ja hakkaski. Helistas kremlisse ja helistas Zelenskile. Vahetasid mordoriga mingeid vange. See kõik on ettevalmistus, et saaks valmistuda mingis formaadis läbirääkimisteks. Selline värk võib kesta ka kaks või kolm kuud ja on vaid eelmäng, põhjalikumate kontaktide loomine ja päevakorra kooskõlastamine. Järgnevad delegatsioonide vahelised kohtumised ja pingelised läbirääkimised. Kuni nende alguseni käib laskmine ikka edasi. USA peamine sõnum on praegu, et Euroopa rohkem asjaga tegeleks.  Viimane peaks suutma USA kõrval võrdse partnerina seista, mitte tal hädiselt sabas jõlkuma.

 

  

Filme ja väikesi ilmaimesid

Korraks olid mõned päevad, mil oli talvine, oli lund ja selget taevast ning päikest (seega siis päev) või kuud (seega siis öö). 

 

Juhuslikult (mis pole muidugi tõsi) sattusin järjest vaatama filme; Hereetik ja seejärel Konklaav. Esimest nimetatakse vist õudusfilmiks, ju ongi; igatahes kolme peaosalise mäng on tasemel ja seepärast (oleks piisanud ka ainuüksi Hugh Grantist) on seda teost hea vaadata. 

Sisuliselt meenutas hereetiku esimene pikk monoloog üsna pealiskaudset võrdleva usuteaduse loengut, kui meil koolides oleks kohustuslik usundilugu, küllap õpetataks sealgi midagi sarnast; kunagised paksemad ja põhjalikumad "teadusliku ateismi" tellise mõõtu õpikud lähtusid samuti sellistest argumentidest ja võrdlustest  jmt. 

Konklaavis on kohe alguses mitu  intriigi ja algupoole stseenid on lavastatud ja filmitud väga hästi. Ja 37. minutil, mil peategelane pöördub kardinalide kogu poole sõnades, et tahab midagi südamest öelda, toob ta tõepoolest kuuldavale sõnumi, mis religioosses kontekstis on üsna loomulik, aga väljaspool võib olla raskest ja valesti mõistetav. 

Vahel juhtub, kahjuks oli minu jaoks ka selle filmi puhul nii, et tegevuse arenedes muutub teos lahjemaks, alguses antud lootus hakkab kaduma ja mõnigi oluline seik on ebausutav ning finaal paneb seetõttu nagu õlgu kehitama. Kahju muidugi. Puänt on siis selline, et kõige lõpuks selgub mingi veider eelneva kontekstiga sisuliselt vähe seonduv seik, mis tundub vist kuidagi moodne või mingist aspektist praegu aktuaalne võimaeiteamis. Mingi linnuke saab kirja ja kriitikud annavad rohkem punkte.

Hoopis parem tundus värskete filmide hulgast  

The Outrun, peaosas Saoirse Ronan, kes teeb väga tugeva rolli, aga võin olla ka subjektiivne, kuna mulle see näitlejatar üldiselt meeldib.Tõsiasi on, et alkoholismist on tehtud palju filme ja täpselt ei teagi. kas neid vaatavad rohkem alkohoolikud, nende lähedased või tavavaatajad.

Kui loetelu jätkata, siis vaatasin ka filmi The Brutalist ja selle valiku taga oli osaliselt tõik, et peategelast mängib Adrien Brody, kes imho on väga hea näitleja (ehkki natuke vast üheülbaline, -plaaniline, -tüübiline; pole eriti vahet, kas ta mängib filmis Pianist või Brutalist).

Eile oli lõikav tuul ja tuisk, muidugi valisin just selle päeva, et mööda linna tuiata ja asju ajada; selliseid asju, mida võinuks rahulikult ajada ka 

kuu või kahe pärast või siis kui ilmad juba soojad.

 

Tuisk muutis  selgelt nähtavaks  Jaani kiriku juures lamaval kiviristil kujutatud Jeruusalemma märgi. Sellel märgil on mõned huvitavad detailid, mis seda tüüpilistest Jeruusalemma ristidest eristavad. 

Ring risti keskel viitab keldi ristile, risti harude otsad näivad esmapilgul olevat fourchee risti sarnased ja kahveljad. Täpsemalt vaadates näib siiski kahe haru vahel olevat ka kolmas, mis ristiharu suhtes sirgelt edasi kulgeb ning selline vorm on omane mitmetele ristidele, küll pungi, lehti või lilleõit meenutavate otstega ristidele, aga ka neile, mis öeldakse olevat hundi käpa(jälje) sarnased jne. Aga terminoloogilist segadust heraldikas on nii palju, et seda lahti harutada läheks väga pikaks.

See kivirist toodi Jaani kiriku juurde kuuldavasti sel ajal, mil kirikut veel restaureeriti, aga kust tema leiti, seda ma praegu küll ei tea. Jeruusalemma märk lubab mitmesuguseid oletusi: võis olla palverännaku teel nt Tartust Vastseliinasse, aga võis olla mõne kalmistu juures, võis olla ka mõnel künkal ja sümboliseerida Kolgatat jne.

Liberaalid? Vihm. Memuaarid.

Täna on ideaalne ilm panemaks ahju veidi rohkem puid. Hommikul langev lumi asendus hiljem mingi jäävihmaga; oli natuke tuisku ja õuele tehtud jäljed olid varsti kadunud. Toas passides otsustasin, et täna peab netist, st ajalehtedest hoiduma, sest need jauravad ikka edasi samal teemal, et kas lollid ja vabad ("vabad"?) võivad ERR-i kavas olla ja millal sobib ja millal mitte ning selle juurest nad jõuavad kekseldes transideni jmt; vaatasin pealkirjad üle. Jätkasin hoopis Padjamärkmete lugemist ja tegin lõunaks pastat kammkarpidega. 

Kui peaksin olema nii edev, et hakkaksin oma maailmavaadet kuidagi täpsemate poliitiliste terminitega defineerima (ja kohe olengi ja teengi), siis nimetaksin end klassikaliseks liberaaliks. Ei näe mingit vastuolu, et suudan/suudaksin rahulikult elada ja toimetada ühiskonnas, kus on institutsioone, organisatsioone, kihistusi, üksusi vmt, mis kannavad konservatiivset viisi ja vaimu. Miks ma liberaalina peaksin ennast sellistest nähtustest häirituna tundma? Konservatiivsus kannab ikka mingeid traditsioone ja ühiseid väärtusi, liberaalid müttavad aga uuema mõtte ja laadi vagusid kündes. Kui ühiskond on üldiselt terve, siis kumbki pool ei tunne end teise olemasolust häirituna ja ei topi oma nina teiste asjadesse ega provotseeri.

Konservatiivsus on loomuldasa suunatud kogukonna sisse, liberaal on pigem individualist. Konservatiivsuse väljapoole sihitud suund põhjustab ohtlikke olukordi ja on sageli lõppenud suuremate konfliktide ja sõdadega. Klassikalise liberaali jaoks ei ole tavaoludes vastaseks/vastandiks mitte konservatiivid kuivõrd vasakpoolsed (vanad, uued, uueduued jne, neid on ikka juba mitu ringi olnud).

Eelkirjeldatu on muidugi idealiseeritud pilt. Mingi tasakaalupunkt ja platoo, millele võisid eelneda verised vapustused ja õudused ja kohutavad lõhenemised.  (Tuli meelde laul "It's Oh So Quiet".)

Tagasi olulise juurde. Kui poleks viimase nädala sees gnocchisid-njokisid juba teinud, siis teinuks kammkarpe njokidega ja proovinuks midagi sarnast, nagu teeb minu viimase aja lemmikkokk Olivia YT-s siin , kes eriti aega ei raiska ega näita, kuidas ta mitu minutit midagi lihtsalt hakib vmt.

Muid teooriaid kõrvale jättes, kuulun vist nende hulka, kes jälgivat muutusid ja muutuvaid inimesi lähtudes oletusest, et toimumas on mõnevõrra ulatuslikum ja võib olla ka mõneks ajaks kogu järgneva suunda mõjutav inimkonna olulise osa nn "evolutsiooniline" hargnemine. Sügavam protsess, mille käigus osa inimkonnast suudab jätkata senisel tsiviliseerituse kasvamise rajal, paljudele aga tundub, et liiga raske ja keeruline on olla tsivilisatsiooni osa ning jätkaja ja vaja oleks midagi lihtsamat. Väljendada saab seda mitmeti, igatahes on vaja ennast lahti ühendada. Põhimõtteliselt nihilistlik ja egotsentriline hoiak on nüüd kuidagi saanud nimeks "uusliberaalsus" või halvemal juhul öeldakse lihtsalt "liberaalid". 

Väljas on ilm vihmaseks kiskunud ja kui ennem veel arvuti näitas, et on 0 kraadi ja oli ka null sadu ja tuult, siis nüüd on +1 ja vihm. Korraks lähen veel välja ja küllap saab siis teravaid elamusi otse taevast.

Elementaarne, et sageli või reeglina on väljapoole suunatud agressiivsetele vooludele omane läheneda vasakpoolsele platvormile. Ilmselt tekib see vajadusest olla toetatud mingi hulga ja massi poolt, sest vasakpoolsus on olemuslikult suunatud massidele ja peibutab hulkasid. Seepärast pole midagi eriskummalist, et nüüdsed "neoliberaalid" on tegelikult vasakpoolsed nihilistid, kes kannavad mingit nihestunud karjavaimu. Milline sidus ühiskond taoliselt baasilt sünnib, on juba nähtud Demokraatliku Kampuchea näitel ja Põhja-Korea näol (Korea Rahvademokraatli Vabariik 😼).  Proletariaadi vabastamine või planeedi päästmine või 1% rikkamate raha laiali jagamine kõigile võrdselt vmt õigustab muidugi kõiki drastilisi meetmeid.

Veel kord lugemislauast. Lõpetasin Navalnõi memuaaride Patrioot tõlke lugemise. Olen erinevate vangla- ja laagrimälestustega üsna hästi kursis, aga need on olnud n liidu aegadest ja veel varasemast, kuni dekabristideni vist. Dostojevski Märkmeid surnud majast, Šalamov ja Solženitsõn mõistagi, lisaks hulk muid dissidentide mälestusi ja eestlaste poolt kirja pandut. Veidi värskemast perioodist Limonov ja tema vangistuses viibimisest. Viimases oli juba juttu, et vene vangide kultuuris on toimunud olulised muutused. Eks perestroika aegu algas võmmide ja pättide põimumine ja lähenemine ja vastastikku kasulik koostöö; nüüd on pätid juba ametlikult kuulutatud mordori uueks eliidiks. Need kes läksid vanglast või laagrist ukrainlasi tapma ja siis poole aasta pärast said patukustutuse ja ordeni ja võisid naasta kodukülla ja seal koolis lastele õppetunde anda ja/või õpetaja ära vägistada. 

Navalnõi raamat erineb enamikust sarnasel teemal kirjutatud raamatutest paratamatult, sest suurelt osalt on tegemist vangistusest välja saadetud teadetega, kus on ka kirjeldusi, aga rohkem on kirjutamise ajal aktuaalset teavet autori käekäigu kohta. Ja tugev inimene kirjutab neis oludes ja olukorras lähedastele sõnumeid, mis tunduvad optimistlikud ja kujutavad ümbritsevat kohati koomilisest vmt vaatenurgast. Nii nagu peabki. Võib juhtuda, et mõni lugeja ei taju, et naljatlevate kirjelduste taga on masendava kinnipidamiskoha paine, kohati kurnatus ja kohutav külm, näljastreigiga kaasnevad kannatused, tagakiusamine jne. Vabanemise järel kirjutatud ja laiemale publikule sihitud tekstid on muidugi realistlikumad ning ei pea sedavõrd kellegi tundeid säästma. Ja lõpuks ilukirjanduses võib üldse kõike naturalistlikult ja täie eksistentsiaalse ängiga kujutada.

Kui eile käisin korraks väljas asjatamas istus hoovis lumise puu peal lind, üsna julgelt sõi seal iluõunapuu vilju. Tunnen ainult väheseid kõige tavalisemaid linde, ka arvukalt esindatud linde kohates ei pruugi teada, kellega tegemist. Tegin paar fotot ja googli otsingu ja sain teada, et oli hallrästas. Tema ei ole haruldane lind. Nüüd ehk edaspidi tean. 

Sain kingituseks eelpool mainitud Sei Shōnagon'i Padjamärkmed ja hakkasin nimetatud memuaaridega paralleelselt lugema, kunagi olen seda osaliselt lugenud ingliskeelses tõlkes ja ühel eksamil mõjus see hindele väga positiivselt (eks ma targutasin seal jaapani varasemate ja euroopa hilisemate sajandite kultuure kõrvutades üsna julgelt, aga ju õppejõule meeldis). Selle raamatu võiks pooleli jätta ja edasi lugeda siis, kui olen jõudnud Kyoto'sse, paraku ma ei tea, millal see aset leiab. Kevadel mitte, pole võimalik. Enne sügist ei ole see võimalik. Peab selle sügise ja Kyoto suhte endale selgeks tegema, et kui romantiline või eksootiline seal oleks ringi sahistada. Piltide peal on vihmavarjud muidugi ilusad ja kühmus kujud nende all ka vahvad, aga kuidas see päriselt oleks, ei tea.

Raiskan aega

 Jõulude ja aastavahetuse ajal ma telerit ei vaadanud, oli vaja inimestega koos istuda ja aega veeta; ei osanud teleprogrammidelt ka midagi oodata või loota. Nüüd loen lehtedest mingeid pöördumisi ja seletusi ja vastulööke, ühesõnaga erinevad inimesed on kultuurisõtta tormanud mingis etenduses olnud stseenide pärast. Täna päeva teisel poolel ei viitsi tööd teha, seepärast teen nüüd järelvaatamise, et aru saada, miks progressivistide ja "äärmustagurlaste" (FriideberkVaheri termin) vahel kähmlus käib.

Löön pastlaga muldpõrandal takti, sõrmitsen kannelt ja hakkame aga vaatama,

Onlainis: ütleks, et esimesed 4.13 on igavad ja väga pingutav on jälgida treppidel ja koridorides kooserdamist; 6.13 S. Ilves... mega, ei tea, mis nüüd rahvas teada saab; vist olid tsensori käärid tsiktsirik teinud ja ei midagi põrutavat; üks igav näitlejajutt Pääru Ojaga; järgnevalt ikka koridoris kellelegi muusikule selline oluline küsimus - "kuidas inimene jõuab ideeni mängida harfi?"; 14.30 - mul on juba võimatult igav, kas see on meelelahutus?; 20.08 mingid Morna näitlejad räägivad midagi endast (kuidas ma küll aega raiskan... skandaalselt); 23.49 näidatakse grimmitoas olevat Vaarikut; Jüri Nael seletab midagi identiteedikabaree kohta, et mis see on jne; 31.25 variatsioonid vana hea pioneeriporno teemal; 33.00 see drag show meenutab hoopis ühest Kusturica (vist ikka tema) filmist stseeni kolkakülas perestroika tuules tööle hakanud striptiisibaarist (ainult et topelt ilma erootikata); 39.10 ma kardan, et mul võib hakata nii igav, et ma ei mäletagi, et kunagi nii igav oleks olnud, miks ei oleks nad võinud lavastada näiteks Kuninglikku kaelkirjakut (pean silmas Mark Twaini tekstil põhinevat etendust) vmt; 43.48 ma aiman, et nüüd siia on pandud see pirn ja pauk jmt; 45.22 lõppes see stseen laste loopimisest ära ja hakkab idee ja teostuse autoriga interjuu; vahepeal pole nagu midagi ja 48.20 - õnneks sai läbi.

ERR näitas aasta parimal ajal GLAMUURI... Algus surmavalt igav ja teine pool oli mingi tudengite koolisisese aastalõpu peo kava.