2024 viimane päev

Näib, et saame valge aastavahetuse, sajab päris tõhusat lund. Ennelõunal oli veel päikest ja sinist taevast.

 Alustasin hommikut omletiga, millel oli võrguna praetud riivitud kartulist õhuke kuldne põhi ja sellel võiga kergelt praetud puidu-sametkõrgese kübarad ja peale valatud munad (miinus üks munavalge). Kui kirjelduse põhjal tekib kujutluspilt, siis ehk on see ilusamgi kui produkti foto. Igatahes 1 lõpmatust hulgast võimalikest maitsvatest omlettidest.

Reisimine, suhtlemine erinevate inimestega erinevais paigus ja kokkamine kuuluvad minu lemmikuharrastuste hulka, järelikult ning mõistetavalt olen mõnda aega Anthony Bourdaini fännanud (mõõdukalt). YT on hiljuti ilmunud mingi ülevaade tema elust ja toimetamistest. Ei midagi lausuut ega sensatsioonilist. Mõtlesin tema saatuse üle, mitte teadlikult juureldes, pigem teadvuse alumisel tasandil jäi tiksuma. Võin eksida, aga tundus võimalik, et ta otsustas elust lahkuda kuna väga intelligentsena, väga tegusa ja edukana, palju kogenuna, hästi tegelikkust tajuvana jne jmt, mõistis, et oli elus kõik ammendanud. Olnu kordus, kolmandat või neljandat või veel rohkemat korda. Sõltumatu, edukas, illusioonidest vaba ja tark,  ei leidnud enam midagi uut ja  köitvat. Võib olla see ei olnud nii; hoopis oli vaid mõne minuti või tunni pikkune koflikt ajukeemias, pole ka välistatud.

Eelnevast tõukudes kandus mõte sellele, et millisel aastakümnel oli XX sajandil keskmiselt kultuursemal ja intellektuaalsemal ja parajalt kõrgel ühiskondlikul positsioonil asuval inimesel kõige huvitavam ja lihtsalt parem elada.

Sajandi esimesel kümnendil võis olla üsna tore elu aristokraatidel (ehkki mitte igal parunil) või suurkodanlusel, samuti ka heal ametikohal olevatel akadeemikutel, õpetlastel ja arenevate teadusharude teadlastel, kirjanikel ja kunstnikel vastavalt nende edukusele, buršidel vastavalt rahakoti paksusele, muudega asjad kahtlasemad. No ja alates 1914. aastast läks kõik pikemaks ajaks uppi. 

Enne viiekümnendaid aastaid pole erilist õnneaega Euroopas ja USA-s mõtet otsida. Kirjanikud ja kunstnikud on 30ndate Pariisi ja 20ndate Berliini kujutades küll midagi ligitõmbavaks meenutanud ja mananud, aga kas ikka see näljasena romantika nautlemine oli reaalajas tore, arvan, et pigem mitte või ainult natuke. Gängsterite ja dekadentide aeg, võin nendest tehtud seriaale ja filme nautida, aga selles ajas elamine poleks minu valik.

Viiekümnendad on tänu kuuekümnendatel järgnenud reaktsioonile nagu keskaeg valgustusaja retseptsiooni kohaselt, valiks sealt mõned kirjanikud ja natuke glamuuri ja natuke biitnikute olemist. Ehkki viimaste kohta on Neal Cassady naine meenutanud, et nende elus oli võlu ja hoogu märksa vähem kui üldiselt arvatakse, suurema osa ajast vahtisid niisama ja kurtsid, et maru igav on.

Kuuekümnendatel ja seitsmekümnedatel oli Läänes elu muidugi kirjum ja huvitavam, hästi kindlustatud, üsna loominuline, igasugu mäsu ja rähklemist, vaimusegadust kuni terrorismini, popkultuur ja vastandkultuur, bluus, džäss ja rokk, filmikunsti ja kirjanike  kuldaeg jmt. Kui sealt õnnestuks kaotada viski järgi haisvad noored vasakpoolsed õppejõud, kellest hiljem said professorid ja kes koolitasid välja järgmise põlvkonna organiseeritud haritlaskonna neomarksistid ja kõikvõimalike aktivistide iidolid, oleks tore, kahjuks aga võimatu.     

Selliste aktivistide lemmik Kersti Kaljulaid kurtis ja soovis äsja, et meie teadlased rohkem räägiksid kliimamuutuse probleemist, rohepöördest ja aitaksid poliitikutel rahvast valgustada ja meelsust kujundada. Ta vist ei osanud aimata, et osad teadlased on ikka tõsised inimesed, kes on harjunud rääkima põhjendatud ja analüüsile tuginevat juttu. Ja siis varsti kirjutaski Postimehes doktor Agu Laisk energeetika teemal suhteliselt lihtsalt mõistetava artikli. Tõsi, vaevalt et sellise, mida Kersti, kes võiks oma tahtmiste ja soovidega pisut ettevaatlikum olema, ootas. Muidugi teda argumentidega ja faktidega ei veena, kui need õige ideoloogia alla ei paindu. 

Ja see artikkel lõpeb nii:  Kas elektrivõrgu seisukohast väike saarerahvas Eesti peaks ohverdama end ammu enne, kui ookean tõusma hakkab, ja seda idee nimel, mille teostumist või luhtumist meie suuruses rahvas üldse märgatavalt mõjutada ei saa? Mina seda ei teeks, või vähemalt ei kiirustaks esile pugema. 

Õige ideoloogia on kõik, mõtlemisvõime pole midagi.

Ehk tasuks ka lugeda raamatut Ten Global Trends Every Smart Person Should Know; R. Bailey, M. L. Tuply.

Teisalt tasuks lugeda Rooma Klubi esimesi üllitisi (ja veenduda, et nende prognoosid olid väga puusse).

Mõne päeva eest käisin turuhoones ja veendusin, et ikka veel pakutakse mitme erineva kala marja. Vahelduseks ja muidu lapselikust uudishimust peaks ju mõnda ostma ja võiks proovida midagi sellest valmistada, mõtlesin. Ja tegin teoks. Ostsin paraja hulga ahvenamarja. Ahven on üsna ebamugav kala, aga marjaga võiks olla lihtne toimetada nagu iga teise marjaga.

Eesti keeles olevad kalamarjaga retseptid on naljanumber. Pane törts kaaviari või lõhemarja selle või teise asja peale; kulinaarne seiklus missugune. 

Midagi väga ägedat ma ei leidnud mujaltki. Aga õnneks meenus, et Vahemere ääres süües pastat merisiilikuga, tuli pähe mõte, et sarnase, kuid toorainelt lihtsama pasta, võiks teha mõne kala marjaga. 

Kastme alus üsna tavapärane - praetud sibul, küüslauk, marineeritud väikesed peperonid, ingver, siis lisaks soolale ja piprale natuke peterselli, törts kanget õunamahla ja sorts riisiäädikat, pisut võid ja pasta keeduvett.

Kas paneks mõne anšoovise ka? Panen anšooviseid igale poole kuhu vähegi saab. Aga seekord loobusin, sest kastme põhi on niigi üsna vänge ja kalamarja maitset pole plaanis ära peita. Lõpuks kalamari, paisut praadida ja keedetud pasta kõigege kokku segada.

Tegin valmis. Kõlbas, järgmisel korral praeks (tükeldatud, aga mitte lausa laiali võetud) kalamarja julgemalt, pealt võiks olla rohkem pruunistatud. 

Lõpuks oli mul ikka seda marja järel. Tegin ära, kookideks. 

Klaas puhastatud ja lahti võetud kalamarja ja klaas jahulist ainet (kolmandik maisitärklis, ülejäänu lihtjahu), kolm vahustatud munavalget ja üks mittevahustatud -kollane, nats õlut, soola, pipart, peterselli, basiilikut jm; munavalged muidugi õrnalt ja viimasena sisse segatud ja kohe rohkes kuumas õlis frittida. - pole vist mõtet nii lihtsaid asju kirja pannagi, üsna tüüpiline koogivärk väikeste nippidega.

 

Erilist vaeva selle toiduga polnud ja täitsa OK on.

Jäin eespool nende aastakümnete kaalumisega toppama, peaks vist püüdma lõpuni jõuda. 

Kaheksakümnendad olid muidugi sündmusterohked ja toimusid Ida-Lääne suhetes otsustavad nihked. Meie seisukohast läks huvitavaks ja natuke hiljem läks meil väga hästi ja saime tagasi iseseisvuse, isiklikud vabadused ja õigused ning see kõik on suur asi. Üldiselt USA-s ja Euroopas oli elu muidugi üsnagi stabiilne, kütus oli odav, heaolu tasapisi kasvas, eelnevast kahest kümnendist elu palju ei erinenud, mõnele näisid Reagan ja Thatcher ehk liiga parempoolsete ja rangetena, samas kadus vasakpoolsetel ehk täpsemalt kommunistidel pind jalge alt. Kaheksakümnendate algus ja lõpp olid muidugi väga erinevad laiemas poliitilises plaanis, aga igapäevase olemise vinklist olid need aastad Läänes sellised üsna tavalised ja vast isegi rahulikud, stabiilsed. Kommunistliku võimu all olnud ida-eurooplastele oli selle aastakümne lõpp muidugi vabanemine.

Üheksakümnendad... Kuidas siis seal ja siin ja mujal... Korraks paneb/võtab mõtlema. Eestis oli kuni 94. aastani paljude jaoks päris karm ja vaene aeg. Läänes - tundub, et algas vaikne mandumine, mis on kestnud ka 20 esimest 21. sajandi aastat. Selle aja jooksul on areng toimunud elektroonikas, aga mõnedes valdkondades pole eriti palju õnnestunud edasi liikuda, mõni liikuja kahest möödunud aastakümnest  (nt Concorde) veel lendas ja ikka kujutas endast tehnilist suursaavutust, aga aastal 2000 loobuti sellestki. Näib, et kui sõjatööstuses areng pidurdub, siis aeglustub või katkeb see ka mujal. Viimaste aastate sõjaline konflikt paneb vb midagi liikuma. Aga lisaks võib tulla veel kümnend või kaks segadust.

Kaheksa- ja üheksakümnendate muutustele kaasaelamine kindlasti andis olemisele eksistentsiaalset vürtsi ja oli samas ohutum, kui suurte sõdade aegu rebitud lehena sündmuste keerisesse sattumine. 

Head saabuvat 2025. aastat!

Jõuluvana Variatsioonid

 Miks nii pidi juhtuma, ma ei tea, aga äsja möödunud talvise Nigulapäeva aegu kaevasid arheoloogid Türgis endises Myra linnas Püha Nikolause kiriku põranda alt välja kivist sarkofaagi, mille kohta läks käiku versioon, et selles on Püha Nikolause säilmed. Nii see vist on, ehkki juba 2017. aastal oli teada, et hilisema kiriku põranda all on mingi haud varasemalt samal kohal asunud kiriku aegadest.

Nimetatud kunagist piiskoppi tunneb maailm peamiselt tänu neile kingikottidele, mida Jõulude ajal jagatakse. Samas käib tema kohta palju legende, mida aastasadade jooksul on kogunenud ja need moodustavad mitmeid kihistusi. Ma ei püüa neist ammendavat ülevaadet anda. Aga labasel esemelisel ja materiaalsel tasandil võiks ju üht-teist mainida. 

No esiteks, kuna suht hiljuti käisin Baris,

siis muidugi käisin ka Püha Nikolause kirikus ja 👆selle krüptis ja vaatasin seal asuvat hauda, kuhu pandi need luud, mis kunagi 1087. aastal Barist saadetud ekspeditsioon Myrast ära tõi. See koht tõmbab juba sadu aastaid ligi palverändureid ja seal käib praegugi väga palju moskoovia alamaid, kes erilise innukusega haua ees trügivad. Käisin Nikolausele pühendatud muuseumis kiriku kõrval ja ostsin sealt Nikolaust kujutava keskaegse palverännu märgi koopia.

 

Aga see ei ole ammugi kõik. Eks olen ju Türgis selles konserveerimisel kirikus ka käinud, kus on näha purustatud sarkofaagi, mille kohta seni väideti, et just selles need Nikolause luud kunagi lebasid. 👇 Eks sealgi on nn õigeusklikud ikka palverännakul käinud. 

 

 

Omajagu segadust on selleski, et väidetavalt said ka veneetslased 11. sajandil osa selle pühaku luudest endale ja mõned allikad väidavad, et analüüsid näitavad, et Bari ja Veneetsia säilmed pärinevad samalt isikult. 

Katoliku kirik on üsna kriitilisel positsioonil pühaku eluga seostatud segaste lugude suhtes ja viimastel aegadel Nikolause kultust ei toeta.

Aga jõulukingid on ju ikka toredad ja meeles võiks pidada, et Jõulud on vähem seotud Nikolausega ja rohkem ehk täielikult pühendatud Jeesuse Kristuse sündimisele ehk siis sellele, et Jumal sai inimeseks. Seda polegi nii vähe ja pole ka kerge mõista.

 

Variatsioonid Restauratsioonid

 Notre-Dame'i taastamine lõppes ja toimus restaureeritud ja uuendatud kiriku pidulik avamine. Aukülaliste hulgas oli tagasi valitud eelmine-järgmine USA president Trump. Postimehe Teaduse rubriigis vestleb Strandberg Juhan Maistega ja jutt keerleb S-i poolt välja pakutud telje ümber, et kuidas see kirik on poliitiline. Maiste on huvitav autor ja vähem kui kuujagu päevi tagasi tegin üht sünnipäeva kinki otsides otsuse, et parim kink on 2 köidet Maiste Eesti mõisaid ja losse. Maiste mõtte kulg ei sarnane minu mõtete järgnevuse loogikale, aga on huvitav. Väga palju räägib ta Notre-Dame'i teemaga seonduvalt Prantsuse revolutsioonist, aga kordagi ei mainita jutu sees Napolen III. 

Kunstiajaloo ja arhitektuuriajaloo valguses muidugi ei saa mööda  Eugène Viollet-le-Duc'ist, kellest Maiste pikemalt pajatab, aga väga ühekülgselt. Paradoks on siin selles, et kui JM ütleb, et "Minnakse looma taas seda, mis oli minevikus, ja seda veabki eest Eugène Viollet-le-Duc. Terve Euroopa on sellele avatud. Kui vaatame, mis toimub arhitektuuris – tagasipöördumine minevikuliste stiilide juurde, matkimine ja kopeerimine," siis ta jätab märkimata, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses laialt levinud uued suunad arhitektuuris olid eelkõige just mõjutatud Violett-le-Duc'ist. Tema kaudu tekkis kultuurilise järjepidevuse raamistikus palju silmapaistvalt uut ja erinevat. Mitte nii tuima ja isiklikult minule vastumeelset, nagu lõi eelnimetatud Eugène'iga samal perioodil Georges-Eugène Haussmann. Sellest võiks pikalt pajatada, aga jäägu see praegu. Tähelepanelikul lugemisel võib ju märgata, et vihjamisi on 19. sajandi restaureerimisele viidatud kui Suurele Paugule, millel oli edasisele arengule järelikult otsustav mõju.

Poliitilisuse juurde tulles meenub praeguses olukorras muidugi Krimmi sõda ja selle lõpetanud Pariisi rahukongress 1856. Praegu sobiks küll, et ühelt poolt oleks Prantsusmaa, Suurbritannia, Türgi, USA ja Ukraina (miks mitte ka Poola), teiselt poolt jälle peksa saanud Venemaa. (No kui EU ennast kokku võtaks, siis ei läheks ehk tema ka esimese hooga meelest; miks von der Leyen ja tema sabas Kaja Kallas katedraali avamist boikoteerisid, jääb küll arusaamatuks.)  Muidugi mõista pidas Pariisis sõlmitud rahu vastu vaid tosin aastat ja Venemaa ütles talle omasel moel siis muidugi lepingutest lahti.

 

Eile tulin mõttele, et kolm vaba päeva on parem kui kaks vaba päeva ja alustasin nädalavahetust juba reedel. Kütsin ahju, lugesin raamatuid, vaatasin laskesuusatamist ja sõin eelmisest päevast jäänud fish and chipse.  

Natuke sirvisin Jüri Ehlvesti Palverännakut, mis pealkirja tõttu riiulis silma jäi, aga kohe pärituult sadamast välja see lugemine ei purjetanud. Mis veel ei pruugi tähendada, et teisel korral ei õnnestuks.

Vaatsin muidugi netist uudiseid ja muud kribu-krabu, leidsin ühe Andrus Rõugu värske poeesijulla, mis käib nii:

Linnud on Jumala saadikud
Mis tõestab ühtlasi ka tema olemasolu
Nad suudavad läbida suuri vahemaid 
Ja toovad meile kevade 

Täitsa OK.

Hakkab läbi saama AD 2024 ja muidugi võib mingeid kokkuvõtteid teha ja arvestust pidada, et kui palju aega sai ära raisatud ja mis nagu elamise tähe all veedetud. 

Kolm reisi: Malta, Portugal, Itaalia, muidugi selgelt positiivne,

 hästi veedetud päevad, rõõm ja nauding.

Üks pikk ja põhjalik artikkel, ma teadsin, et ehkki  sellise kirjutamine on natuke ka vaev ja tüütus, hiljem on ikkagi hea mõtelda, et sai tehtud ja ta jääb ja kestab.

Lisaks sai keskenduda ja ära teha asju, mis olid edasi lükatud, korduvalt; juba painavaks muutunud; aga lõpuks oli nende lahendamine ja kaelast ära saamine palju lihtsam kui teadmine, et nad ootavad tegemist.

Muidu ses' elus, kus inimesed muretsevad ja/või rõõmustavad enda ja oma lähedaste pärast, on ka 2024  mitmeid rõõmustavaid sündmusi ja hetki; samas on ju neidki muresid, mis vahel kõiki tabavad; ühesõnaga päriselt nii ju ongi. Kui ei püüa elust mööda laveerida (mis ju ei õnnestu).

Pildistasin Maltal treppe ja kõrval jäi uksele seisma kohalik vanahärra, kes ütles, et Tore on neid pildistada küll, aga pole eriti fun siin elada. 

Lissabonis valisin elukoha eskalaatoriga trepi kõrvale.

Tundub kergendusena, et lõpeb ka Tartu kultuuripealinna värk.

Rohkem kui aasta vältel sai lugeda tekste ja imestada, kuidas Kultuuripealinna toimkonna liikmed ei suuda inimkeeli midagi öelda, vaid aina väljastavad sõnumeid projektspeak'is. Vuristavad kandideerimistaotluses kirjas olnud lauseid lausa une pealt. 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nüüd on teise plaadi peale pannud 

ja liigutan uskumatusest kõrvu ja silmad lähevad rohkem kui ümmarguseks ning peas on suur küsimus, kas nad tõesti oskavad sellist jura ajada, ilma et neil oleksid ees poolesajanditaguste keskajalehtede esikülgedel ilmunud juhtkirjad ja esiuudised?

Üks teine aeg on taaselustunud, vana hea tühja möla siirded laiutavad Päevalehes ja Delfis ikka umbes nii:

 (...) saabusid arvukad kõrgetasemelised välisdelegatsioonid 40 riigist enam kui 1400 külalisega. (...) on läbi viidud enam kui 1600 üritust...  kajastasid tuhanded artiklid ajalehtedes kogu kontinendil ja kaugemalgi. Le Figaro's ilmus ulatuslik ülevaade, milles leidis märkimist...   The Washington Post kirjutab, et... Tartust saab lähitulevikus oluline kohtumispaik kogu maailma silmapaistvatele kultuuriloojatele ja kunstnikele, uute projektide loomekeskus.

Stingi kontsert, Bryan Adamsi kontsert - nende mõju saame tunda alles aastate pärast. irw!

Aastatuhande alguses (siis kui väikesed karvased loomad olid kõik ühte urgu kogunenud ja seal kirkaga tagusid) toimus Tartu Lauluväljakul kuuel suvel, korraga mitmel laval ja paljude huvitavate välisesinejatega festival Plink Plonk. Ilma räige haibita ja kohaliku võimu rahalise toetuseta. Lõpuks korraldajad väsisid ja ütlesid kurvalt:  Põhjuseks pole raha, vaid motivatsiooni puudumine, mille on eeskätt tinginud nigel kultuurikorraldus, mis meie arvates ei oska vahet näha professionaalsel entusiasmil ja aktiivsel lollusel. (minu bold)

See on vaid üks näide kümnete võimalike näidete hulgast selle kohta, et Tartus on olnud neid tegijaid, kes on ilma miljoniliste toetusteta teinud suurepäraseid üritusi. Mitte lihtsalt tellinud agentuuridest artiste, kes siit lähedusest on juhtunud mööda sõitma.

Millise jama võib Tartu korraldada aastal 2030, ei oska veel aimatagi, aga kui vektori suund ei muutu ja ei hakata tõsiselt tähtsustama ajaloo olulisust seoses tänapäeva, poliitika ja kultuuriga, siis tuleb megakobarkäkk.

Variatsioonid 7 ptk

Film

Vaatasin eile filmi The Menu (2022), peaosas Anya Taylor-Joy ja Ralph Fiennes. Meie kinodes näidati seda üsna pea pärast ilmumist, aga kinno ma ei sattunud. Hea film, tegevuses on põnevust ja koomilist vaibi, filosoofiat ja psühholoogiat, natuke teatraalsust ja väga head näitlejatööd. Toimetab satiiriliselt  moodsa köögikunsti teemal ja viitab kokkadele ja restoranidele, kes on tunnistatud maailma parimateks ja kus kasutatakse udupeeneid uusi tehnoloogiaid. Satiiri ja sarkasmi jagub ka toidukriitikute suunas ja natukevõirohkem kokkade pihta. Üsna kesksel kohal on täiuseihalus ja vajadus saada tunnustatud ning selle nimel tehtavate loobumiste ja pingutuste teema. Mis ju mingil määral universaalsed probleemid. Mulle näib, et sel filmil on keskmisest linaloost tunduvalt rohkem sisu. 

Tegijate hulgas on Succession'i (HBO seriaal) juhtivad jõud ja sarja tonaalsust on ka filmis tunda. Kohati üle vindi keeratud väikesed stseenid, aga mitte üle soolatud või liiga pipraselt, just puhta maitse esile toomiseks (hahaha, (filmi)gurmaani sõnavahtu ikka ka).

Kohati oleks võinud serveerimise käikude ja nende vahel esitatud stseenide juures isegi pinget juurde kruvida ja kui nt üks kokkadest endal söögisaalis ajud sodiks lasi, võinuks küpsetatud üdikondi ja punaka kastme asemel pakkuda üdiklimpe heledamat värvi kirsikastmega, aga film hoidus siiski naturalismiga üle pingutamast ja jäi valdavalt paraesteetiliseks ja põhiliselt küllaltki hillitsetuks. Pole nagu suur ja kole horrorfilm, mis ongi mulle sobiv, sest ma eriti ei seedi õudukaid.

 

Elu

Pärast sellist gurmaanivärki pole eriti glamuurne, et tegin vahepeal täidetud kalmaarituube.  

Kui natuke vaeva näha ja osta vajalikke

koostisaineid (nt spinat, seedriseemned, pecorino romano, anšoovised, fenkol, sidrun(ikoor) ja riivsai), saab üsna lihtsalt teha täidetud kalmaarituube sitsiilia moodi. Kui neid liiga kauaks ahju ei jäta, siis on nad ju täitsa maitsvad. 

 

Elukunstid

Kultuuripealinn sai vist juba enam-vähem läbi. Projekti-inimesed näitasid oma ellujäämise strateegiat ja taktikat. Nüüd peavad välja mõtlema või leidma mõne järgmise projekti. Aga kandideerides on üks tugev punkt CV-s juures. Üks kutt arvati isegi Euroopasse mingiks eksperdiks. Olla muidu Rakvere mees. Osa tegijaid võib jälle uhkelt Tallinna tagasi minna selle tõdemusega, et näitasime ülikooli matsidele, mis kultuur on. Mõne leheloo peab  veel avaldama, et paneks kindlalt punkti ja kuulutaks selle aasta enneolematuks Tartu edulooks ja uue epohhi alanuks.

 

Viited

You know what I'd really like? (...) A real cheeseburger. Not some fancy, deconstructed, affluent bullshit, a real cheeseburger.

 

Teaduse piir väga lähedal

Teadus on ikka väga subjektiivne asi, oleneb väga sellest, kes teeb. Sain kätte füüsikaliste meetoditega tehtud analüüside tulemused, terve seeria, tosinkond proovi, ja kõik tulemused metsas, vb on mõni juhuslik kokkulangevus nt Rakvere linna aiateivaste arvuga või labori töötajate keskmise pikkusega (mõõdetuna sentimeetrites). Aga tubli tükk teaduslikku butafooriat, liidame muu dokumentatsiooniga ja las siis keegi kusagil loeb ja ahmib õhku. Reaalteadus, analüüsid, meetodid... mõneks ajaks minu huvi jahtus. 

 

 Vahemäng sõnadega

Eesti 200 sõnamängud on üks teema, mida peaks kuidagi semiootiliselt uurima ja pikemalt lahkama, aga ma ei viitsi sellest mingit esseed vormida. Paar tähelepanekut. Esimene ja juba ammune oli see sõnake "nupukas". Lahendused nupukad jmt. Unustati ja asendati sõna "tark". Kunagi Eesti ikka unistas targast tootmisest ja majandusest jms. Teine keskne ja populaarne termin on neil "personaalne", riik ennekõike jah. Vot kui selle asemel oleks "inimlik", siis tahaks küll loota, et toimub mingi meeldiv nihe, aga personaalne tundub olevat midagi, mis pole inimlik. Kolmanda mõiste vormimine on muidugi väike meistriteos ja seda on paljud märganud. Pärast aastaid väldanud sõnavahuga kaetud projektide elluviimist asendati "elukestev õpe" ja "täiskasvanuharidus" mõnitava "hobiharidusega", millele muidugi tuleb lõpp teha. On ju täiesti arusaamatu, milleks inimesed õpivad aednikuks kui nad tegelikult on raamatupidajad vmt. Ei suuda ma seletama hakata, et selleks, et oma aedu ilusamaks harida (kuis igapäevaselt praktiline ja ilus ja kui sügavalt sümboolne ja kultuurne). Haridusminister ei saa aru, tehtagu oma igandlikud peenrad kuidagi moodi kaevates ja külvates ja asi vask. Ma lõpetan selle teema kuni uue värdmõiste laiema leviku epideemia puhkemiseni.   

 

Liikluskeerises II

Õhtusel jalutuskäigu läbi Supilinna spordipargi ja vabaujula poole tasub lumisel õhtul ronida suusaradade keskel olevale künkale ja heita pilk kuuvalguses paistvatele lumistele puudele ja katustele ning  tuulevaikuses korstendest  kerkivatele püstloodis suitsusammastele. Sinnapoole ma eelmisel nädalalõpul suundusingi. Pikas mustas mantlis ja mustades teksades, musta mütsi ja saabastega. Valgustatud tänavatel ja pimeduses oli liikvel vaid mõni inimene ja autosidki oli üksikuid. 

Jõudsin spordipargini ega olnud seal veel paari sammugi õigupoolest teinud, turnisin sõidutee serval, kus ei tundunud olevat libe, kui märkasin, et parklas seisab valge minibuss, politsei vilkur peal, vastavad kirjad külgedel. Märkasin neid mõistagi enne, kui neil läinuks korda mustas riietuses kuju pimedal teeserval näha. Buss hakkas parklast minu suunas liikuma, aeglaselt. Mina seisin tallatud lumel ja ei liikunud. Peas valmis stseen järgneva dialoogiga: Buss peatub minu kõrval ja politseinik esitleb end, seejärel küsib: "Kus on teie helkur? Kas teate, et jalakäijal peab olema helkur? - Mina: "Just avastasin, et helkur on ära kadunud, helistasin tuttavale ja ootan siin seni, kuni ta mulle uue helkuri toob."  

Pimedas ilma helkurita seista on ju lubatud?    

Muutused, muutused

 Esimene lumi; nädala jagu varem kui eelmisel aastal. Nii tuim ei saa ju olla, et seda ei mainikski. Hetkel taevast enam lund juurde ei saja, aga puudelt langeb märgi lumetükke alla ja sellist krae vahel saada ei tahaks. Liiga teravalt tunnetatud reaalsus. Eelistaks mahedamat, hella ja hõljuvat reaalsust.

Seened kasvavad, neile lumi sobib.         

Tänane päev sobib mulle pigem 

raamatutes tuhlamiseks ja paberitega 

sahistamiseks. Ja et on Ukrainas toimuva sõja 1001. päev siis on sobiv keskenduda ja vaadata, mis on Muutuste raamatul sõja edasise käigu kohta öelda.

See on hea mõte, aga esimesel katsel ma raamatut üles ei leia. Pole seda kaks või kolm aastat kasutanud ja eks siin ole ju laualt ja riiulist asju ümber ka paigutatud.

Koristasin laua ära, suhteliselt alumistes kihtides oli Akadeemia number, lisaks hulk notebooke'e, peenraha, ülikooli diplom, tolmulapp, märkmepabereid ja üks salfakas, kuhu on tehtud märkmeid artikli jaoks, mille ähvardasin kirjutada, aga eks näis, omi mõtteid paberitelt pahatihti ei viitsi hiljem lugeda; oli ka muud pudi-padi: nahast värk, mille peal on kirjas, et ehtne nahk ja tehtud Kreetal, sama paela küljes paberitükk, mis meenutab, et koti eest sai makstud 220 euri; tühi välgumihkel Malta ristiga ja avatud pakk Gauloises sigarette, kontori võti jmt.

ViimaseSuureLauakoristamise käigus ära toimetatud raamatute hulgas neli tuba siit kaugemal, otsitavat raamatut ka ei ole, ehkki seal on hulk selliseid, mida olen veel hiljuti kirjutuslaual hoidnud.

Laud saab korda ja see muidugi on kergendus; märkmikud kappi, uks kinni ja huh! ma enam ei tegele selle või teise teemaga.   Võtan kohvi ja Gaulois.

Nüüd siis lõpuks! oluline küsimus: kuidas see ikka nii on, et vajalik raamat (v asi) on viimase toa viimases riiulis? Pärast neid ekslemisi ja otsinguid ma kohe ei suuda keskenduda ja naasen oraakli juurde pisut hiljem. Vaheaeg.

Niisiis, konsulteerisin Yijing'iga (või millisel kujul te Muutuste raamatu nime eelistate). Tulemused on nagu eelmistelgi kordadel minu jaoks ebatavaliselt konkreetsed ja mitte eriti keerulised tõlgendada. Niisiis tänu ühele muutuvale joonele tuli arvestada kahe märgiga ja esimeses järjekorras sellisega, mis viitab, et on õnnetu aeg, mil tuleb usaldada oma sisemist jõudu, olla sihikindel ja pühendunud.  Pimeduse jõud omavad võimu ja ohustavad kaudselt lisaks otsesele ohvrile ka teisi. Teises järjekorras (muutuses) tuli aga rahu märk ja viiteid sellele, et rahulik aeg saabub kevadel ja sellega koos algavad väga head muutused, areng, õitseng jmt. 

Igaks juhuks mainin, et viimasel ajal teemaks tõstetud ja haibitud rahu ja läbirääkimised ei ole minu arvates õigesti ajastatud õige lähenemine, rohkem võiks rääkida ja veel rohkem teha Ukraina relvastamisel, sest kasvav tulejõud , eriti siis, kui väed kaotavad osa oma manöövrivõimest, on ikkagi kõige olulisem ja moskooviale mõjub Ukraina liitlaste soov tüürida rahu poole märgina nende nõrkusest, aga vastase nõrkust kasutavad orkid alati ära ja seepärast rahu mainimine ainult eskaleerib sõda. Mida rohkem orkide laevu, lennukeid, kahureid ja raketiheitjaid, õhutõrjesüsteeme, tanke ja soomukeid ning jalaväge hävitatakse, seda enam sõjategevus ja moskoovia ind seda jätkata, jahtuvad ja seda enam nad taltuvad.  

Ei leia ükski kõrgetasemeline konsiilium ravi huiloo paranoiale ja läbirääkimised praeguses seisus kas luhtuvad või vormistavad Ukraina kapituleerumise, paremal juhul mingite tingimustega, aga kuna moskoovia iial ei ole lepingutes fikseeritust kinni pidanud, siis ega järgnevad arengud saa olla kuidagi head. Euroopa ja NATO ei peaks praegu vahtima Trumpi poole, veel vähem lugema Trump juuniori postitusi, midagi sealt ootama ja kartma jne. Kui ukrainlased saavad relvi ja survestavad orke, ega siis trampistid ka ei keskendu väikeste mehhiklaste üle piiriaia tagasi tõstmisele, eks nad tahavad ka olla ikka maailmavõim, demokraatia kants jmt.   

Hommikust lõunani

No nii, hea uus ilm... maailm... tere, tere! Eks leiab ju ikka vahel juba hommikul, et on mingi põhjus stressata, isegi kui ei pea kuhugi minema ja kõik paberid on saadetud ja tehingud tehtud ning on selgunud, et kantseliidi ja registri sümbioosis tekkinud krüptilised sõnumid ei tähenda minu jaoks midagi fataalset. Kindel märk peidetud surutisest on kui peas keerleb mingi totter lauluke helisevast muusikast või eesti šlaagrite lõputust varasalvest. Seepärast viimastel päevadel panen tiksuma mingi YT playlisti, et mingi positivchik tümpsuks, parem ikka kui kohalik popp, mis võib tabada raadiost. Sissejuhatuse lõpp.

?Mis siis täna hommikul muusikast ette kobatas? Tubli tund lüürikat ja meloodiaid kõik AI tehtud. Lihtsad ja lõbusad ja kergesti mõistetavad ja veri-veri positiivsed.  

Eile hommikul leidsin, et puidu sametkõrges kasvab ka sellel talvel minu hoovis peenra kõrval oma paku juures. See on lahe. Natuke ma omas kergemeelsuses ja mõtlematusega olen tema kasvuala õgvendanud, sest üle-eelmisel aastal võtsin seenekobara kõrvalt ühest servast mulda ja ja püüdsin seent levitada teiste remmelga või jalaka pakkude pragudesse. Pole ma mingit seenekasvandust suutnud tekitada. Seened kasvavad ikka vaid seal, kus nemad ise on otsustanud olla.

Tunnen pisut puudust sellistest hommikutest, mil esimene kohv saab joodud kusagil väljas, kohvikus,   kõlavate buongiorno'de saatel.

Ma oskan nimetada vähemalt tosin ärkamise viis ja hommikusse sisenimist, mis on ebameeldivad ja pole nagu tahtmist päeva alustada, aga ega ma vedelema ka ei suuda jääda. Kui üleval, siis üleval, kui ärganud, siis lõpuni.  Kui meenutada varasest noorusest kogemusi, mida pakkusid matkasellina ärkamised, siis neid küll ei tahaks uuesti kogeda. Või kaugemate sugulaste juures külas olles ärgata ja vedada näole naeratus, mis varsti sinna krampub ja hangub. 

OK. Nüüd ma olen juba piisavalt kuulanud igasugu Coffe Shop Ambience'i ja Bossa Novasid. Kisub läägeks. 

Hea võimalus teha nüüd midagi asjalikku, kütta ahju ja muud vajalikud toimetused ära toimetada.

Ahjud said nüüd köetud ja kirjad kirjutatud ja loetud ja pool igapäevast elu elatud.

Taasilmus Kenkō. Jõudeaja võrsed. Peaks uue ilusama eksemplari ostma. Rein Raua tõlked kipuvad vahel olema kuidagi tuimad, on selles süüdi akadeemilisuse mingi rõhuv-suretav vaim või ei tea mis, iseloom vb. See on selline meditatiivne raamat, peab endal lauanurgal lebama, vahel loed paar lehekülge suvalisest kohast ja siis paned jälle kõrvale, hea teada, et see on samas lähedal.

Mõneks päevaks hälbisin muudest lugemistest ja süvenesin netist leitud arhiividesse kus on muuhulgas erinevaid allikaid 70-90ndate Kremli poliitiliste telgitaguste kohta. Väga huvitav on kõrvutada tollastes siseringi liikmete päevikutes kirja pandut dokumentides leiduvate faktidega. nt Afganistani tungimise kohta, või ka hiljuti natuke rohkem kajastatud Eesti (nsv) otsuse kohta enda seadused ülimuslikuks kuulutada ja üldiselt 1988. aasta kohta, mis oli kindlasti üks huvitav aasta siinkandis.

Nojah, kümme aastat sõdisid seal Afgaanimaal ja selle jooksul olid täitanud punaarmee inimkaotused ligilähedaselt sama suured nagu on täitanud orkidel Ukrainas viimastel aegadel ühes kuus.  Kordavad ikka aastaid 1941-1944.  Täna sel teemal ei peatu.

Liikluskeerises

 Ületasin rohelise tulega ühe, teise ja kolmanda tänava, selliseid 2 rida kõrvuti ja ristmikuga ning autode vooluga siit ja sealt suunast; lõpuks jõudsin vaiksemasse kohta, kus oli veel üks foor autodele ja jalakäijatele, polnud seal ei esimesi ega teisi, politsei mikrobuss veeres aeglaselt mööda, lasin sellel 20 meetrit eemalduda ja ületasin tänava. Buss pani sisse tagumise käigu ja sõitis minu kõrvale. Avatud aknast palus ametnik mul bussi kõrval natuke edasi liikuda ja kui peatusime, siis esitas küsimuse: Kas teate, miks ma teie poole pöördun? vmidagitaolist. Vastasin: Ületasin teed punase tulega. - Kas oskate põhjendada, miks te seda tegite?  Ja sellel kohal mina vastan muidugi, et - Kui autosid ja liiklust ei ole, siis luterlased ootavad punase tule taga, aga katoliiklased lähevad üle tee. 

Kas ma teadsin, et nii pole mõistlik vastata, muidugi; kas ma oleks tahtnud teisiti vasta? ei oleks. Mina olen minu vastus, minu tegu, minu iseloom ja muidugi minu saatus ja see vahesaatus oli 40 eurtsi trahvi. Kusjuures ma ei ülbitsenud ega olnud konfliktne, ei vaielnud ega seletanud. Mainisin, et sellise rikkumise eest kohas, kus on parkla ja kõik inimesed siiberdavad suvaliselt sõiduteed ületades ja autode vahel laveerides jne, oleks ehk võinud piirduda suulise hoiatusega, aga ametnik oli veendunud, et reegleid peab jälgima võimalikult rangelt. Mõlemalt poolt oli meie vestlus viisakas, aga punktivõidu naljatavas leebuses ja pingeid maandavas mängus sain ikkagi mina. Roolis olev ametnik turtsatas aeg-ajalt, mis tema paarilisel natuke vaipa alt tõmbas, aga no ei ta taganenud, ikka et meil on silmad ees ja taga (on neil ikka fikseeriv kaamera, mis tahapoole näitab? eks vist ikka on.); nägite, et me oleme, aga ikka ületasite... Tegelikult ma lasin neil paarkümmend meetrit edasi sõita, aga olgu pealegi. No ja siis veel võrdlus, et kuidas autojuhid ikka seisavad jne, pole tegelikult pädev. Ma ikkagi ei vaielnud, mainisin, et võin vestelda seni, kuni ta arvab, et peaksime, aga ei taha nende aega raisata.

Mis sõnumiga ma sel teemal siis lõpetaks? Grammikene minu suhtumine politseisse muutus, sest neil peaks ikkagi olema teine lähenemine, kui vahikoeral, kes midagi kaitseb. Selline rohkem kogukonnatundlikum ja inimesega häid suhteid taotlev. Natuke vist targem. Ma vihkan halbu pedagooge, oma võimu näitavaid inimesi jmt. 

Kas ma hakkan edaspidi liikluseta tänaval seisma punase fooritule taga? Kindlasti mitte.  Lisaks olen ma liikluses alati üliviisakas, tänan viipega autojuhte, kes sebra juures peatuvad jne. Võib olla, et see politseinik on protestant ja talle ei meeldi märkused vabakirikute liikmete kohta?

Vist ei ole seda naljakest siin varem avaldanud - Küsivad nunnad kloostrikooli tüdrukutelt, et kelleks nad tahavad saada, kui suureks kasvavad. Tüdrukud siis vastavad, et kes õpetajaks, kes lauljaks, kes kokaks jne, aga üks vastab "Prostituudiks." Kuidas-kuidas, küsib nunn õhku ahmides. "Prostituudiks," kordab tüdruk kangekaelselt. "Ohh, Jumal tänatud," ütleb nunn, "ma kuulsin alguses, et "protestandiks". 

No ja sellega on tänane postitus lõppenud. Minge rahus! (Ja olge liikluses tähelepanelikud!)  

Reageerin kiirelt ja raevukalt

 Venekeelse Delfi peatoimetaja Andrei Šumakov püüab, ma usun, et ta siiralt püüab, teeb seda ka täna kordusilmunud Eesti Päevalehe arvamuses, milles langetab hinnangu, et Venemaa kodanikelt kohalikel valimistel osalemise õiguse ära võtmine on rumal, kahjulik ja valesti ajastatud. Olla "lihtsalt rumal" otsus. 

Selle sissejuhatuse peale tahan esiteks küsida, kas see on vene šovinismipisikust tingitud, et venelane AŠ julgeb eestlastele õpetada, mida nad oma riigis peaksid tegema ja kuidas targalt toimetama? Väga levinud suhtumine siinsete tiblade hulgas. Ja veel tahaks teada, milline oleks õige ajastus, kas see oli minevikus või tuleb see tulevikus? Enne mida või pärast mida? Seda vastust tahaks tõesti kuulda. (Muidugi on teada, et siiras vastus tiblunnide poolt oleks, et "las jääb nii nagu on" ja ägedamate turbotiblunnid tahaksid vastata, et "andke meile kõik õigused ja tehke vene keel teiseks riigikeeleks (seniks kui moskoovia teid jälle ära okupeerib). Nii palju lühidalt sissejuhatuseks.

Esitab siis kaheksas punktis nö küsimused.

Esimeses punktis küsib, kas eesti elavad Vene kodanikud ei ole juba päris meie inimesed.

Oleneb "meie" defineerimisest, aga nad tõepoolest ei ole Eesti kodanike moodi absoluutselt (kui välja arvata väike hulk eesti rahvusest tiblastunud isikuid). Eesti kodanikud ei käi valimas VF presidenti ehk demonstreerimas oma lojaalsust huiloole; nad ei käi 9. mail Eesti vallutaja sümbolile lilli viimas ja ei kaitse hüsteeriliselt vallutajate tankimonumenti, nad ei lasknud 2014 aastal Krimmi annekteerimise puhul õhku rakette, nagu seda tegid lasnamäelased ja vb mujalgi need venelased, nad on kindlad, et nad vabastasid 1944. aastal Eesti ja kõik tehased ja majad ja muu on nende ehitatud ning ilus elu oli Eesti NSV-s (aga seda selle pärast, et venelased andsid viimasedki viinerid ja leiva eestlastele suurest lhkusest ära ning ise elasid või ja liha kaartidega kuni nõukliidu lõpuni).

Et AŠ-l on õnn tsiteerida "meie inimeste" küsimuses Piret Hartmani lolli väljaütlemist, jätab küll külmaks. Piret Hartman on poliitik ja loll; aga mille üle imestame või milles kahtleme?

Teises punktis mainib, et Putiniga kohtus Kersti Kaljulaid - taas tagasi eelmise lõigu lõpu juurde: Kersti Kaljulaid on loll, ebapädev president, kõik: täiesti inimesest lähtuv, üksikisiku roll ajaloos jmt.

Nii et küsimus on, et miks me karistame... vastan tõsiselt, aga sarkastiliselt: selleks, et te saaksite kisada "ušemljaajut". Me ju tunneme vene inimese psüühet, te panete kõik tugev-nõrk skaalale. Paneme siis teie küsimused ka. Kuna tiblad ei usu, et mida võiks olla antud või tehtud lihtsalt heast tahtest jmt, nad hindavad seda kui nõrkust ja muutuvad järjest orkimaks. Viiamse 30+ aasta jooksul ei ole eesti naiivsed lootused, et tiblad kuidagi integreeruvad jmt, täitunud. Ja eriti praegu on tundlik aeg.

(Kas ma tõesti teen selllised mammutpostituse nüüd?!)

Kolmas küsimus meid ei puudta, sest hetkel selliseid moskoovialaste kaebusi meie ei lahenda.

Neljas küsimus, et kes hakkab Narvas ja Sillamäel valimas käima? Vastus väga lihtne - EV kodanikud.

Viiendale küsimusele on lihtne vastus, et Eesti riigi seisukohalt on kindlasti parem, kui riigivastase tegevusega seotud inimeste poolt ei saa hääletada, kuna nad on juba vangis vmt. 

Kuuenda küsimusega on AŠ mingi loogilise konstruktsiooni jalgadelt pea peale pööranud, selles on loogikaviga, usun, et minu lugejatele on see selgelt näha.

Seitsmes küsimus on väga kistud ja ei vääri kommenteerimist.

Kaheksas küsimus on sissejuhatuses jällegi suur kurtmine ülekohtu üle, mis kurja Eesti on mordori kodanikele teinud; tahaks siinkohal lugeda ka seda, et oleme piiri kinni pannud ja ei ole lubanud tibladel siit ära kolida. See tõepoolest parandaks meie julgeoleku olukorda tunduvalt. Ma olen selles kindel. 

Kokkuvõtteks: mordoris on sadu tuhandeid orke, kes on läinud Ukrainasse vabatahtlikult raha eest tapma. Eestis on vähemalt kümneid tuhandeid, aga võib olla ka 100 000 orki, kes on uhked mordori üle ja huiloo on nende silmis õige juht. Eesti ühiskonnal ei ole õnnestunud nende meelsust muuta ja keskpikas perspektiivis ei õnnestugi. Aga me ei pea neid sallima ja kõige vähem peaksime kuulutama, et "integratsioon on kahesuunaline" ja muu sarnane idiootsus. Kahjuks on ohud, et segakoolides hakkavad ilmnema eesti laste juures venestumise probleemid ja muud sarnased ohud, on reaalsed. 

Kahjuks ei hakanud meil toimima dekoloniseerimine, mis mitmel pool mujal 90ndatel toimis, selle otsustamatuse viljad on kenasti küpseks saanud.  

Sügis, lehed ja leheküljed

Tänasega näib oktoober olevat alanud.

Enne seda oli kaheksa päikeselist päeva järjest! Palju ainet potentsiaalse kliimahüsteeria ägenemiseks.

 

 Ei viitsinud midagi teha, isegi mitte mõnda neist lõbusamatest asjadest ja lõin  nädala surnuks. Aga siis  saatsid toimetajad  tagasi minu artikli teksti, millest kõik retsensendid ja eeltoimetajad ja keeletoimetajad olid hoolega üle käinud ja palusid selle viie päeva pärast parandustega ja kohendustega jmt tagasi saata. Selline päästerõngas, et peaksin ikka midagi tegema, midagi jätkama ja lõpetama ning tagasi pöörduma millegi juurde, mis mõnda aega enam meeldegi ei tulnud. Selle asemel, et igavleda ja püüda miskit uut välja mõelda või leida. 

Esmalt lugesin korra artikli teksti koos pakutud parandustega ja ümbersõnastustega ja hulga ameerika ingl keele asendustega va oxfordiga pealiskaudselt; järgmisel päeval võtsin teksti uuesti ette ja tegin pool esimest ringi peale niguniuhti. 

Kuni reedeni  kestnud pusimine artikli kallal ei lubanud mul piisava põhjalikkusega lahti seletada ja kirjeldada, kui äge oli, et ühel õhtul lendas ühtäkki köögis ringi liblikas, mitte ööliblikas ja mitte vaksik (keda mõnes keeles sisuliselt lihtsalt koiks nimetatakse), ei midagi karvast ega koledat, vaid suur laperdav päevaliblikas. 

Liblika kavatsused said üsna pea selgeks, kui ta sättis ennast seinale magama. Umbes sinna, kuhu veekeetja aur pahatihti ulatub. Väga hooletu temast. Võtsin ta hellalt maha ja viisin esikusse, kus on rattad, kummipaat ja miljon varjulist kohta, kuhu pugeda ja magada kuni maini. Tema eelistab ikkagi magada keset lagedat seina ja seinalambi vahetus naabruses. Kessee liblika pähe näeb, eksole... miks talle just seal meeldib... või oli ta nii väsinud, et oleks võinud ka keset raekoja platsi purskkaevu serva peale magama jääda...

A' muidugi on oluline, mis konkreetne liblikas see siis on. Näikse olevat kas valgetähn-pajuliblikas või koguni kollatähn-pajuliblikas. Kuna tal on tiivad siivsalt seljale kokku pandud, nagu seisus kohustab, siis näen ainult nende alumist külge ja määrata on pisut keeruline.  

 

Elu on lühike, aga Ulysses on paks; sain kingituseks äsja ilmunud tõlke ja hakkasin nüüd lugema. Hea sügisene ajaviide.

Ma muidugi tean neid inimesi, kes väga intellektuaalideks pürgides on jutu sisse poetanud, et lugesid Ulyssest jmt. Kui on suur soov mind ka nende hulka arvata, siis palun väga, aga no keegi ju peab sellise tõlkija töö ja vaeva peale ikka raamatut lugema ka. Arvasin lugemist alustades ja esimese tosina lehekülje muljele toetudes, et Joyce oli tubli õllejooja, aga väidetavalt ta küll purjutas, aga eelistas veine.  Tekib küsimus, kas teha raamatule keskmise põhjalikkusega taustauuring, mõne autoriteedi arvamusega tutvuda vmt, või olla nagu tavalugeja sel ajal, mil see teos alles ilmus... dilemma.  

Plaanitu

 st et mul ei ole mingeid lähipäevi puudutavaid plaane. Kuna mingeid plaane ei ole, siis ei oska arvatagi, kui kauaks neid ei ole. Oli mul eelnev plaan palju töid teha, sain tehtud ka, on veelgi mida teha, aga päris hullult ei tahaks rabada, kui igavus just ei sunni. 

Oli plaan mängida 2000 tasemega arvuti vastu malet. Tegin plaani teoks, sain oma tulemused. 

Oli plaan olla natuke aega Apuulias ja olingi. Internetti kasutasin ainult bronnimisteks, lendudele registreerumiseks jmt, telerit ei vaadanud ja lehti ei lugenud. Et Nasrallah vastavalt populaarsele räpiloole (ja sellest ärgitatud minu 2 kuu taguse postituse väitele) leidis Iisraeli lennuväe käe läbi oma lõpu, on vaid üks näide selle kohta, et maailma asjad kulgesid mööda ettearvatavaid radu. Sellest uudisest sain teada tänu mulle edastatud teavitusele ja kajastusi, reageeringuid jmt meedias pole näinud.

 Kui Tukla võtmes Hamsunit etelda, siis peaks 

Apuuliast rääkides
kirjeldama selili lebavat kuusirpi kirikute katuste ja tornide kõrval ja malbeid madonnasid jmt. 

 

Bornhöhe vaimus võiks kirjeldada proosalisemalt ekslemisi ja inimesi.

Lugematu arvu literaatide sarnaselt võib pajatada toitudest ja veinidest. 

Mulle meeldivad kõige enam väikesed naljakad seigad ja juhtumised, kus on olulisel kohal need detailid, mida on raske edasi anda.

Vot võtame järgneva loo. 

Istume kohvikus Lecce vanalinna väravate juures, kus õnneks ei ole nägemisulatuses ühtegi ülepakutud fassaadiga barokk-kirikut ega paleed. Üks mitteturisti välikohvik. Tellime ühe cappuccino ja kaks americanot. Ettekandja küsib, et kas toob vett ka, meie sellega nõus. Varsti saabuvadki kohvid ja veeklaasid lauda, vaatan kahte tassi, kus paari sõrme jagu kohvi ja vaatan ettekandjat ja ütlen siis, et ikka americanot vaja, mitte espressot. Ettekandja vaatab mind kerge muigega, võtab laualt tasside ja veeklaaside ja tuhatoosi ja salvrättide hoidja ja suhkrukorvi vahelt väikese klaasist veekannu ja valab tassidesse kuuma vett juurde. Ise ütleb mustkunstniku maneeris:"Espresso - americano." Mina ei suuda muud ütelda kui et Miracolo! 

Mis on sellest loost puudu... väga palju. Esiteks eriline tundlik taju, mis on itaallastel arenenud pilkkontaktide osas.

Kohtuvad pilgud, vähemärgatavad ilmed ja reaktsioonid, omanäoline ätitjuud ja kerge huumorivirve. Aga olen nõus, kui ütlete, et see polnud eriline lugu, ja-jah, ei-ei.

Olen kindlasti juba varem kirjutanud, et espresso topelt veega on sageli minu eelistatuim kohv, aga selle valmistamine on eesti kohvikutes seni enamasti olnud ületamatult keeruline ülesanne. 

Kuna Lecce katedraali fassaad oli kinni kaetud ja kirikut restaureeriti, siis oma peamise elamuse sain kohalikust barokist istudes kohvikus, mis asub Püha Risti basiilika ees. Ma ei suutnud sellest korralikku pilti teha, huvi korral guugeldage Basilica di Santa Croce Lecce. Tõepoolest, barokk-linnad ei ole minu lemmikud nr 1. Saan aru, et taotlus on jõuda nii lähedale ekstaatilistele hallutsinatsioonidele kui võimalik, aga lõpuks on üledoos terve linna näol ikka pisut liiast. Teine sarnane linn, kus kunagi ühe päeva veetsin, on läheduses paiknev Noto Sitsiilias. Õnneks neelavad sellised linnad põhimassi turiste endasse ja väiksemad linnad, nt Barletta või Monopoli on päris kenad ringi jalutada ja vanemaid kirikuid vmt silmitseda. 

Muidugi on mere ääres kõige targem isu täis vaadata 

sinisest taevast ja veel sinisemast merest ja nende lõputust teineteise peegeldamisest.

Ja seal nii palju tühjust on näha. 

Ja igast sadamalinnast võiks teha akvarelli ja sellest meisterdada pusle. 

Seletamatul põhjusel oli mitmes linnas näha esinduslikesse hoonetesse paigutatud fotonäituseid. Tundusid enamasti olevat mingid suuremad projektid ja ühistööd jmt. Aga ma täpsemalt ei uurinud seda teemat. Oli ka suurte fotograafide ülevaatenäitusi, ikka ei tea, mis kampaania see oli.

 Roby Otel mängis kitarri just nagu lisatud videol ikka sama vaateplatvormi juures ja mingi tunde see ikka tekitas, päris liftimuusikat ta ei esitanud.

Ülestähendus

Läbipõlemise teema läks juba ammu moest, ATH hakkab ka juba ammenduma, mis küll köidab saabunud nädalal publiku tähelepanu ja meeli?

Mul on praegu 30 minutit täiesti vaba aega. Kui midagi vahele ei tule. Tuleb siis mingi vahekokkuvõte teha. Viimasest ligi kolmest nädalast.

Tegin kaks ja pool nädalat tööd harvaesineva pingega (ikka kodus ja arvutis ja üleslaadimistega netis selles süsteemis, mille on kutseka poiste firma vähempakkumise korras riigile ehitanud); mõneti vist igavuse peletamiseks. Samal ajal olid minu juures korteris piltlikult öeldes ühes toas hiired, merisead ja kanad ning teised püütonid ja boad; aeg-ajalt said nad keskel kokku, sest meister, kes igal tööpäeval mõned tunnid akend restaureeris, ei viitsinud uksi sulgeda; selle kõige keskel toimus veel üks suhteliselt külalisterohke pidu ja kõik eeltoodu lõppes krooniviiruse põdemisega. Tundub küll, et võtsin selle viiruse vastu üsna külalislahkelt. Tegin restardi.

Krooniviirus käib veel nüüdki umbes korra päevas läbi, tervitab 37.kolmega ja kaob jälle kuhugi.

Töö puhul oli kõige tüütum, et mul oli asutusest, mille töötajaid loetakse kultuuritöötajateks, tarvis saada ühte arvu, kolmest numbrist koosnevat arvu. Ja ootasin seda kolm päeva. Teise meeldetuletuse järel lõpuks saadeti. Kas nad kogu selle aja ootasid palgatõusu või pidasid ametiühingu koosolekuid? Kunagi arvutasin sellise asutuse töötajate tööplaanidele toetudes välja, kuivõrd mina sarnaseid kohustusi täites olen kiirem ehk efektiivsem. Kui ma saadud arvu põhjal võtaksin aluseks kulttöötaja miinimumpalga ja neid arve korrutaks, siis näeksin...   aga rahas pole asi. 

Kui vahepeal pea tundus selge ja mõte näis vabalt voolavat, kirjutasin pika meili ühe raamatu kohta, mille selle tõlke autor mulle enne ilmumist saatis. Sai meili kohta päris palju sõnu ritta, vist 4 või äkki koguni 5 mõtet ka (kui tähelepanekuid mõteteks ei loe, siis vist 3 mõtet). Tõlkija nägi selles kiirelt antud tagasisides osakest tulevikus ilmuvast arvustusest. Mida ma võtan muidugi komplimendina, aga teos on suhteliselt minule lähedasel teemal ja võiks ju proovida, kas saaks teha arvustuse, mis on  raamatust natuke huvitavam. Sama autori üht teost olen varem arvustanud, seega võiksin hakata ennast sel kitsal alal eksperdiks pidama, või mis?

Tööga tõmbasin oma ajukeskused kuidagi tööle ja äratasin üles ja kaudset tulu tõusis sellest nii palju, et ma annan korrapäraselt pähe 1800 punktisele malebotile. Ise ka ei suuda uskuda, et peaks hakkama harjutama 2000 tasemel arvuti vastu. 

Kogu eelnev hooplemine palun kanda krooniviiruse järelmõjude ja tagajärgede arvele. 

Optimeeritud post ehk postitus

Nüüd jõudis tume pilv minu kohale ja ehk hakkab sadama. Käisin siin-seal ja Emajõe ääres, juba hommikul oli üsna palav, inimesed tundusid ilma ja olemist nautivat, keegi sportis,

keegi jalutas, mõned jõid kohvi ja sõid kooki. (Üks lause hiljem ikka veel lihtsalt pilves, puudub vihm.)

Eelmise nädala reedel sadas päeval pisut vihma, aga muudel päevadel on ilm olnud väga suvine. Sestap' oli eile natuke kahju vaadata lapsi, kes lilledega koolimajade poole vudisid. Oleks siiski võinud kuni esmaspäevani hõlpu anda.

Tol vihmaga reedel kõndisin väga asjalikult linnas, oli vaja kolleegidega kokku saada ja mõned asjad üle vaadata. Seega jäin ka korraks vihma kätte ja kujunes nii, nagu kunagi hipparid armastasid ütelda, et "vihm peseb juuksed ja tuul kuivatab". Korraks jäin ühes kangialuses ka ootama, et suurem valing vaibuks ja meel oli ikka seal kusagil biitnikute, lõnguste ja hipparite lainel ja tuli meelde, et "ma iga päev käin linnas, kui polekski mul kodu, seal sõpradega koos möödub lõbusalt mul aeg, kui sajab veidi vihma, ma seisan räästa all, käed taskutes mul mõlemad on sügaval" jne. Kui nüüd keegi väidab, et need pole õiged sõnad, siis palun ärge tulge Jääääre poolt lauldud versiooni pakkuma. Ja ma tean veel ühte või kahte sama laulu erinevate sõnadega versiooni. Kui ühte laulupõhja rahvas hakkab laulma, siis muidugi tekib ka rohkemaid/lihtsamaid loriversioone ja umbmäärasemaid variatsioone.  

Näteks aerutad ja mõttes mõmised 

rütmiks mõnda laulukest 

ja jõgi tundub kohe lühem 

ja vool vaiksem.

Niipalju siis pilvedest ja männiokastest. Millest võib kirjutada terve raamatu. Kummastki ühe.

(Väljas mittevahelduv pilvisus ja vihmatus. Avuti lubab Heavy rain soon.)

Järgnevalt midagi proosalisemat ja elulähedast. Igal alal ministrile Ligile anti klotsid kätte ja nüüd ta siis mängib maksudega. 

Ligi ei oska muidugi ilusasti mängida, loobib klotse ja tahab, et ikka valusamalt tabaks. Kõlavate ähvarduste kajas ja igaks juhuks, hakkavad tuhanded, kellel selleks võimalus on, makse optimeerima. Teised samas optimeerivad tarbimist. Käisin Tartu turul, tervelt üks rida oli müüjatest tühi, mujal oli ka hõredalt, ostjaid oli vähe. Läksin turuhoonesse ja pilt oli sarnane. Vaata siis, kuidas maksude tõusud käegakatsutavalt majandust ei edenda. Kes oleks võinud seda arvata?!  Ja kas keegi arvab, et riik kärbib oma kulutusi kuidagi teisiti, kui toetusi vähendades ja kõige laiemalt ühiskonda mõjutavaid kulusid külmutades? (Naer saalis.)

Põhiliselt on kogu pull järjepidevuses. Oskus valitseda ja juhtida. Millal ja kust see omandati? Ikka sealt, kus olid partei ja bürokraatia ja nomenklatuur. Nüüd on see taas sündinud, järjepidevus ei ole katkenud. Ajal, mil tipp-poliitikud lausa pidevalt ja avalikult kuulutasid, et Brüsselist saame raha samal moel, nagu eelnevalt saime Moskvast, laoti tugev vundament sellele ebatõhusa riigiaparaadiga süsteemile. Ja nüüd ei kuule poliitikutelt peale demagoogia enam suurt midagi. Muidugi on see  mitmeparteisüsteemis muutunud pluralistlikumaks kui oli konservatiivse hilisstalinismi aegadel, aga olemuselt pole mingit vahet, kui sõnu kasutatakse selleks, et tegelikkust moonutada või varjata. Suured targad kuulutavad, et enamasti probleem on puudulikus kommunikatsioonis. Mõhõhh. Jajaa. 

PR-iga tripperit ei ravi.

Kärpisin seda teksti

sest arvuti jooksis kinni, lülis välja ja tundus, et siin võis olla midagi sisuliselt ebasobivat. Ju ikka.

Kunagi vist mainisin, et kuulun nende hulka, kes ei ole Pariisist eriti vaimustunud. Ei taha sellega uhkeldada, natuke on isegi kahju, et nii on. Mainin seda muidugi seoses olümpiaga. Olid sellised päevad, et istun arvutis, vaatan mänge, siis teen arvutis tööd, siis vaatan mänge, lõpuks ei teagi, kas see oli nüüd töötamise aeg või spordi vaatamise nädalad. Lahjendatud töötamine.

Eile õhtul olla Vabaduse alleel, või kuidas ta nimi ongi, Jaani nimeline lauljatar rahvale tasuta esinenud! Vot nii, Euroopa! Nägite?! Kuulsite?! Kas neil esineb Jaani?! Ise nägin mõne päeva eest, et hakkas esinema see armeenia poiss, Stepan. 1kord taksos kuulsin 1 tema laulu. Tänav või puiestee või allee oli ikka täitsa autovaba ja nägi välja nagu Tartu Laat 1991 või midagi, mingid telgid, värgid; ja autod ja kaubikud jmt olid kõik pargitud parki. Dialektika. Tartu on galaktika dialektikapealinn. Olla olnud mingi söögi-joogi festival vmt.

Teletöötajale oli Kanal 2 võimaldanud Pariisi kohvikutes maitsta sibulasuppi, konnajalgu ja tigusid. Sibulasuppi ma ikka teen ja olen seda siin korra või kaks maininud ka. Konnajalgadega on sihuke lugu, et no alati kohustuslikult kõlab, et maitsevad nagu kana. Üksikute eranditega, ma ei ole kanaliha sõber. Siis pole ka konnade jalad meelde tulnud, alati on ju alternatiive, mida eelistada. Linnukese pärast ma tavaliselt ei hakka sööma, või siis kellegi teise portsust maitsen, vb. 

Aga siis need teod, mis telenäole ei meeldinud... Olen vist kahel korral neid Prantsusmaal söönud ja olid päris head, aga ma olen ka üsna molluskisõbralik sööja. Teod tahavad sihukest head paksu tumedat kastet, seda ma nüüd teleris ei näinud.

Neid viinamäetigusid on meil ikka seostatud tsistertslastega. Praegu on lähimail teofarme nii Lätis, Leedus, kui ka Poolas. Teovabrikud.

Mungad kadusid siin juba ammu, aga nende teod on jäänud. Üks  asuralasid on mul vahetus naabruses ja kuna teod võeti 1994. aastal kaitse alt välja, siis planeeritav uusarendus langeb peagi nende elupaigale nagu asteroid; siis on neil lõpp nagu tsistertslastelgi.  Pole seal tigudel  enam sellist pulli ja tralli.     👉

Suvilas lõppes kaks aastat kestnud elurikkuse eksperiment; ei pügatud, ega niidetud või trimmerdatud. Õunapuude alla tekkis õunapuuvõsa, marjapõõsad loobusid, muudest väiketaimedest ei jäänud õieti jälgegi. 

Ja sinna olid ümber asunud üsna mitmed lähikonna viinamäeteod. Täiesti vabapidamisel. Närivad vundamendilt ja seintelt krohvi, ju on karpide ehitamiseks vaja lupja.

Veel paar-kolmsada aastat ja ongi maja ära söödud.

Ega tigudel kiiret pole, ei nad torma kuhugi.

Aeglane elu.

 

 

Rohtunud aias

       Mesilastarud tühjad

  Puude all õunad

 

Yanatoom on jälle ajaleheveergudele sattunud seoses mingi postitusega, täitsa bsh-x ja mallu2 läheb kätte ära. Kuvand, ma mõtlen. 

Ise MEP, aga aru pole peas. (Samas vaikselt ta Eesti riigile püüab abiks olla, andis K-le olulisi vihjeid nende KOOS tegelaste kohta, vb oli siin omakasu ka mängus, aga abiks ikka. Ma oletan.)

Yana Toom kandis raha Ukraina armee toetuseks

 Nali muidugi.

Läks juuli mööda ja suht' väheviljakalt. Oli plaanis lugeda veel  selliseid autoreid nagu Javier Marias,  Roberto Bolaño Ávalos ja Javier Cercas, aga pole nendeni veel jõudnud. Uimerdan Balti tragöödiat lugeda, aga sellised raamatud, mis algavad varasemate lapsepõlve mälestuste pikkade kirjeldustega, ei edene mõnikord kuigi jõudsalt. Ehkki on olnud ka erandeid.

Ostsin piletid Itaaliasse ja bronnisin majutuse. Saapa kontsale. Käiks siis ära ka Matera linnas, mis oli 2019 Euroopa kultuuripealinn. Sel puhul oli neil üle linna laiali Dali skulptuuride näitus (võrdle Tartu sürrealistide näitusega). Kunagi ümberasustatud elanikega Matera elatub nüüd peamiselt turismist. Aga neid ei ole seal oktoobris hordidena.

Pole sellist muret, nagu nt jälle võib lugeda Veneetsia kohta. Viimases ei tohtinud valel kellaajal küll valesse kohta sattuda.  Mõne aasta eest kaaluti Veneetsias ratastega kohvrite keelustamist, aga nad ikka ei ole selleni jõudnud.

Mulle käib pidev kohvirataste kõrin ka vahel närvidele, mõistnuksin neid täielikult, kui nad oleks need keelanud.

Viimastel päevadel on kuidagi palju igasugust kiunumist kuulda.

Valitsus ja reformikad püüavad pärast Konjunktuuriinstituudi ettekannet meeleheitlikult ja neile omase matsliku ülbusega seletada, tänu nende targale juhtimisele on Eesti õigel teel. 

Kui mingi aja pärast selgub, et Eesti Vabariik on paks, vaene ja rumal, siis on selles süüdi eelmised valitsused, meie väike turg, Põhjamaades valitsev olukord, Venemaa ja kliima. (Midagi jäi nüüd välja...)

Esitiblunn Toom'ile ei meeldi Untsakate laulusõnad tiblunnide mutta tampimise kohta. Yana ise on küll näiteks selle kohta, et ole saa kuitahes tiblunnimutt, demokraatlikus Eestis võid jõuda nii haljale oksale ja sellise tipp-elu juurde, et õitse seal Brüsselis, käi mööda kaubamaju ja restorane koos kambajõmmi Ždanokaga (kaks tiblunnimutti on jõud!), pea Tallinnas kontorit, mis aitab moskoovia heaks töötavaid teisi tiblasid, keda Eesti rahulikult tegutseda ei lase, väljenda kõige ropemal kombel põlgust eesti vastu, anna moskoovia propagandale abi ja ainest jne. Võiks ju mutta tampida küll, kahjuks me oleme nii kannatlikud. 

Järjekordselt pean ütlema, et aga vaadake iisraellasi. Kui juba laulavad, siis ka teevad.  

  Ismail Haniyeh ja Mohammed Deif'i kannul,

Fuad Shukr'i järel, Hassan  Nasrallah, valmis panna! 

Ja nemad on harjunud, et Iraan või Hezbollah niutsatavad. 

  Täna oli Päevalehes Olga Štraubel päris asjalik 

arutlus nende kolme mordorist päästetud tegelase esinemise kohta, kes arvasid, et sanktsioonid mordorile võiksid lõppeda, ja et orkid on tegelikult kõik ikka toredad ja vaesed kannatajad jne jmt.

Kusagile toimetustesse peaks välja panema sildid, et Tiblade kaebusi vastu ei võeta. Kui toredad need orkid on, oskas Štraube arutleda päris hästi. Vist ta ei jõudnud oma arutlusse mahutada, et orkide püsiväärtused ja nende olemise telg on raha ja vägivald. Halvematel aegadel ninaesine ja sadism. Nende eripärade hulka kuulub mitte õigeusk, millisesse maailma ja kultuuri neid ekslikult on lahterdatud, vaid künism ja algeline individualism. Ning nende käitumismustri määrab orjalik ebakindluse ja alaväärsuse tunde ülekompenseerimine. Kui neile selleks võimalus avaneb.

Pealik on täpselt selline, nagu orkidele meedib - ta on rikas ja karm. Ta lubab endalt paluda. Seega ta on tegelikult hea.

Kui õhtlu on vaba aega, siis uurin pisut lähemalt kunstniku ja kirjaniku Katja Margolise kohta, kes juba mõnda aega elab Veneetsias ja on seisukohal, et pole muud võitlust kremloidide vastu, kui relvaga käes. Tundub muidu ka tark ja andekas inimene olevat.

 

 

Linnas olla laat

 

Hommikul tundus olevat hea päev liblikate pildistamiseks ja mõtlesin, et kas läheks rattaga või rattata, aga nüüd on pilvine, ju hakkab hiljem sadamagi.  

Küllap raamatuklubide ja muude läbiloetud lehekülgedele keskendunud seltsingute aktiivsed liikmed teevad mulle pika puuga ära ning ega ma püüagi lugemisi mainides eriliselt hiilata, lihtsalt nendin, et  Armastus ja muud deemonid sai loetud. Arvustust ei tule, kokkuvõtlik tõdemus, et GGM-i võib alati lugeda. Raamatu teema on eluummikud ja ebaõnn, surm ja ebausk. Elu, mis on nagu surm; ja usu asemel ebausk. Heatujuraamat see ei ole. Tardumuses tegelased, lootusetud saatused. Võib olla ka subjektiivne hinnang ja muile lugejatele tundub see lugu naljakam.

 

Eilne päev, rõõmsa sündmuse päev, saadud tundetulva

ja raamatu mõjul tekkinud järelmõtted keerlesid selle ümber, et kuidagi on omavahel seotud julgus ja armastus ning rõõm, et kui on julgust elada, siis on ka elurõõm, aga kui on läbivalt mingi kartus, siis tunded nagu armastus või rõõm, on inimesel enesemanipuleeritud ja tasalülitatud. Ei kõla väga sügavmõtteliselt, tundub ehk banaalnegi, aga antud hetkel oli vajalik läbi tunnetada.  

 Aga seoses autoriga tuli mulle meelde, et on üks (ja küllap rohkemgi kui üks) tõik GGM-i elus ja tegevuses, mida eriti ei mainita. Hästi on ju teada, et ta oli Fidel Castroga väga sõbralikes suhetes (FC jaoks muidugi oluline maine aspektist ja GGM-ile kasulik muuhulgas ka varanduslikult). Meilgi teles näidatud filmi Kuuba võrgustik sündmustes oli Marquesil üsna oluline roll. 

Nimelt andis Castro tema kätte isikliku kirja Clintonile, mille M pidi üle andma. Seda ta tegigi, küll mitte otse presidendile, kellega ta sel korral siiski ei kohtunud, vaid kolmele abile. Ning selle järel toimus kohtumine Kuuba ja USA julgeoleku ja luure esindajate vahel jne. Seega oli ta väärtuslik usaldusmees ja vahendaja läbirääkimiseks ja koostööks, mis varjatult toimus. Kuuba spioonid USA-s olid muidugi valitsejate jaoks lihtsalt väike kadu, et nad mõned aastad vangis istusid, ei teinud kellegi meelt kurvaks.

Nüüd lugesin GGM-i Väljakuulutatud mõrva kroonikat.  Selles aimub autori noorepõlve reporterikogemus  selgelt ja jutustuse vormi alusena. Viimase neljandiku eel hakkasin juba ootama, kas lõpus avanevad mingid tagamaad ja midagi ootamatut ilmneb või on lõppu pandud miski puänt, midagi sarnast seal ka oli, aga üsna hillitsetud ja loo arengu seisukohast pigem vähetähtsana. Teksti viimane osa oli tempokas ja natuke filmilik.

Mõtlen/kaalun, et oktoobris peaks vist Itaaliasse sõitma,

küsimus on, kas kõrgkultuuri vaatama või kohalikku olustikku süüvima. Kas nt kuhugi sinna, kus võiks kuulda ja näha tarantellat või pizzicat, (vist eelistaks sihukest ekstaatilist, tumedat, ja et oleks vahel ka tunnet, et Non c’era da vinì, non c’era da vinì

Non c’era da vinì e so’ vinutu).

 

Itaalia tundub nii suur, et ei jõuagi kõikjale ja kõigeni. Lisaks sellele pole mulle antud sellist võimet, et suudaksin mõne päevaga vastu võtta tohutut infomassi, mida giid üksteisele järgnevate vaatamisväärsuste sigrimigri juures edastab.

 

Nii et minu seitse korda Itaalias käimist võib, kui hakata üles lugema linnu ja kohti, olla umbes sama pikk loetelu, kui palju mahub penskarite grupi bussireisi marsruuti. Mitte et ma kahetseks või kõhkleks oma eelistustes reisida aeglaselt. 

Mitmendat korda (?) vihmast ja vähetähtsast

 

 Kell 14.43 laskus maale pimedus ja algas päris äge sadu. Oli väga lämbe ennelõuna, aga praegu tuleb küll koeri ja kasse. Stiihia, nii tore!

Hakkasin lugema Marquez'i Armastusest ja teistest deemonitest;  tegelased nagu markii ja markiis, on Marquez'ile omaselt väga huvitavad ja hästi kujutatud, aga kuni 66. lk ei ole eeldatav peategelane, Sierva Maria, veel pildi keskmesse jõudnud. Tegevustik kulgeb küllaltki intensiivselt ja veel on 100 lk aega ja ruumi, mida temale pühendada, mis ehk tähendab, et küllap tema lühikese elu viimane periood sinna mahub.  

Selle kõrvalt leian ka pisut aega, et olla lugemiskõutš. Ja seejuures peab alustama selgitustest, et õhtul enne uinumist ja pärast alkoholi ja psühhotroopsete ainete tarvitamist, ongi pea võimatu raamatut lugeda. Seega - lugeja, ole kaine! Järgnevalt muidugi need põhitõed, mis olid kirjas juba Haiguste ravi. Kontrollitud, esimeses sõnumis.  

Käesolevas postituses pilt pole ega tule, palun vabandust!

Leidsin, et maikuus on mul üks postitus jäänud mustandiks ja ei mäletanud, mis see siis oli. Teen lahti ja loen: Laupäeva õhtul oli saade, kus Marko Reikop luges haiguslugusid ette ja vahepeal lauldi ja siis tuli jälle Reikopilt soravat teksti järgmistest hälvetest ja aeg-ajalt näidati publikut, kus olid enamuses heatujulised valged keskealised mehed ja nii see käis ja kestis.

Arvasite ära, millest püüdsin kirjutada? Ma sain lühikese pingutuse järel aru, et see ei saanud olla jõulutunnel ega maitunnel, või kuidas nad on, vaid ikka Eurovisioon. Ikka need solistide häired ja hädad ja siis laul ja tants ning edu- ja vabameelne publikum kahvatutest rasvastest meestest, kõhukesed hüppamas. Kui positivistlikult ja naturalistlikult asjale läheneda. 

14.49 esimene välgusähvatus. Aga tuul ja vihmahoog hakkavad samas raugema. hhhmmm

Loen vihmahelidest saadetuna nüüd edasi GGM-i.